Te olete mitmekordne kaitseväe meister orienteerumises – kui hästi te praeguses olukorras orienteerute, mis puudutab Nursipalu harjutusala laiendamist?

Need ei ole muidugi päris samad asjad – ise metsas kaardiga joosta või kogu seda protsessi kõrvalt  vaadata. Ma olen käinud kohtumas kohalike elanikega selgitamaks ka neile kaitseväe vajadust. Ma olen selgitanud seda kaitseväe vajadust ka poliitikutele. Ja ma olen tajunud ka seda, kuidas kohalikud võtavad infot vastu ja ma saan aru, et seal on probleeme.

Kuidas kohalikud võtavad seda infot vastu?

Kohalikud võtavad seda erinevalt sõltuvalt sellest, kui lähedalt see projekt neid ennast puudutab. Need, kelle maad või majad jäävad laiendatud harjutusala piiridesse või sinna vahetusse lähedusse, need ongi kindlasti isiklikult rohkem puudutatud ja sellest ma saan inimlikult aru. Kui minu maja oleks ka selles piiris ja mulle öeldaks, et kuule, sorry, aga nüüd pead sa minema, siis emotsionaalselt oleks see äärmiselt raske vastu võtta, et mis mõttes nagu ma pean oma kodust välja kolima. Ja inimestele ei meeldi ka müra, mis tekib. Müra on praegu ka, aga tulevikus võib seda rohkem olla. Mitte kogu aeg, aga aeg-ajalt. Kõik tahaks olla rahulikult, nautida seda suurepärast metsakohinat ja loodusrahu, mis Lõuna-Eestis on.

Aga kaitseväe ülesanne on valmistuda sõjaliseks riigikaitseks ja me peame selleks valmistuma. Oma sõdureid ette valmistama, oma ülemaid ette valmistama ja seetõttu ongi huvide konflikt, mida  ainult koostöös saab lahendada.

2018. aastal ütles 2. brigaadiülem kolonel Eero Rebo: "Selle jaoks, et me ei oleks nii-öelda lihtsalt piiritulp, millest saab üle sõita, ongi meil vaja juurde raskerelvi, saada täiendavaid vahendeid, millega peatada vastase soomust ja suures osas ka masse." Kas see võime on nüüd olemas?

See võime oli meil ka siis olemas, aga nüüd on paremaks muutunud. Mis puudutab tankitõrje suutlikkust, siis tänu uutele relvadele on oluliselt parem meie võime hävitada vastase tanke. Järgmised asjad, mis on töös, on liikursuurtükid. 1. brigaad on juba relvastumas ümber liikursuurtükkidele K9. See protsess jõuab 2. brigaadi suvel, kui hakatakse 2. brigaadi suurtükipataljoni õpetama uuele relvasüsteemile. 2. jalaväebrigaad relvastatakse varsti ka soomustransportööridele. Mitte enam ainult veoautodele. Me saame juurde endale suuremad tuletoetusrelvad. See vajab rohkem manööverruumi, erinevaid laskepositsioone ja see esitab ka suuremad nõudmised Nursipalule.

Mis masinad need täpselt on, mis te saate?

See hange on alles pooleli. Täna ei saa täpselt öelda, sest ei tea veel, kes täpselt võidab.

Mida te hangite?

Me hangime sellist soomustransportööri, mis tagaks meie sõduritele killukaitse ja ka teatud lähitule toetuse ehk nad jõuaksid turvaliselt lahingusse, võimalikult lähedale sellele objektile, mida nad peavad kaitsma või vallutama.

Lihtinimesele seletatuna on see masin, mis teeb pauku.

See on ratastega soomuk, mille peal on raskekuulipilduja. Raskekuulipilduja nimi on näiteks M2 Browning 12,7. Soomuki nimi sõltub sellest, kes lõpuks hanke võidab.

Kui palju neid tuleb siia?

