Üheks kõige levinumaks vormiks ebateaduse muutumisel peavoolu teaduse osaks on läbi ajastute olnud mingi käibetõe või tavaarusaama omaksvõtt ajaloolise või teadusliku tõena nii üldkasutuses kui ka teiste ja erinevate erialade teadlaste seas.

Ehk liikvele saanud valeväide, väärinfo, väljamõeldis või ka teadlikult ideoloogilis-propagandistlikel eesmärkidel loodud kujutelm saab mingil põhjusel (tänapäeval tavaliselt selle väga sageda ülekordamise kaudu meedias) ühiskonnas üleüldiselt aktsepteeritud tõeks või käibefraasiks, mis tundub olevat niivõrd iseenesestmõistetav, et selle paikapidavuse kontrollimine tundub absurdne või mõttetu.

Miks süüvida mingi tavateadmise või laialt käibel oleva talupojatarkuse või kõnekäänu tagamaadesse, kui nii naabritädi Leida kui ka ka kuulus professor ülikoolist kõik teavad, et asi ongi just täpselt nii?

Kui pikk oli Napoleon?

Esimesena pähe tuleva iseeneslikult ajalooteadusliku faktina võetava väärarusaama näitena võiks tuua Prantsuse keisri Napoleon I väikest kasvu. See on käibetõde, mida võtab vist ajaloolise reaalsuse pähe pea iga kaasaja inimene alates väiksest koolipoisist lõpetades suure osa meie enda parimate ajalooteadlastega.

Mitmel konverentsiarutelul on ka siinkirjutajal tulnud ette olukordi, kus peab vaheremargi käigus ümber lükkama igati peavoolu teadlaste hulka kuuluva esineja jutus sisaldunud väite pisikesest võimukast Napoleonist ja sellega seonduvast Napoleoni kompleksist, mis on samamoodi saanud justkui psühholoogiateaduses aktsepteeritud "isiksusehäireks".

Nii annab ju praegugi ühele pulgale panna kõik pisikesed võimurmehed läbi ajaloo. Eriti muidugi Putini, Medvedevi, Põhja-Korea halekoomilistena näivad liidrid, Berlusconi ja suure hulga karaktereid kaasaja poliitikast.

Tegelikkuses põhineb mini-Napoleoni kuvand aga hoopiski Briti tollasest sõjapropagandast ning kõige enam ehk kuulsa karikaturisti James Gillray (1756-1815) Napoleonist ja prantsuse vaenlasest tehtud pilapiltidest.¹ Napoleoni pisike kasv sai aga "kinnitust" juurde eelkõige seeläbi, et mõõtmiseks kasutatav ühik "toll" oli brittidel ja prantslastel erinev. Nimelt prantsuse toll (pouce) oli 2,707 sentimeetrit, inglise inch aga siiani 2,54.

Napoleoni teadaolevaks pikkuseks prantsuse süsteemis oli viis jalga ja kaks tolli, mis annab sentimeetrites kokku ligikaudu veidi alla 170. Tollasel Prantsusmaal oli tegu umbkaudu keskmise kasvuga, võttes aga arvesse ligikaudseid arvutusi, mille kohaselt oli Prantsuse armeeteenistusse võetud kutsealuste keskmiseks pikkuseks 19. sajandi alguses aga kõigest 163-164 sentimeetrit, siis tavarahva ja keskmise sõduriga võrdluses võis Napoleon olla pigem ehk isegi pikemat kasvu mees.²

Praeguses Eestis või Euroopas mehe kohta keskmisest pisut lühem, aga tänavapildis täiesti tavaline. Ka praegu oleks Raekoja platsil vastutulev Napoleon täiesti mehemõõtu, Putinist ligi toll pikem ning ei eristuks tavapärasest tänavapildist mingilgi moel. Ükskõik kui palju populaarteaduslikud ajakirjad antud asjaolust ka ei kirjuta, see teaduslikult tõene info ei murra läbi nüüdseks juba sajandeid kehtinud briti propaganda poolt loodud ja absoluutse tõena omaks võetud "konsensuslikust" arusaamast.

Suur veeuputus ja Kalevi Wiik

Suhteliselt kurb on olukord aga muistsest Lähis-Idast pärineva (siinkirjutaja teaduserialaga seotud materjali) ajaloofaktistiku ja ka kirjanduse interpretatsioonidega kaasajas.

