Tõtt öelda olen ma viimase aja intensiivõppest natuke väsinud.

Esmalt pidin endale selgeks tegema Wuhani viiruse omapärad. Õnneks on see praeguseks taandunud üsna samasse ritta tavaliste ülemiste hingamisteede haigustega, aga kolm aastat tagasi oli neil ühist ainult nii palju, et nii nagu ülemiste hingamisteede haigused ei levi ainult Ülemiste kandis, ei püsinud ka Wuhani viirus Wuhanis, vaid vallutas kogu Maa.

Viirus sundis inimesi surma ähvardusel koju jääma, saatis sadu miljoneid haigevoodisse ning on praeguseks tapnud peaaegu seitse miljonit inimest. Et kuidagi globaalse ohuga toime tulla, süüvisime kollektiivselt ja kibekiiresti maskide kaitsevõimesse, vaktsiinidooside tõhususse ja mutatsioonide agressiivsusesse.

Järgmine pauk käis gaasitorustikus ja sellega koos alajaamas. Kui seni polnud paljudel meist aimu sellestki, kui palju elektri kilovatt-tund maksab, siis nüüd vaieldi sünnipäevalauas või kontori kohvinurgas ägedalt, millist juhitavat võimsuse peaks Eesti rajama, mis on taasgaasistamislaeva eelised ja kuidas katta tipuvõimsust novembris, mil Eestimaa on teatavasti koht, kus päike ka ei paista. Need, kes olid keskkoolifüüsika ammu ära unustanud – ehk põhimõtteliselt me kõik –, tuletasid meelde, mis vahe on megavatil ning megavatt-tunnil ning nii era- kui kortermajades mõõdeti katuseid päikesepaneelides.

Sel ajal, kui me energeetikaõpingutega alles algust tegime, külvas Venemaa Ukraina pommidega üle ning meil kõigil tuli taas õppustele minna. Mis nurga alt tabab tanki Javelin? Kui kaugele lendavad Bayraktarid? Miks on HIMARS oluline ja kust läheb piir tanki ning liikursuurtüki vahel? Kus asuvad Luhansk ja Herson ning kuidas punuda varjevõrku? Nüüd ulatus küsimustering sõjatehnikast geograafia ja käsitöövõteteni.

Paralleelselt algas järgmine täiendkoolitus majanduse vallas. Kui seni oli euribor olnud nii pisike, et tema nägemiseks pidid nõrgemate silmadega inimesed luubi appi võtma, siis ühtäkki lendasid laenuintressid rahakotist välja. Veelgi kõrgemale kerkisid kõikvõimalikud hinnad, millest paljude puhul polnudki aru saada, mis neid õigupoolest taevasse ajab. Samal ajal vajus valjul vilinal kokku krüptomull ning ehmatavat susinat kostus nii börsidelt kui ka kinnisvaraturult.

Ega keegi meist selle suure tudeerimisega muidugi Irja Lutsariks või Rainer Saksaks saanud. Osaga läks ka nii, nagu mõne legendaarse külahulluga, kelle kohta sosistatakse, et tal on mitu kõrgharidust ja liigne õppimine lõpuks arunatukese viiski. Nood hakkasid mõtlema oma peaga. Aga midagi tarvilikku jäi meist enamikule siiski kõrvade vahele. Ilma selleta oleks kriiside mõjud meile nii üksikisikute kui ühiskonnana mõõtmatult suuremad.

Vahel on mul tunne, et kui ma veel ühte minu jaoks võõrasse valdkonda ennast sisse pean kaevama, saab pea juba nii täis, et unustan midagi elementaarset, näiteks kingapaela sidumise või vee all hinge kinni hoidmise ära. Nii et ma saan väga hästi aru inimestest, kes enam lähiajal ühtegi intensiivkursust ette võtta ei soovi. Samuti ei ihka me neid pooleli olevaid või läbituid järelkordamiseks ette võtta. Tahaks, et eksamid saaks ükskord selja taha ja võiks natuke aega lihtsalt pilvedesse vaadata.

Paraku paistab seal pilvedes juba uus õppetund. Kas te teate näiteks, mis on atmosfäärijõgi? Ilmselt on sellest kuulnud üsna vähesed eestlased. Californias teavad sel talvel paraku kõik, et atmosfäärijõgi toob endaga kaasa tavalisest mitu korda rohkem sademeid, mille tagajärjel tekkivad tulvaveed ei purusta mitte ainult hooneid ja autosid, vaid rebivad isegi lapsi ema käte vahelt endaga kaasa. Ja samal ajal üleujutustega vaevab kalifornialasi põud.

See on vaid üks väike näide kliimamuutustega kaasnevast, mis moel või teisel ja pigem varem kui hiljem meieni jõuab. Me tunneme kliima kuumenemist muidugi juba mõnda aega, ka sel suvel Euroopat tabanud energiakriis on osaliselt sellest põhjustatud, sest sademete vähesuse tõttu polnud Norras hüdroenergia tootmine korras ning Prantsusmaal pidi suur osa tuumajaamu jahutusvee puuduses töö peatama.

Neid tahke, mida endale sellega seoses selgeks teha, hakkab tulema riburada, olgu siis konkreetsete ilmastikunähtuste, levivate võõrliikide ohu või uudsete linnaplaneerimisvõtete vajaduse läbi. Ning sedapuhku tuleb arvestada pigem magistrikraadi omandamise kui paarinädalase kiirkoolitusega.

Me võime muidugi korrutada endamisi järjekindlalt, et hoolimata 97 protsendi kliimateadlaste sellekohasest veendumusest pole inimtekkelist kliimamuutust tegelikult olemas, aga ega teadmatus asja paremaks tee. Kui me ise õppimiseks ja seega ka valmis olemiseks liiga väsinud oleme, küll siis elu õpetab.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.