Ilmselt mäletavad paljud meist eelmise aasta 24. veebruari – vaba päev keset töönädalat, aeg tähistada iseseisvuspäeva. Paraku ei jäänud see päev meelde ainult sel põhjusel, sest samal päeval alustas Venemaa taas Ukraina territooriumil aktiivset sõjategevust. Need uudised naelutasid telerite ette rohkem inimesi kui paraad ja pidulik kontsert. Sõda Ukrainas käib siiani.

Sõja põhjused ei ole muutunud, üks peaküsimus on endiselt vesi. Maailmas on selliseid potentsiaalseid konfliktikoldeid mitmeid – mõned nähtaval ja mõned peidus –, sest võitlus veeressursside pärast võib olla ka varjatud ja majanduslik. Kas ka Eesti on sellesse sõtta astumas?

Veesõda Ukrainas

Konflikti koldeks olev Krimmi poolsaar on looduslike olude poolest kuiva kliimaga stepp (eriti põhja- ja idaosa), seal on paar väiksemat jõge ja mitu soolajärve. Seega ei ole see territoorium olnud looduslikult sobiv ei laialdaseks põllumajanduseks ega ka suure veetarbega linnade rajamiseks. Elanikele ebamugava puuduse ületamiseks rajati Dnepri jõest alguse saav Põhja-Krimmi kanal, mis varustas veega poolsaare veehoidlaid ja linnu.

403 kilomeetri pikkuse kanali ettevalmistustöid alustati 1951, ehitamiseni jõuti alles 1961. aastal. Esimene etapp valmis 1963. aastal ja lõplikult valmis kanal paar aastakümmet hiljem. Samal ajal rajati ka Kahhovka hüdroelektrijaam ja veehoidla.¹ Kuni 85 protsenti Krimmi poolsaarel rahvale kättesaadavast veest jõuab sinna just läbi Põhja-Krimmi kanali.

2014. aastal annekteeris Venemaa Krimmi poolsaare ja veel mitu Ukraina piirkonda. Sama aasta aprillis sulges Ukraina kanali Dnepri-poolse otsa ja lõikas ära Krimmi veevarustuse.²Venemaa on püüdnud probleemi lahendada suurema põhjaveevõtu, uute sademetest toituvate veehoidlate jms abil, kuid 2020. aasta kuumalaine ajal muutus olukord kriitiliseks, näiteks jätkus Simferopolis vett vaid veel sajaks päevaks. Seda kõike väga rangete piirangute juures – vett saadi ainult õhtuti paar tundi ja mõnikord ei saadud üldse.³

Võrreldes 2013. aastaga vähenes Krimmi poolsaarel haritav maa mõne aastaga ligi kümme korda (130 000 hektarilt 14 000 hektarile) ja Venemaa on pidanud investeerima sadu miljoneid, et seegi olukord säilitada.

2021. aasta suvel, seitse kuud enne Ukraina ründamist, hages Venemaa Euroopa inimõiguste kohtus Ukrainat, süüdistades teda Põhja-Krimmi kanali blokeerimises.⁴ Samal ajal lubati, et mingit veesõda Ukrainaga ei tule.⁵

Paraku kinnitab 24. II 2022 alanud sõjategevus midagi muud. Juba järgmise päeva (25. II 2022) uudistest sai lugeda, et Põhja-Krimmi kanal on "vabastatud" ja asutakse taastama veeühendust Krimmiga – veevoolu takistanud tamm lõhati mõne päeva pärast.^6,7,8 Seega oli veeühenduse taastamine selgelt esimeste lahinguülesannete seas. Viiteid sellele, et vee puhul on tegu äärmiselt prioriteetse küsimusega, võib leida ka hilisematest uudistest.

Oktoobri alguses avaldas Elon Musk Twitteris oma kurikuulsaks saanud toetus­avalduse⁹ Venemaale, kus veeteema oli üks neljast põhipostulaadist.

Ukraina-Venemaa rahu:

• korraldada annekteeritud piirkondades ÜRO järelevalve all valimised. Venemaa lahkub, kui see on rahva tahe;
• Krimm on ametlikult Venemaa osa, nagu see on olnud alates 1783. aastast (kuni Hruštšovi eksimuseni);
• tagada Krimmi veevarustus;
• Ukraina jääb neutraalseks.