Nimelt kaaluka osa loodusteadlaste (sh geneetikud) kasutatud ja viidatud ajaloo- või ka mütoloogialastest teostest suur osa on sageli kas lootusetult aegunud, mõne Põhja-Ameerikas või Põhjamaades tegutseva alla igasugust arvestust teadlase (kes võib aga olla väga viidatud, nagu igasugune pilkupüüdev rumalus tänapäeval alati!) või siis lihtsalt ilma igasuguse teadusväärtuseta populaarteadusliku ülevaatega, mille on sageli koostanud keegi isik lihtsalt hobikorras.

Tõenäoliselt ka Eestis enim kõlapinda saanud pseudoteooriaks, mida aga siiani vägagi tõepähe võetakse, on väited, nagu oleks sumeri mütoloogias, Gilgameši eeposes ja hiljem Vanas Testamendis Noa lugudes kajastuv suur veeuputus olnud üks suur katastroofiline ajalooline loodussündmus.

Eestis näiteks tutvustas sääraseid teooriaid Ago Künnap juba aastal 2001³ ning praeguseni peab sageli vastama olgu tudengite või ka niisama huviliste küsimustele, et kuidas see katastroof päriselt välja nägi.

Vastus on aga see, et seose mistahes võimaliku suure katastroofilise üleujutuse ja muistse mütoloogiaga lõid sensatsioonihimulised teadlased ilma piirkonna ajaloost ja mütoloogiast oluliselt mitte midagi teadmata ning kõik säärased sensatsioonid lükati ka kiirelt ümber.⁴

On tõepoolest võimalik luua teatud seoseid oletatavasti tugevalt ka planeedi kliimat mõjutanud ca 1600 eKr vanade sumerite uurijagi seisukohast "lähiminevikus" aset leidnud Santorini vulkaanipurske ja muutustega mütoloogias näiteks Kreeta saarel. Kuid Noa laevu, seoseid iidsete tulnukatega või ka tõestamatute hüpoteetiliste katastroofide mõjusid kujuteldavatele rahvastele uurivad tänapäeval siiski veidi kummaliste eluvaadetega seiklejad või ka usufanaatikud, mitte päris teadlased.

Tõenäoliselt olid veeuputuse müüdi aluseks ikkagi tavapärased üleujutused Mesopotaamia jõgedel ning seosed võimalike tuhandete aastate taguste katastroofidega on pigem väljamõeldis.

Nagu ka Kalevi Wiiki (1932-2015) arheo-geeni-keeleteooriad, mille kohaselt soome-ugri keelte kõnelejad olid jääaja järgselt enne põlluharimise kasutuselevõttu koos baski keelte kõnelejatega Euroopa kaheks nn tuumikrahvaks, saavutavad sensatsioonilised pseudoavastused tihti ühiskonnas laia kandepinna ja ka usaldusväärsuse sõltumata sellest, et teadlased neid ümber lükkavad.

Kuigi keeleteadlane Martin Ehala näitas meie avalikkuses selgelt ära, kuivõrd vigased ja pseudoteaduslikud on Wiiki arusaamad kasutades muuhulgas iseloomustuseks väljendeid nagu "lugeja lollitamine", "muinasjutt", faktide moonutamine" ja "demagoogia"⁵ ning püsivat kriitikat saabus suurelt osalt meie tunnustatuimatelt arheoloogidelt, leidsid tema teooriad siiski laialdast omaksvõttu nii meie teadlaskonnas kui on ajaloohuvilises laiemas auditooriumis väga tugevalt usutud praeguseni. Tartu Ülikooli audoktor ei saa ju ometi jama ajada!

Igasugu kummaliste umbluurahvuslaste kogukondade jaoks on Wiik jätkuvalt autoriteediks, sest tema teooriate kaudu on võimalik elada kujutelmajaloos, kus soome sugu rahvad kunagi Euroopas domineerisid ja maailma valitsesid.

"Teadlased väidavad"

Teadus ja faktid aga pole nimelt niivõrd huvitavad ega ka kaasajas hea enesetunde tekitamiseks piisavad, kui mistahes sensatsioon. Olgu selleks siis hiljem võltsinguks osutunud, kuid alguses paljude poolt Jeesuse naisega abielus olekut tõestanud Harvardi ülikooli teadlaste⁶ poolt murrangulise tekstina ülistatud ja tõeseks kuulutatud "Jeesuse naise evangeelium"⁷ või ka arendatavad teooriad sellest, et soomeugri ja sumeri keeled on omavahel otseses lähedases suguluses.