Täpset numbrit ei saa ma öelda. Aga neid tuleb piisavalt selleks, et kõik meie kolm manööverpataljoni ümber relvastada pluss mõne üksuse teatud juhtimiselemendid.

Aga kus te need masinad hangite?

Oma liitlastelt.

Millal need relvad kohale jõuavad?

Need hakkavad kohale jõudma järgmisel aastal.

Ma saan aru, et neid masinaid tuleb sadu.

Jah, sadu.

Kas nende jaoks tuleb teha eraldi tehnopark?

Jah.

Kas praegusel Nursipalu harjutusalal saate neid masinaid kasutada?

Midagi ikka saab teha. Küsimus on selles, kui palju sellest tolku on. Loomulikult üksikmehe, jao või isegi rühma väljaõpet me saaksime teha, aga see ei ole piisav, et ette valmistada kompaniid või pataljoni terviklikuks rünnakuks. Kui me paneme selle kõik numbritesse, siis täna on Nursipalu harjutusala suurus ligikaudu 31 ruutkilomeetrit. Selleks, et me saaksime pataljoniga teha manöövrit, rünnakuharjutust, ilma igasuguste laskmisteta, oleks meil vaja 75 ruutkilomeetrit. Kui me tahame teha pataljoniga lahingulaskmisi koos ohualadega, siis me räägime umbes 100 ruutkilomeetrist. Meil on vaja kolm korda suuremat harjutusvälja, et oma soomukitega harjutada täisvõimet.

Kas see, mida praegu kaitseministeerium koostöös riigi kaitseinvesteeringute keskusega planeerib, on see, mis teie vajadused rahuldab?

See ei rahulda kõiki meie vajadusi. Seal tekib praeguse piiri juures ka palju kitsendusi, aga lõpp-protsess veel alles käib, nii et selles osas ei saa öelda, kui palju me peame seal mingite kitsendustega tegutsema. See tähendab lihtsalt seda, et meil tekib küll ruum pataljoniga manööverdamiseks, aga need variatsioonid saavad olema piiratud. Me saame võib-olla teha ainult ühe koridori, võib-olla kaks koridori.

Meil on piiratud arv laskepositsioone, et sinna jäävad alati mingid kitsendused sisse. Ja samuti kui me räägime liikursuurtükist K9, mille laskeulatus on kümneid kilomeetreid, siis praegu, kui ma õieti peast mäletan, siis ka see laiendatud Nursipalu jääb umbes 17 kilomeetrit ühest äärest teise. See tähendab, et me ei mahu ära, et panna suurtükk harjutusala piiridesse, et ta laseks ja et siis see mürsk ka kukuks veel harjutusala sisse.

Me näeme, et jätkuvalt on vaja laskepositsioone väljapoole harjutusala, et lasta eemalt ja siis mürsud kukuksid sihtmärgi alale, ilma et need kellelegi viga teeksid.

Mis vajadused veel on? See ehk tekitabki hetkel omajagu segadust, et inimesed ei saa aru, mida teil vaja on ja mida te teha tahate.

Mida me veel peame arvestama, on ka meie 1. brigaadi üksused. Näiteks CV90-d (kuni 37 tonni kaaluv Rootsi päritolu jalaväe lahingumasin – toim.), kui tuleb Scoutspataljon koos meiega siia harjutama, kui nad ei saa enam Lätti minna või keskpolügoon on täis, selle pardarelv on 35-millimeetrine kahur, mis laseb palju kaugemale ja sellesse ohualasse ei mahu ära. Sellesse ohualasse ei mahu ka tulevikus ära praeguste plaanide järgi, aga õnneks on vähendatud võimsustega treeningmoon, millega saab ka harjutada.

Lisaks  ei saa me ära unustada liitlasi. Me tahame, et nad tuleksid siia, ka neil peab olema võimalik harjutada. Tähtis on ka see, et me saaksime koos nendega harjutada, sest mida rohkem me koos harjutame, seda paremini oleme valmis ka sõjaajal külg külje kõrval koos võitlema.