Vaid umbes nädal hiljem rääkis ühes avalikus esinemises Krimmi veeühendusest ka Vladimir Putin, kes sõnas: "Me ei aja taga eesmärki Ukraina hävitada, loomulikult mitte. Aga nemad mingil hetkel tulid ja võtsid ära veeühenduse Krimmilt, kus elab 2,4 miljonit inimest. Meie üksused pidid minema ja taastama veetarned Krimmile."¹⁰

See kõik ei jäta kahtlustki, et ka see sõda on oma olemuselt veesõda. Paraku pole see sugugi ainuke, sest vee pärast sõdimine on inimkonnal veres. Esimene, savirullidele dokumenteeritud veesõda toimus 4500 aastat tagasi Sumeris, Tigrise ja Eufrati jõe valglal. Seal, nagu ka praegu käimasoleva sõja puhul, mindi tülli ühe kanali kasutamise pärast, kuna üks konflikti osaline oli selle ümber suunanud.¹¹ Seega ei midagi uut siin päikese all.

Tulevased veesõjad

Minevikust tulevikku vaadates on pilved meie kohal veelgi mustemad. Mängulaua üles seadmiseks peab otsa vaatama vaid mõnedele faktidele ja prognoosidele.^12,13,14,15 Hinnatakse, et puhta joogivee ja sanitaartingimuste puuduse tõttu sureb maailmas igal aastal 3,4 miljonit inimest, kusjuures vett pole piisavalt üle 1 miljardil. Korralikke sanitaartingimusi pole ligi 2,6 miljardil inimesel. 4,5 miljardit elab umbes 50 kilomeetri raadiuses problemaatilisest veeressursist, mis kas hakkab otsa lõppema või on saastunud.¹⁶

Prognoositakse, et üle poole maailma elanikkonnast kannatab 2030. aastaks tõsise veepuuduse käes. Samuti arvatakse, et 2050. aastaks on 40–79 protsenti põhjaveekogumitest ammendumas.¹⁷ Prognoositakse ka seda, et 2050. aastaks on globaalne veevajadus praegusega võrreldes 55 protsenti suurem.

Seega, kui juba praegu elab üle poole inimkonnast otsa lõppevate, problemaatiliste veeressursside läheduses, siis kuidas ja mille arvelt saab kasvada veevajadus 55 protsenti? Sellesse vastuollu on (sõjaline) konflikt sisse kirjutatud.

Üks võimalik veesõjakolle areneb Aasias Tiibeti platoo ümber. Tiibeti platoolt algab seitse suurt jõge – Indus, Ganges, Brahmaputra, Irrawaddy, Salween, Jangtse ja Mekong. Kokku voolab Tiibeti platoolt aastas ära üle 700 miljardi kuupmeetri vett. Lisaks Hiinale viivad sealt algavad jõed vett Pakistani, Indiasse, Bangladeshi Rahvavabariiki, Nepali, Myanmari, Mongooliasse, Laose Demokraatlikku Rahvavabariiki ja Vietnami.

Hiina plaanib rajada osa jõgede (Salween, Mekong, Jangtse ja Brahmaputra) ülemjooksule 120 gigavati võimsusega hüdroenergiajaamu. Seda on rohkem kui Hiina senine hüdroenergia kokku. Kashmiri regioonis plaanib Hiina ehitada viiest paisust koosneva kaskaadi (North Indus River Cascade). See mõjutab vee kättesaadavust Indias ja Pakistanis, aga peale selle ka põllumajandusele vajalike jõesetete jõudmist ajutiselt üleujutatavatele aladele.¹⁸

Sellest tegevusest tulenevad mõjud on laiaulatuslikud: kaasneb ökosüsteemide degradeerumine, elurikkuse kadu ja kõik sellest tulenevad probleemid. Mõju ühiskonnale on märkimisväärne – nende jõgede alamjooksul elab ligikaudu 40 protsenti kogu inimkonnast. Kui sellele lisada kliimamuutustest tulenevad probleemid, siis võimenduvad sealt alguse saavad kriisid veelgi, sest taanduvad liustikud, ettearvamatu sademerežiim ja kuumalained on nii vee üldisele kättesaadavusele kui ka põllumajandusele tugeva jälje juba jätnud.