Kui välja käidud teooria on piisavalt põnev ja näiliselt uuenduslik, et pälvida meedia või ka seal tegutsevate teadusajakirjanike tähelepanu, jõuab kaasajal iga ulme ja pseudoteadus laia lugejaskonnani sildiga "teadlased väidavad" ning teadusliku maailmapildi pitseri kvaliteedimärki kandvat toodet kiputakse sageli (eriti progressiivse meelestatusega auditooriumi poolt) ka ilma kontrolli- või kriitikavajaduseta uskuma.

Samal ajal sildistatakse erinevaid väidetavaid konsensusi või esitatud sensatsioonilisi avastusi pimesi mitte uskuvaid inimesi omakorda teadusliku maailmapildi vastasteks vandenõuteoreetikuteks; või mis kõige hullem – äärmuslasest konservatiivi hellitusnimega.

Võltsinfot võib tõe pähe esitada aga ka täiesti väärikas väljaanne, mis peakski justkui seisma teaduslikkuse ja faktide puhtuse eest. USA riikliku kultuurilis-teadusliku Smithsonian Institutioni ajakirjas ilmus näiteks aastal 2009 maiade ennustatud 2012. aastal saabuma pidanud maailmalõpu ootuse meeleolus artikkel pealkirjaga "Kümme olulist apokalüpsist, mis (ilmselgelt) ei leidnud aset". ⁸

Artikkel algab aga väitega, et ligikaudu aastast 2800 eKr pärineva assüüria savitahvli kiilkirjatekst kõlab järgnevalt: "Meie Maa on allakäinud neil viimastel aegadel; on märke sellest, et maailm on kiirelt liikumas lõpu poole. Altkäemaksud ja korruptsioon on üldlevinud, lapsed ei kuula enam oma vanemate sõna, iga mees tahab kirjutada raamatut. Maailma lõpp on ilmselgelt lähenemas".

Sama tsitaati kasutas näitena Jukuraadio saates (24.11.2022) muistsete arusaamade üle arutledes (sealjuures tunnistades, et tegu võib olla ka "müüdiga") teaduste akadeemia president Tarmo Soomere.⁹ Ning seda ei saa kuidagi pahaks panna, kuna sama info on tõesena näivalt ära trükkinud väärikas lääne riiklik teadusinstitutsioon.

Tegelikkus on aga selline, et 2800 eKr polnud veel ei Assüüria riiki ega kirjandust ning savitahvlitele jäädvustatavas kiilkirjas ei kirjutatud ka raamatuid. Tsitaat ise on aga väljamõeldis, mis olla väidetavalt ilmunud aastal 1908 kuskil USA jalgratturite hobiajakirjas ning levis sealt kulutulena edasi kuniks mitte keegi enam ei kahelnudki selles, et päris Mesopotaamia kirjanduses ongi kuskil sellised laused kirja pandud.¹⁰

Sarnaseid tsitaate, väärväiteid ja fakte Lähis-Ida ajaloost liigub ringi niivõrd rohkelt, et ei tea isegi, milliseid veel eraldi välja tuua. Näiteks on väljamõeldiseks ka väited, nagu oleks muistsed sumerlased hävinud seetõttu, et nende põllumaa muutus liialt ärasoolatuks ja oli inimeste poolt üleekspluateeritud.

Keegi ei tea, miks sellised väited liikvele läksid, kuid tõenäoliselt on nad seotud pigem keskkonna- ja kliimaaktivismi kui ajalooga ning sumeroloogia ühe kunagise tihti liiga suurtesse üldistustesse või ka spekulatsioonidesse kaldunud suurkuju Thorkild Jacobseni (1904-1993) ilma olulise kinnitusteta esitatud nägemustega tsivilisatsioonide ja riikide hävimise skeemist¹¹ 1950. aastatel.