Milline neist relvadest tavainimese jaoks kõige ebameeldivam on taluda?

Ma arvan, et kõige mürarikkamad on K9-d. aga nende osas tahan ma rõhutada, et see on kallis relvasüsteem ja seda me ei lase kogu aasta iga päev või iga nädal.

Kui sageli te lasta soovite?

K9 lasemegi ehk vaid viis korda aastas.

Kas see on võib-olla või on see fakt, mis võiks kohalikke rahustada?

Ma ei sa lubada, et see on viis korda. Võib-olla on neli korda, võib-olla kuus korda.

Aga kordi on alla kümne?

Seda küll. Ma paluks meeles pidada, et me tegutseme ju ikkagi reservväena. Need neli kuni kuus korda aastas on see, mida meil on vaja teha väljaõppe käigus, mida me teeme oma ajateenijatele. Kui me tahame teha värskenduskoolitust reservväelastele, siis nende arvelt tuleb üks-kaks päeva lisaks.

Brigaadiülemana olete te kindlasti jälginud Venemaa taktikat ja tegevust Ukraina vastu peetavas sõjas ja analüüsinud seda oma üksuse tasandil. Mida te saate öelda 2. brigaadi valmisoleku ja löögivõime kohta Venemaa hüpoteetilise rünnaku tõrjumiseks?

Meie seisukord on suurepärane. Tuginedes eelmise aasta õppusele Siil, kus hinnati brigaad tervikuna lahinguvõimeliseks, siis brigaad on valmis. Nii et kui meil antakse häire, oleme kindlasti valmis reageerima.

Teil on miinipildujad, teil on mehed rahedega (R20), mis teil veel on?

Meil on tankitõrjerelvad, meil on raskekuulipildujad, meil on õhutõrjerelvad, meil on suurtükid olemas.

Kas see on piisav?

See on piisav, et 2. brigaad saaks enesekindlalt lahingusse minna.

Kaua te kestate seal?

Seni, kuni meil on laskemoona. Ja nii kaua, kui vaja.

Laskemoona pidite te kõvasti juurde saama, kas saite?

Jah, oleme saanud ja saame veelgi. See tekitab ka järgmised vajadused taristu osas – meil on vaja suurendada oma võimet ladustada laskemoona.

Aga kui juba praegu on seis suurepärane, siis milleks kogu see jant Nursipalu ümber?

Ega kogu olukord ei ole suurepärane. 2. brigaadi enesekindlus on väga kõrge, aga kui me vaatame, mida Venemaa teeb Ukrainas, kuidas sõdib, kus lastakse kümneid tuhandeid mürske päevas ja see on nõnda kestnud juba peaaegu aasta. Venemaa on suur – seal on palju inimesi, palju rauda, kõike rohkem.

Mida need soomused ja K9-d ja kõik muu muudaks?

See muudab kalkulatsiooni. See annab meile suurema tõenäosuse võita.

Aga kas see ei võiks olla kompromissi koht kohalikega – te saate laiendatud harjutusala, saate oma soomustega harjutada, aga eriti kõva pauku teete mujal?

Aga kus mujal? Mujal ei ole ka lõputult ruumi ja ressurssi. Vaatame keskpolügooni numbreid. Need on laes – umbes 300+ päeva aastas tehakse harjutusi.

Aga praegu ju mahute ära.