Kahjuks ei paista kusagilt, et riigid oleksid veeressursside ühiseks haldamiseks valmis koostööd tegema, pigem sikutab iga riik tekki enda poole. Rajatakse veehoidlaid ja vett ümbersuunavaid kanaleid, hoitakse kinni seireinfot.¹⁹ Seega saab nõustuda ajakirjanik Steven Solomoniga, kes juba 2011. aastal kirjutas oma raamatus:²⁰ "XXI sajandi konfliktides võideldakse vee pärast, Hiina on juba alustanud lahinguks relvastumist."

Veemajandussõjad

Relvakonfliktide kõrval käib vee ümber palju vähem tähelepanu saav, kuid märkimisväärselt laiaulatusliku haardega majandussõda. Vesi on ressurss, mille enda kätte saamiseks ollakse valmis paljuks ja mille käigus ammendatakse suurel kiirusel tervete piirkondade põhjaveevarud.

Põllumajanduse kõrval on üks suuremahuline kurja juur pudelivesi. Globaalne pudelivee turumaht oli 2020. aastal üle 230 miljardi USA dollari ja käesoleva kümnendi lõpuks ennustatakse selle kahekordistumist.²¹ Peale suure rahalise mahu on tegu väga kasumliku ettevõtmisega, sest pudelis olev vesi on üldjuhul tootjatele saadud väga väikese raha eest. Näiteks võeti 2016. aastal Kanadas vastu otsus, et veepudeldajad peavad maksma 2,25 USA dollarit iga väljapumbatud miljoni liitri vee eest.²² Miljon liitrit ühe liitri hinna eest poes!

Hind võib küll teistes riikides olla kohati kõrgem, aga üldiselt on pudelivee hind olematu ja kasumid ulatuvad tuhandetesse protsentidesse.²³ Ühtlasi ujutatakse pudelivett tarbivad riigid üle plastijäätmetega, mille tootmiseks on kulunud miljoneid barreleid naftat, ainuüks USAs toodetud plastpudelite jaoks kulub 17,6 miljonit barrelit naftat.²⁴

Lisaks kulub ühe liitri pudelivee tootmiseks veel vähemalt kolm liitrit vett.²⁵ Pudelivett ostetakse lootuses, et see on puhtam ja parem kui kraanivesi. Kindlasti on piirkondi, kus see nii ongi. Samas näitavad uuringud, et umbes 40 protsenti pudeliveest ongi pudeldatud kraanivesi ning seda juba kõiksuguste lisanditega alates mikroplastist ja lõpetades plastist vette sattuvate ohtlike kemikaalidega, nagu näiteks ftalaadid.^26,27

Sellest hoolimata pumpavad suurfirmad Coca-Cola, Pepsi, Danone, Nestlé jt ainuüksi Mehhikost aastas üle 100 miljardi liitri vett ja müüvad selle pudeldatud kujul edasi. Samal ajal süveneb riigis veepuudus, ~25 protsenti majapidamistest iga päev vett ei ole.²⁸ Üldiselt ongi tavapärane, et veepudeldamistehased paiknevad vaesemates maades või piirkondades, kus poliitikud on vastutulelikumad ja pigistavad silma kinni kaasnevate probleemide ees. Näiteid probleemidest leiab arvukalt.^29,30,31

Kui kaua võtab aega, kuni mõni suur veepudeldaja oma tehase Eestisse rajada soovib? Vett meil ju on ja milline omavalitsus ei rõõmustaks, kui suur rahvusvaheliselt tuntud firma oma pakkumisega külla tuleb.

Veesõjad Eestis

Meie probleem on uskumus, et veega on kõik hästi – sajab rohkem kui ära jõuab aurata ja võrreldes paljude teiste maadega arvame, et ka vee kvaliteediga on kõik kõige paremas korras.

Paraku näitavad andmed midagi muud: me peame kurnamissõda oma veestiku vastu. Keskkonnaagentuuri andmetel³² meie pinnavee seisund aastatega üha halveneb – 2012. aastal oli heas või väga heas seisundis seisuveekogumeid 70,4 protsenti. 2020. aastal olid heas seisundis vaid 21,5 protsenti ja väga heas seisundis veekogud puudusid üldse.

