Eesti valitsus paistab igas valdkonnas silma läbimõtlemata ja kiirustava tegevusega. Ei tea, kas see on ülbus, rumalus või hoolimatus, aga halvad on need kõik. Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika, see vana rahvatarkus on teada paljudes maades, aga meil on nüüd nii uhke valitsus, et vanarahva tarkused nende jaoks enam väärtuseks ei ole.

Kui läbimõtlemata ja tihti justkui teismelise tuju või kinnisidee elluviimise pärast majandus, keskkond, põllumajandus ja haridus tuksi keeretakse, siis on rahvas hädas. Kui samamoodi tegutsetakse riigikaitse valdkonnas, on asi palju hullem. Lõuna-Eestisse vajaliku harjutusvälja pressimine Nursipalusse paistab just sellise tujuna.

Kasuks ei tule seegi, kui seaduspärast planeerimisprotsessi ja põhjalikku asukoha valimise analüüsi nõudvaid kohalikke hurjutatakse. Püüdes teisi lolliks teha, võid ise lolliks jääda.

Näiteks teeb murelikuks kolonel Mati Tikerpuu lausutu Nursipalu teemat käsitlenud artiklis: "..üks asi, mis oleks vaja meeles pidada, on rahuaegne ajateenijate väljaõpe, ja see, et meil tuleb reservväelastega ennast kiiresti sõjaajaks valmis panna. […] Kui me selle pataljoni formeerime, siis me tahame, et see saaks oma lasud siin kiiresti ära teha, veenduda, et nende relvad on töökorras, täpsed ja siis lähevad oma ülesannet täitma. Kui me peame nad selleks viima kusagile keskpolügoonile, siis me kaotame vähemalt päeva sellega."

Kindlasti ei leidu Nursipalu kandis kedagi, kes arvaks, et sõjaajal tuleks suurtükkide töökorras oleku kontrollimiseks sõita keskpolügoonile ja on väga hirmutav, kui üks kolonel arvab, et rahuajal ja sõjaajal tuleb käituda ühtmoodi. Nursipalu laienduse läbimõtlemata läbisurumise vastu seisvad inimesed on püüdnud valitsusele ja kaitseväe esindajatele pidevalt meelde tuletada, et rahuajal tuleb toimetada rahulikult, seadust järgides ja oma tegevuse mõjusid korralikult läbi kaaludes.

Kui Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) oleks päriselt analüüsinud enda poolt pakutud erinevaid alternatiive Lõuna-Eesti harjutusvälja asukoha otsimisel, oleks ju peaeesmärki (rohkem harjutusvõimalusi 2. jalaväebrigaadile Lõuna-Eestis) silmas pidades olnud selge, et rajades uue suure harjutusvälja näiteks Oravale (ca 11 000 ha) oleks kaitseväel Lõuna-Eestis kaks harjutusvälja: üks suur Nursipalu (3134 ha) ja teine väga suur Orava (tervelt 2000 ha suurem, kui praegune kavandatud Nursipalu laiendus).

Kui Orava asemel oleks valitud näiteks Soontaga (ca 8000 ha), oleks olemas praeguses mõõdus Nursipalu Taara linnaku lähedal ja teine, Nursipalust pea kolm korda suurem mugavamas kauguses Valgamaa, Viljandimaa ja Pärnumaa kaitseliitlastele; kui oleks valitud Ahja, oleks suur harjutusväli Tartus paiknevatele kaitseväelastele ja kaitseliitlastele palju lähemal.

Kuna ajakirjanduses on RKIK-i pakutud alternatiive käsitletud ilma nende kavandatavaid piire teadmata, siis vaatame korraks kahele RKIK-i eelistatud variandile enne valitsuse lõpliku otsuse langetamist veel korra otsa, sest kui piirid on mingil moel määratletud, kalduks eelistus Nursipalult selgelt Orava poole.

Ainus arusaamatu kriteerium, mis justkui otsustavaks sai, on see, et vaja on "ala kasutust vähemalt neljast küljest, et saaks korraldada laskmisi ja manöövreid harjutusvälja äärtest keskele". Sellist vajadust ei ole olnud keskpolügooni, Soodla ega Sirgala harjutusvälja rajamisel ega laiendamisel.

Kui Lõuna-Eestis oleks kaks harjutusvälja, võiks ju sellegi kriteeriumi mõttekust veidi tõsisemalt kaaluda. Võimalik, et selle kommentaari järel hakatakse rääkima, et kahte harjutusvälja ei ole vaja või on see majanduslikult koormav. Aga see oleks siis jälle tagantjärele targutamine ja näitab veelkord, et tegelikult ei ole vajadused ja alternatiivid korralikult läbi kaalutud.

RKIK on viidatud artiklis väitnud, et "Orava ja Nursipalu võrdluses oli Nursipalu soodsam ka selles, et seal asub vähem eraomandis katastriüksusi ning elu ja ühiskondlikke hooneid." Kui vaadata kaarte, millel on roheline ala riigimaa ja lillaga märgitud eramaa, siis on siililegi selge, et Oraval on vastupidiselt RKIK-i väitele eramaid kordades vähem kui Nursipalus (omanikke vastavalt 32 ja 217).

Ka elamuga maid on Oraval oluliselt vähem ja soovi korral võiks harjutusväljast välja lõigata lõunapoolse Madala küla ja veel paar piiri lähedal olevat elamutega kinnistut, nii et nende arv langeks kümneni.

Lisaks oleks Orava harjutusvälja piir 14 kilomeetri kaugusel nii Võrust kui ka Põlvast, ei asuks Võrumaa südames, kõige tihedama asustusega ala keskel, paari kilomeetri kaugusel Lõuna-Eesti Haiglast. Lisaks oleks raudteeühendus Orava ja keskpolügooni vahel parem nii sõdurite kui ka sõjamasinate transpordiks.

Kõik need argumendid võiks olla olulisema kaaluga, kui see, et harjutusala peab saama kasutada neljast küljest. Ja kui hästi läbi mõelda, küllap saab siis ka Orava harjutusvälja kasutada neljast küljest.

Nii et mõelge veel, otsustajad, kas on ikka vaja Nursipalu laiendusega pöördumatult kahjustada Võrumaa kõige tihedama asustusega südant või on mõistlikum jätta Nursipalu nii, nagu see on, ja rajada 2. jalaväebrigaadile veel teine harjutusväli, kaaludes enne hoolega alternatiive, sest neid tegelikult ju leidub?

Ja võib-olla oleks palju mõistlikum teha väga suured harjutusväljad sinna, kus on juba rikutud loodus ja väga vähe inimesi? Isegi kaitseminister mõistab, et Tallinna külje all Männikul ei sobi võimsaid kahureid kasutada. Miks küll siis Võru inimesed vähem väärt on, kui Tallinna omad?