Praegu jah, aga üks asi, mis oleks vaja meeles pidada, on rahuaegne ajateenijate väljaõpe, ja see, et meil tuleb reservväelastega ennast kiiresti sõjaajaks valmis panna. Me rääkisime reageerimiskiirusest, et kui piiri taga on vastase üksused, kes on valmis loetud tundidega tegutsema. Meil on muidugi ka eelhoiatus ja päris püksid rebadel meid siin ei tabata, aga kui meie tahame end kiiresti valmis panna, formeerime suurtükipataljoni siin ja tahame, et see oleks  valmis loetud tundidega minema oma positsioonidele, siis selleks on vaja relvad enne ära proovida. Nagu kui me formeerime jalaväe kompanii, jalaväe pataljoni, siis me tahame, et see laeks oma relvaga vähemalt korra, kui läheb lahinguülesannet täitma. Sama on ka suurtükiväelastega. Kui me selle pataljoni formeerime, siis me tahame, et see saaks oma lasud siin kiiresti ära teha, veenduda, et nende relvad on töökorras, täpsed ja siis lähevad oma ülesannet täitma. Kui me peame nad selleks viima kusagile keskpolügoonile, siis me kaotame vähemalt päeva sellega.

Täitsa tõsiselt räägite, et enne, kui K9 toru saab vastase pihta suunata, tuleb sellega harjutusalal üks pauk teha?

Muidugi. Relvad vajavad alati enne kontrolli. See on ju elementaarne. Kui sul auto seisab pikka aega maja ees, siis enne, kui sa lähed sellega pikka sõitu tegema, sa ju ikka kontrollid, kas tuled on korras. Relvadel on teistsugused kontrollid, aga need on vaja enne ära teha, kui sõtta lähed.

2017. aasta novembris võeti Nursipalus sisuliselt üleöö maha sada hektarit metsa, et arendada välja miinipilduja ala. Toonane plaan nägi ette metsa raadamist ligikaudu 470 hektaril. Kas need arendused on tänaseks valmis ja kui palju on see muutnud väljaõpet?

Ma ei usu, et 100 hektarit metsa õnnestub üleöö maha võtta, see oli ikka pikem protsess, et harjutusvälja arendada. Aga täna on võimalus Nursipalus lasta kõikide pataljoni relvadega, millest suuremad on 120 mm miinipilduja ja tankitõrje granaadiheitja. Aga täna ei saa me näiteks lasta pikamaa tankitõrje granaadiheitjatega Spike'e. Nendega suudaksime vastase soomust hävitada kaugemalt. Neid käime jätkuvalt harjutamas keskpolügoonil või Sirgalas. Aga see, et Nursipalus on miinipilduja väli, tähendab, et me ei pea enam nii kaugele sõitma.

Kuidas teil praegu harjutused välja näevad – kui sageli tuleb sõita keskpolügoonile või Ida-Virumaale Sirgalasse?

Eelmise aasta näitel tuli Kuperjanovi jalaväepataljonil sõita keskpolügoonile 25 päeval. Kui palju selline väljasõit maksab, seda ei oska ma öelda, aga see on arvestatav kulu. Rahast olulisem on aga ajakulu. Meil on fikseeritud ajateenistuse aeg ja kui me seda aega kasutame väljaõppe tegemise asemel väljaõppe aladele liikumiseks, siis see ei ole aja efektiivne kasutamine.

Kui Sirgalasse sõita, siis kogu patareiga minnakse pool päeva pluss tagasitulek.

Kus te veel harjutate lisaks Sirgalale, Nursipalule ja keskpolügoonile?

Ega me kuhugi mujale polegi pidanud sõitma.

On ka räägitud, et kaitsevägi kasutab Lätis asuvat harjutusala.

Jah, aga 2. brigaad seda ei kasuta, see on pigem Scoutspataljon, kes on käinud Ādaži  harjutusväljal.

Kas Ādažis on olemas kõik tingimused, et teha neid asju, mida te tahate siin teha?

Ādažis on suurem maa-ala ja suuremad võimalused, aga ka need ei ole ideaalsed ja Ādaži suur probleem on see, et see on täiesti hõivatud. Meil oli tänu heale koostööle nädalane ajaauk aastas, kus eestlased said käia, aga kui vaadata seda koormust, mis on ka Lätimaal tõusnud tänu liitlastele, tänu nende enda kõrgendatud vajadustele, siis Ādažis ruumi enam ei ole, ei ajaliselt ega ka kilomeetrites.