Vooluveekogumite puhul on pilt veidi parem, 2012. aastal oli heas või väga heas seisundis 65,5 protsenti kõikidest vooluveekogumitest, 2020. aastal 58,4 protsenti. Mõlemal juhul on kerkinud halvas ja väga halvas seisundis veekogude osakaal. Seisuveekogumite kesise või halva ökoloogilise seisundi põhjuseks on peamiselt toitainetega rikastumine. Halva keemilise seisundi põhjustab üldiselt elavhõbeda, kaadmiumi ja polübromodifenüüleetrite (PBDE) sisaldus, mida enim leitakse kalades.

Vooluveekogumite kesist või halba ökoloogilist seisundit põhjustavad peamiselt kalastiku ja suurselgrootute kehvad näitajad. Kusjuures valdavas osas vooluveekogumites pole ohtlike ainete sisaldust mõõdetud, kuid seniste mõõtmiste järgi annavad põhjuse halba seisundisse määramiseks elavhõbe ja kaadmium kalades ning heptakloor ja benso(a)püreen vees. Üle normi on neid kemikaale peaaegu alati, kui neid on mõõdetud.

Pinnaveeseisundi koondhinnang antakse ökoloogilise ja keemilise seisundihinnangu alusel arvestades neist halvemat, seega saavad koondseisundid ka tulevikus pigem halvemaks minna. Kui just ei muudeta piirväärtusi.

Kuna iga kraav ja jõgi jõuab lõpuks merre, on suurim kannataja Läänemeri – nii ongi 2020. aasta seire andmetel 100 protsenti Eesti rannikumere veekogumitest halvas seisundis. Põhjavee olukord valmistab samuti muret, 2020. aasta seisuga on 26 protsenti põhjaveekogumitest halvas seisundis ja 32 protsenti veel heas, kuid ohustatud seisundis. Seega vaid 42 protsenti meie põhjaveekogumitest on heas ja ohustamata seisundis.

2014. aastal oli veel 72 protsenti põhjaveekogumitest heas seisundis. Halva seisundi põhjuseks on vee keemilised näitajad, koguseliselt on probleeme vaid 6,5 protsenti põhjaveekogumitega, mis kõik on Ida-Virumaal põlevkivikaevanduste otseses või kaudses mõjuväljas.³³

Veestiku üha halveneva seisundi põhjusi pole vaja kaugelt otsida – peamiselt tuleneb see põllumajanduse hajureostusest.³⁴ Ei ole saladus, et põllumajandus on Eestis kaua olnud üks suuremaid koormusallikaid nii lämmastiku kui ka fosfori osas. Seireandmete põhjal³⁵ on halvemas kui hea-seisundiklassis olevatest pinnaveekogumitest 93 protsenti mõjutatud põllumajandusest lähtuvast hajureostusest. Maaparandus mõjutab 61 protsenti halvas seisundis veekogumitest ja paisud 42 protsenti.

Tähtsal kohal on ka ohtlikud ained ja setetest vallanduv jääkreostus. Praegu saab veel midagi ette võtta kahe esimese osas, kui rakendada sobivaid meetmeid põllumajanduse ja kraavitamise mõju vähendamiseks. Alustada tuleb mõistlikult väetamisest. Teine põllumajanduskoormuse vähendamise meede on puhverribade olemasolu.

Paraku on koos uue veeseadusega³⁶ toimunud taandareng. Põllupidajad on puhvrite laiust ja kasutust veelgi vähendada soovinud. Eelkõige puudutab see väga väikeste vooluveekogude puhverribasid – vööndite laiuse nõue sõltub veekogu valgla suurusest ja veekogu tüübist. Kraavidele pole puhverribasid kunagi nõutud, aga 2019. aasta seadusemuudatus vähendas ka alla 10 km² valglaga peakraavide kaitsevööndit kümnelt meetrilt ühele.

