Kaitseväest on lahkunud orkester, psühholoogiateenistus ja kaplaniteenistus. Võib ju mainida, et asemele on tekitatud teenused, aga...

Muidugi ei pruugi kõigile olla meeltmööda vali vanaaegne muusika või inimesed, kes tegelevad hingeeluga, kuid toome nende muutuste kõrvale veel ühe olulise teguri. Riigikaitse ja kaitseväe juhtide võimetuse tulemusel tuuakse personalitöö kaitseressursside ameti koosseisu, võib öelda, et teenusena. Võimetus panna tööle personaliosakonnad kaitseväe staapides tähendab eelkõige vastavate kõrgemate ülemate kas saamatust või soovimatust tegeleda omaenda üksuste ohvitseride, allohvitseride ja sõduritega.

See ei tähenda, et nendes osakondades polnud häid töötajaid ja üksusi juhivad ainult puupead. Viitan kaitseväe kõrgemale juhtkonnale. Nii kaitseväe juhataja kui ka tema asetäitja, vabandust, päästjadiviisi värske ülem on olnud eelnevalt kaitseväe peastaabi (KVPS) ülemaks kokku viiel aastal (2016-2021) ning personaliosakond J1 pidanuks olema nende prioriteet. Ikkagi esimene! Hoolimatus kaitseväe kõige tähtsama ressursi vastu maksab end valusalt kätte. Tuletan meelde ka moraali kui väga olulise teguri mõju lahinguefektiivsusele.

Varem vägesid juhtinud kaitseväe juhatajal ei õnnestunud samuti personalitööd paika panna, kuid ta ei kippunud teiste sõdurite moraali toetavate teenistuste kallale. Ja nüüd puänt.

Paneme kokku kõik loetletud "pisiasjad, uuendused ja kärped" ning saame need tuua ühise nimetuse alla, milleks on personal. Kellele on kasulik, et kõik personalitöö ja moraali toetavad hoovad oleksid kaitseväest kadunud? Võib-olla diktaatorile, psühhopaadile, kuid mitte arukale väejuhile. Asemele pole midagi tulnud, sh ka kaitseväelaste ridade täiendust.

Kui vaatame professionaalsust, siis kaitseväe juhtkonda kuuluvatel ohvitseridel napib NATO kogemust. Jutt on ametikohast NATO staabis ja eelkõige NATO kaitseplaneerimisega seotud funktsioonidest. Just see asjaolu on üks probleem, miks on praegusel esikolmikul raskusi rahvusvahelise sõjalise planeerimise köögipoole mõistmisel.

Me teame, mis peitub detailides ning eriti muutuvas olukorras on need teadmised üliolulised. Siinkohal tuleb möönda, et tegelikult Eestis neid teadmisi jagub, kuid näitena: hiljuti lahkus tegevteenistusest neli kõrgemat ohvitseri, kel need teadmised ja kogemus on olemas. Rääkimata siis teistest tegevteenistusest lahkunud ohvitseridest, kelle loetelu ei piirdu ainult neljaga.

Tippu jõudnud ametiisikud ei tohi olla arrogantsed. Otsustav kõneviis ja ainult käsud ei toeta sidet alluvatega. Kahjuks tuleb tõdeda, et nii mõnelgi kõrgel ametiisikul on professionaalsus ainult pinnapealne. Edukas on ainult see ülem, kes kasutab ära alluvate parimad omadused, sh ka nende tarkuse.

Nii ametnike kui ka ohvitseride seas on palju neid, kes ei saa või ei soovi olla tippjuhid, kuid neil on mõistus, mida me riigikaitseks hädasti vajame. Kui see mõistus ütleb neile, et esimese pensionivõimaluse piirvanus on käes ja tuleb tegevteenistusest lahkuda, siis ülematel tuleb peeglisse vaadata. Muidugi, kui neil ohutuluke peas vilkuma hakkab.

Senine seadusandlust puudutav tegevus kaitseväe ja kaitseväeteenistuse valdkonnas on teinud ohvitseridest lepingulised teenistujad, kes töötavad kellast kellani ning parema perspektiivi avastamisel lahkuvad kergekäeliselt tegevteenistusest. Sellised miinid on seadusandlusesse pandud ohvitseri kui seisuse toetamise kadumiseks. Karta on, et vaatamata juba tehtud parandustele ja täiendustele kaitseväeteenistuse seadusesse on protsess käima pandud ning selle peatamiseks on vaja otsustavalt tegutseda. Lihtsalt jutt ohvitseri aust jääbki jutuks, eriti nende suust, kel pole sellest aimugi.

Ma kirjutan sellest avalikult, kuna olen kogenud, et tavalised pöördumised personaalselt ametiisikute poole ei anna tulemust. Ka praeguses olukorras, kus riigikaitse käekäigu parandamiseks on vaja palju teha, ei näe ma muud kui omavahelist kemplust. Eriti valimiseelses olukorras.

Selleks, et meie riigikaitses sõjalist juhtimist korrastada, tuleb teha enamat kui ainult mingi üks diviis. Tööpõld on laiem. Aga ka selle ühe diviisi loomiseks tuleb ametisse panna NATO teadmise ja kogemusega ülem, toetada teda nõu ja jõuga ning küllap siis jõutakse ka tulemuseni. Kuid tuleb lähtuda vanarahva tarkusest uuest ja vanast kaevust.

Diviisi valmimiseni läheb aega ja palju rohkem, kui seni mõned tulipead kavandanud. Nii et pange tööle KVPS, kaasates NATO kogemusega ohvitsere ja vajadusel andke staabiohvitseridele ka "teine müts" lahingujuhtimise tarbeks. Vägesid peab juhtima kaitseväe juhataja ja kui kindral Martin Herem vajab abi, on kindlasti paljud valmis toetama, ka mina. Selle verstaposti teel riigikaitse ülesehitamisel peame kindlasti seljataha jätma. Ei saa maha mängida meie varasemaid ponnistusi sel raskel teekonnal.