Nii et tegelikult miinipildujavälja väljaehitamine andis tohutult juurde?

Kindlasti.

Aga liitlased? Nendega tahate ju ka kokku harjutada?

Tahame küll, aga need on suuremad õppused. Need on üks või kaks korda aastas. Kui ma võtan ameeriklaste kompanii, kes Võrus on, siis nemad saavad kogu oma relvastusega harjutada Nursipalus. Häda on selles, et meie tiirude arv on väike. Kui meil on vaja välja õpetada 800 sõdurit, üks pataljon aastas, ja meil on vaja 140 laskepäeva, toome teise, liitlaste pataljoni, neil on samaväärselt vaja harjutada. Sellega tekib laskeväljale topeltkoormus. Meil on juba sellepärast vaja laiendada, et saada rohkem tiire ja rohkem harjutusväljasid. See ei tähenda, et seal peavad olema suuremad relvad, aga samade relvadega on rohkem üksuseid, kes tahavad harjutada. Siin käivad ka teised üksused, näiteks maakaitse, kes tahavad ka oma miinipildujat lasta ja varem pidid seda käima tegemas ainult Sirgalas. Kui me paneme kokku Nursipalu koormuse eelmise aasta näitel, siis see on üle 287 päeva.

Palju teil Võrus liitlasi on praegu?

Hetkel on neid umbes 300.

Kõik mahuvad kasarmutesse ära?

Ei mahu.

Kus nad magavad?

Osa magab ka harjutusväljal. Seal on teeninduslinnak, kuhu ajutiselt saab paigutada üksusi. Osa magab ka kasarmus, aga osa magab kuskil õppehoone klassiruumides.

Mida te teete koos liitlastega?

Üksikmehe ja jaotaseme väljaõppe kogemuste vahetamine, kus nende mehed annavad nõu näiteks. Seal käib professionaalne kogemuste vahetamine. Teine asi, mis me teeme, on juhtimispunkti tasemel. Meie brigaadistaap, nende pataljonistaap – me planeerime koos sõjalist operatsiooni, me paneme oma juhtimispunktid püsti, harjutame sidepidamist, teineteisega suhtlemist, et sõjaajal läheks kõik see sujuvalt.

Kui suur on see linnak, mida planeeritakse seoses Nursipalu laiendusega?

Sinna praeguse plaani järgi on planeeritud kuni 1000 sõdurit.

Kas on planeeritud ka seda, et nad paigutada üle Võrumaa – Rõuge vallas jääb õige mitu hoonet praegu tühjaks?

Üks asi on majutuse ruum, aga teine asi on ka muud nõuded, näiteks turvalisus. Sa ei saa liitlast panna suvalisse kohta ja tagada seal kõik need hügieeni- ja toitlustusvõimalused. Tal on ka tehnika kaasas, relvastus, mida ta peab hoidma. See ei ole nii, et meil on vaja ühte klassiruumi.

Ühel hetkel saab sõda Ukrainas läbi, tuuled muutuvad. Kas seda Nursipalu laiendust on vaja ka 10, 20 aasta pärast?

Meie täna ei näe, et Venemaa muutuks 10 või 20 aasta perspektiivis. Sõltumata sellest, kuidas lõppeb sõda Ukrainas, Venemaa regionaalselt jääb alati oma naabrite suhtes suureks, sõjaliselt võimsaks ja ohtlikuks. Nii et selles osas me ei näe, et me võiksime oma valvsust, oma lahinguvalmidust langetada, lootes, et äkki kuskil tekib mingi teine maailm, kus kõik sõjad ära kaovad ja me naaber Venemaa muutub suureks sõbralikuks demokraatlikuks riigiks.

Nii et seda te ei arva, et teete suure arenduse, aga hiljem ei jõua riik seda üleval pidada või vajadust nii palju harjutada enam pole?

Seda ma küll ei näe, et see vajadus tulevikus kaoks.