Nii on meil kolme sorti vooluveekogusid: osal on kaitsevöönd 10 m, osal 1 m ja osal puudub täiesti. Olukord on segane ka põllupidajale. Ometigi voolab nende kõigi vesi täpselt ühtemoodi Läänemerre. Põllumajandustegevuse mõju veele on neil kolmel juhul täiesti erinev – on suur vahe, kas väetamine ja mürgitamine toimub kümne meetri kaugusel või otse kraavipervel. 2020. aastal tegime sellekohase kaardianalüüsi ja arvutuse.³⁷

Kui kehtestaksime kõikidele registris olevatele vooluveekogudele ühtlase kümne meetri puhverriba, kaotaksime Eestis vaid 0,13 protsenti põllumaast, iga mõjutatud põllumassiivi kohta keskmiselt 0,25 ha. Kas see on ikka selline maakogus, mis jätaks põllumehed vaeseks ja rahva nälga? Majanduslik mõttekus puudub igal juhul, sellelt 0,13 protsenti saadav kasum ja maksutulu on pisku võrreldes sellega, kui palju kulub hiljem ökosüsteemide parandamiseks.

Näiteks planeeritakse Eesti veekogude heasse seisundisse viimiseks lähiaastatel 850 miljoni suurust investeeringut.³⁸ Ja miljoneid on kulunud juba ka varem. Miks mitte keskkonnakahju kohe tegemata jätta ja säilitada meie heaoluks vajalikud ökosüsteemiteenused ilma vajaduseta neid hiljem taastama või asendama hakata? Klassikaline näide ühisvaratragöödiast:³⁹ üksikud ettevõtted saavad väikese lisatulu, millega kaasnevad kulud on ühiskonnale suurusjärkudes suuremad.

Liigsed toitained pole ainuke mure. Kaaluka koormusena on lisandunud üha intensiivistuv taimemürkide kasutamine. Statistikaameti andmetel⁴⁰ turustati Eestis 2021. aastal toimeaine kogusesse ümberarvutatuna seni suurim kogus taimekaitsevahendeid (894 tonni). Selgitus on üllatav – kõrgete kütusehindade tõttu on põllupidajal odavam sügisel põllud glüfosaadiga üle valada kui neid künda.⁴¹

Sellise põllumajanduspraktika normaliseerimine tekitab ohtralt küsimusi, eriti seireandmete puhul. Näiteks aastatel 2016–2019 läbiviidud uuringu tulemused näitavad, et taimemürkide jääke leidub 66 protsenti võetud veeproovidest, sealjuures 33 protsenti üle lubatud sihtarvude. Kokku leiti 32 jääki, kõige enam umbrohu- ja taimehaiguste tõrjevahendite jääke. Enam levinud olid glüfosaadi ja AMPA (glüfosaadi laguprodukt) jäägid, ja sageli sihtarve (0,1 µg/l) ületavates kogustes.

Põldude keskel oleva talu kaevus leiti üheksa jääki kokku 1,17 µg/l, sealjuures glüfosaati 0,48 µg/l. Ka meile tuttavad ja tuntud allikad, kust käiakse omale pahaaimamatult joogivett võtmas, ei ole puhtad. Sopa allikas sisaldas 2016. aasta seires pestitsiide 0,17 µg/l, Olustvere allikas lausa 250 µg/l – 2500 korda rohkem lubatust!

Kiigumõisa allikast Järvamaal leiti taimemürkide kokteil, korraga tuvastati 12 taimemürkide jääki.^42,43,44 Taimemürkidest ja glüfosaadist on Sirbis ilmunud ülimalt põhjalik kolmeosaline käsitlus, Ülo Niinemetsa "Monsato dokumendid I–IV".^45,46,47,48 Lühikokkuvõte on selline, et peaksime kõik olema väga suures mures, sest muu hulgas puudutab taimemürkide liigkasutus otseselt rahva tervist. Ka riigikontroll on juhtinud tähelepanu, et õigupoolest me ei tea, mida ja kui palju meie toit sisaldab ning milline on nende ainete koosmõju tervisele.^49,50

Kuigi Eestis ei toimu veesõda relvade toel, kaotame oma puhta vee iseenese ignorantsuse ja ahnuse tõttu. On olemas lihtsad viisid, kuidas riik ja üksikisikud saavad olukorda parandada. Siin artiklis on toodud selleks kolm soovitust.⁵¹ Samal ajal kui ise lõpetame sõja vee vastu, peame olema valvsad ja valmis, et hoiduda teist tüüpi sõdade puhkemisest ühe meie kõige väärtuslikuma ressursi pärast. Oleks meil selleks vaid tervet mõistus ja tahet.