Eelmisel nädalal üritasid Vene väed edeneda Orihhivi suunal.

"Meid pommitatakse kogu aeg, nii öösel kui ka päeval. Aga varem ei olnud see nii intensiivne. Vahepeal lendasid meil siin lennukid ja kopterid, lasti mitmikraketiheitjatest Grad ja liikursuurtükkidest Pion, samuti S-300 rakettidega. Me ei saanud päevas tundide viisi keldrist välja," lausus Orihhivi abilinnapea Svetlana Mandrõtš.

"Elu on väga raske. Elame keldrites. Ma käisin praegu oma korteris süüa tegemas ja jooksen kohe keldrisse tagasi, sest siin käivad tulised lahingud," kirjeldas Svetlana.

Eelmisel nädalal sai Adami majapidamine neli korda pihta. Sest lahingud käisid juba Orihhivi äärelinnas.

"Mul oli auto garaažis ja kaks mürsku kukkusid otse garaaži. Magasime öösel majas ja järsku selline plahvatus – kaks mürsku sinna, kaks sinna, veel sinna ja sinna. Kukkusid igal pool meie ümber. Ma ei saa aru, kuidas kortermaja pihta ei saanud," rääkis ta.

Enne sõda elas Orihhivis 14 000 inimest, nüüdseks on neist siia jäänud alla 2000. Kohalikud võimud kutsuvad inimesi üles evakueeruma.

"Paljud inimesed on juba lahkunud, sest meid pommitatakse pidevalt. Meil ei ole elektrit, gaasi ega vett. Täna evakueerime me jälle inimesi. Nad on vanad ja me püüame päästa nende elu, sest siin on väga ohtlik. Viimased päevad on olnud väga karmid," ütles Mandrõtš.

Kolmapäeval evakueeriti 83-aastane Nadežda Andrijovna ja tema 63-aastane poeg Stanislav.

Me lähme praegu Zaporižžjasse pansionaati. Me ei kannata seda siin enam välja," ütles Stanislav.

"Midagi head pole loota. Lootsime, et venelased tulevad mõistusele, et lõpetavad kõikide mõnitamise. Meie kannatus sai otsa," lausus Nadežda.

Mõned inimesed on aga otsustanud kohapeale jääda.

"Kuhu ma oma 2300-grivnase pensioniga lähen? Saatsin lapselapsed Zaporižžjasse, aga ka seal pommitatakse. Meie vanaisaga jäime siia. Loodame jumala peale, väga loodame," lausus Svetlana.