Ometi kirjutab Nobeli preemia laureaat Paul Krugman (kes on majandusteaduses tuntud eelkõige lisaks Nobeli preemiale ka selle poolest, et suurem osa või paljude meelest mitte ainuski tema väidetest kas ei vasta tõele või ei lähe täide) aga Sumeri ajaloo kohta the New York Timesi artiklis "Maa sool" aastal 2003 nii: "Tõusev soolasus sundis esmalt sumerlasi minema nisukasvatuselt üle odrakasvatusele, mis on soola suhtes tolerantsem. Ligikaudu aastaks 1800 eKr ei olnud Lõuna-Iraagis aga võimalik enam kasvatada otra ja Sumeri tsivilisatsioon varises kokku. Hiljem leidis soolasuse kriis aset ka põhjapoolsetel aladel".

Sumerlased tegelikult ei hävinenud, vaid sulasid pigem suuresti ka rahumeelsel teel kokku sisserännanud semiidi hõimudega seetõttu, et jäid oma enda kodumaal emakeelt rääkiva rahvana vähemusse.

Põllumaa soolasuse tõttu kõlbmatuks muutumise tõttu toimunud riikide ja tsivilisatsioonide hävingul puudub aga igasugune ajalooline kinnitus ning ka aasta 1800. paiku eKr oli maailma tollaseks vägevaimaks riigiks tõusmas justnimelt ka nendel väidetavalt kõlbmatutel hävinenud põllumaadel asunud amoriitide kuninga Hammurapi nime järgi praeguseni kuulus ja hiilgav rikas Babüloonia impeerium. Enne seda aga õitsvad ja võimsad Larsa, Isini ja Uri linnadest juhitud riigid ja impeeriumid.

Maade soolasus oli ja on Mesopotaamias kindlasti probleem, kuid tuhandeid aastaid seal elanud sumerlased leidsid ilmselgelt vastavatele probleemidele lahendused ning suutsid oma vanade kreeklastega võrdse või ehk isegi kõrgemalegi küündiva teadustaseme ja inseneritehnoloogia baasilt põllumaid sel moel majandada, et soolastumisest tekkivaid komplikatsioone kas vältida või soolast vabaneda.

Muidu poleks antud piirkonnas ju üha uuesti nii sumerlaste kui ka hilisemate rahvaste ajal esile kerkinud uued ja uued rikkalikke põlde pidavad võimsad riigid ja impeeriumid. Nagu austria sumeroloog ja ka Tartu Ülikoolis külalisuurijana töötanud Sebastian Fink kirjeldab, ei ole sumerlaste hävimine maa soolastumise tõttu saanud kinnitust uuematest teadusuuringutest ning üheks nüüdsete uuringute eesmärgiks ongi välja selgitada, mil moel muistsed sumeri "põllumajandusteadlased" soolasuseprobleemile edukalt lahendusi leidsid, mis oleks relevantne ka tänapäeva Iraagi põllumajanduse kontekstis.¹²

Ehk selle asemel, et levitada olgu muistseid või kaasaegseid aktivistkonna poolt edendatud "hävingu" ja "maailmalõpu" teooriaid, peakski ju teadus keskenduma hoopis toimivate lahenduste väljaselgitamisele. Mitte aga poliitapokalüptikale.

Kuid nagu ka Krugmani artiklit edasi lugedes selgub, on tema tekst koostatud eesmärgiga vastanduda vabariiklikule parteile kliimasõdaluse perspektiivist. Ning nagu just eriti tänapäeva sensatsiooniteaduses kombeks, otsitakse õigustusi oma argumentidele väga sageli kaugetest aegadest ja muistsetest riikidest, kus kõik "see" on juba korra enne toimunud.

Krugman kirjutab: "Niisiis oleme küsimuse ees: kas me väldime muistsete tsivilisatsioonide saatust, kes ise hävitasid oma keskkonna ja seeläbi ka iseennast? Ja vastus on: ei, kui härra Bush on asju ajamas".

Vastutustundlikud teadlased

Kaasaja lääne teaduslikus kontekstis rahastuse saamiseks või töökoha omandamiseks progressiivsetes vasakülikoolides on üha epideemilisemaks muutunud mistahes erialal tehtava teadustöö sidumine järgnevate teemadega: (seksuaal)vähemused, pagulaste ja sisserände positiivsena ja ajaloo normaalsusena näitamine, rõhutatud islamofiilia, võitlus kapitalismi ja patriarhaadiga, võitlus parempoolsuse või konservatismiga, mis on automaatselt sildistatud populismiks või äärmusluseks ning viimasel ajal kõige eelneva sidumine kliimasoojenemise ja kliimakriisiga.

Seeläbi sünnivad olgu pagulased, mittebinaarsed inimesed, kliimakatastroof, patriarhaalne rõhumine ja islamile liiga tegemine koos selle religiooni tegeliku paremusega teiste ees üha uuesti ümber ka kaugesse minevikku ning üldse igasse situatsiooni, kuhu kaasaegseid võitlusteemasid on oma ettekujutlustes võimalik paigutada.

Kui teadlased seda aga ei teeks, loetaks paljudes teaduskeskkondades nende tehtav teadustöö vasakülikooli kontekstis kaasaja maailmale irrelevantseks või kasutuks. Ning see, kas saab toimuvat ka puht inimlikust perspektiivist lõpuni hukka mõista, on täiesti võrreldav sellega, millise määrani saab hukka mõista Nõukogude ajal komparteisse astunud või ka Leninit tsiteerinud teadlasi ja loomeinimesi. Paljudel vajas siis ja vajab ka nüüd pere toitmist ning pseudoteaduse kõrvalt tehakse nii humanitaarias kui ka ühiskonnateadustes sageli ka täiesti väärt teadust samamoodi nagu ka Brežnevi ajal.

Teatud sobivate, kuid äratuntavate märksõnade ja jutupunktide lisamine teadustöösse ja autoriteete mitte ärritav kõnestiil ja tubli vaikiv käitumine tasandavad ka woke-ülikoolides edukalt asjaolu, et nii mõnigi autor ajab oma päris asja ikkagi edasi sõltumatult parasjagu maksva ideoloogia nõuetest. Koha ja sissetuleku säilitamiseks tuleb ulmega näiliselt kaasa minnes vaikida või teeselda.

Uuemal ajal esitatakse meile absoluutselt ilma ühegi teadusliku kinnituse või faktilise tõestuseta püsivalt propagandanarratiive Lähis-Ida ja muu Aasia ning Aafrika praegustest ja tulevastest kliimapagulastest, kes olla kõikide sõdade ja muu kurja põhjustajateks. Pagulased aga toovatki õnne kogu inimkonna ja eriti läänemaailma õuele, sest aitavat lahendada kõik tänase maailma majandusprobleemid.

Õnneks on hakanud vastutustundlikud teadlased üha enam ka kliimapagulaste¹³ võltsnarratiivile vastu väitma ning vastavaid pseudoteooriaid on vaatluse alla korduvalt võtnud ka Eesti Rahvusringhäälingu teadusportaal Novaator meil Eestis.¹⁴ Kuid mistahes sõnavõtmine mistahes pagulasi või kliimat kuidagigi propagandanarratiivi väliselt käsitlevate teadlaste poolt jääb sageli kas avalikkuses kajastamata või satuvad väitjad ise hoopiski aktivismi-ajakirjanduse ja vasakpropagandistliku ideoloogilise teaduse rünnaku objektideks.

Nagu ka inimliigi sugusid on kaks – mees ja naine –, siis nii palju kui see ka kellelegi ei meeldi, on teaduslikud faktid teaduslikud faktid ja neid tuleb eristada olgu propaganda eesmärkidel loodud narratiividest kui lihtsalt sensatsiooni- või rahahimus ning ka teadmatusest loodud ja tekkinud teooriatest ja infost.

Oluline on meeles pidada, et vahel võib just kõige iseenesestmõistetavam käibetõde olla kõige suurem vale, sest keegi ei vaevu seda tema iseenesestmõistetavuse tõttu uuesti kontrollima. Nobeli laureaadi, Tartu Ülikooli audoktori või mistahes teadusliku tiitli olemasolu ega ka oskus koostada vormiliselt teaduslikuna näivat teksti ei garanteeri, et öeldu või kirjutatu taga on ka päriselt teaduslikud faktid või isegi ligikaudu tõele vastav reaalsus.

Skeptilisus igasuguste teaduslike konsensuste vastu sõltumatult sellest, kas need tulevad "paremalt" või "vasemalt", nagu ka kahtlemine ning kontrollimine on igasuguse teaduslikkuse ja ratsionaalsuse alus. Teaduslikkus lõpeb seal, kust algavad hüüdlaused "Usun teadusesse!" või "Usun teadlasi!".