Kuidas leevendavad ettevõtted kliimamuutusi, kuidas kaasavad nad töötajaid juhtimisse ja tagavad töö- ja eraelu tasakaalu, mida on nad teinud eetilisema äri ja ettevõtluskultuuri edendamiseks? Nendele küsimustele saame vastused juba peagi, kui loeme umbes 250 Eesti suurema ettevõtte majandusaasta aruannet, õigemini selle uut lisa kestlikkuse aruannet.

Tallinki juht Paavo Nõgene saatis ligi tuhanderealise küsimuste nimekirja riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonile (ELAK).

"Miks me laseme jõustada arutut bürokraatiat, mis toob ettevõtetele kaasa kümnetesse tuhandetesse eurodesse tekkivad kulud ning millega, olgem ausad, ilmselt mitte keegi midagi tarka ega mõistlikku ette ei võta. Kui just pole plaanis võtta täiendavalt tööle majatäis ametnikke kõikidesse liikmesriikidesse," uuris Nõgene.

Direktiiv, mis paljusid ettevõtjaid pahandab, võeti vastu möödunud aasta detsembris. Selles nõutud aruande peavad iga-aastaselt esitama enam kui 250 töötaja ja üle 40 miljoni eurose käibega ettevõtted.

Keskkonnaministeeriumi nõunik Aire Rihe meenutas, et Euroopa ja Eesti on seadnud endale kliimaeesmärgid, milleni jõudmine eeldab kapitali.

"Ja need uued avalikustamise tingimused ongi seotud sellega, et me teaksime, kuidas kapital liigub keskkonnakestlikumate tegevuste suunas," ütles Rihe. "Ja põhjus, miks sinna on hõlmatud just finantssektor ja suuremad ettevõtted, ongi seotud sellega, et nemad on need, kelle juures liiguvad kõige suuremad otsused ja kellel on ka kõige suurem võimekus neid ellu viia."

Üle saja tuhande euro aastas

Tallinna Kaubamaja Grupi juht Raul Puusepp kinnitas, et keskkonna ja jätkusuutlikkusega tegelemine on tähtis, kuid lisas, et uue aruande ümber on päris palju segadust.

"Täna on küll arvamus, et see on ettevõtetele ebamõistlikult koormav ja detailne" ütles Puusepp. "Ja ilmselt me ei suuda seda sajaprotsendiliselt mitte keegi veel aastaid korralikult täita."

Euroopa Komisjon pakkus paar aastat tagasi, et sõltuvalt ettevõtte suurusest ja tegevusalast võib aruande täitmine maksta 60 000 kuni 100 000 eurot. Kuna aruandele tuleb tellida ka audit, lisandub sellele veel arve summas 40 000-75 000 eurot.

"Siinkohal on üleskutse poliitikutele, kes neid direktiive moel või teisel vastu võtavad siseriiklikuks kehtestamiseks. Palve oleks nad läbi lugeda ja kui vähegi jaksu, siis ka kaasa mõelda," rääkis Puusepp. "Praegu tundub nii, et võib-olla Eestis on kümmekond ametnikku, kes erinevates ministeeriumides sellega tegelevad ja poliitikud võtavad selle riigikogus lihtsalt möödaminnes vastu, ilma süvenemata, millega tegemist on ja mis see tegelikult ettevõtetele kaasa toob."

Aire Rihe möönas, et andmevälju, mida saab kestlikkusaruandes täita, võib olla kuni 1100. Samas rõhutas ta, et sugugi kõik ettevõtted ei pea iga lahtrit täis kirjutama.

"Kui on tegemist täismahulise tööstusettevõttega, siis loomulikult tema peab kirjeldama ära päris palju andmeid. Aga kui tegemist on näiteks teenindusettevõttega, siis tõenäoliselt tema mõjud on hoopis teistsugused," sõnas Rihe. "Sellisel juhul tal võib olla oluliselt vähem neid välju, mida ta peab täitma. Kui on tegemist finantssektoriga, siis sõltub see sellest, missugune on selle finantsasutuse portfell, missuguseid ettevõtteid ta toetab või kellega koostööd teeb."

Ka investorid uurivad kestlikkuse kohta

Tööandjate keskliidu juht Arto Aas usub, et raporteerimiskohustus laieneb tasapisi suurettevõtetest kaugemale.

"Ühel suurettevõttel võib olla mitu tuhat allhankijat ja äripartnerit. Ja kui talt nõutakse väga detailset aruandlust kogu tarneahela lõikes, siis ta peab paratamatult neid samu andmeid hakkama küsima oma partneritelt ja see läheb sellise lumepallina veerema kõige väiksemate ettevõteteni välja," rääkis Aas.

Üsna sarnast mõttekäiku kirjeldades väidab Euroopa Komisjon, et standardse aruandluskohustusega hoitakse ettevõtete raha hoopis kokku. Nimelt märkis komisjon direktiivi tutvustades, et juba praegu uurivad paljud investorid enne raha andmist, kuidas on lood ettevõtte keskkonnapoliitika ja töötingimustega. Samuti muutuvad üha nõudlikumaks nii kliendid ja aktsionärid. Ja kui iga ettevõte peaks oma aruandlusvormid välja mõtlema, läheks asi kokkuvõttes kallimaks, usutakse komisjonis.

"Meil on keskkonna- ja kliimakriis ja meil on reaalsed muutused füüsilises keskkonnas," ütles Aire Rihe. "Ja esimene tugevus, mis on sellise standardiseeritud ja läbipaistva lähenemisega, ongi see, et ettevõte peab iseenda jaoks koostama teekaardi, kus ta hindab enda äristrateegiat keskkonna- ja kliimariskide suhtes, ta oluliselt tõstab iseenda teadlikkust sellest, missugune kümne või kahekümne aasta pärast võib olla ärimudel, ta avalikustab selle oma aktsionäridele ja see võimaldab aktsionäridel otsida enda portfelli selliseid ettevõtteid, kes lähevad tema väärtustega kokku."

Rihe usub, et ehkki lühiajaliselt võib suurem aruandluskohustus ettevõtetele keeruline tunduda, muutub see peagi normiks ja aitab neil senisest enam ühiskonda panustada.

Kas riik saadud andmeid ka kasutab?

Raul Puusepp nõustub, et investoritele ja pankadele võib täiendavast informatsioonist kasu olla. "Aga ma kahjuks väga ei usu, et see mõjutaks poliitikute või riigi otsustusprotsesse," sõnas Puusepp.

"Neid vastuseid ei ole kuulnud, et kas neid andmeid suudetakse kasutada," ütles ka Arto Aas. "Kui seni on see raporteerimine olnud puudulik või väga pealiskaudne, siis tundub, et suures tuhinas on pendel löödud täiesti teise äärmusesse. Et raportid tulevad nii detailsed ja mahukad, et neid ei jaksa keegi lugeda."

Aire Rihe aga kinnitas, et ettevõtetelt saadud info on poliitikakujundajatele väga oluline. "Kui see andmete hulk muutub süsteemsemaks ja standardiseerituks, siis Euroopa Liit ongi võtnud eesmärgiks selle, et need andmed koonduvad ühte andmebaasi, nad on masinloetavad ja sisuliselt saab nende põhjal teha täiendavat analüütikat, et kas riiklikult või regionaalselt keskkonnapoliitikat paremini planeerida," ütles Rihe.

Rihe sõnul töötab Eesti välja ka digitaalse tööriista, mis ettevõtetele aruande koostamisel abiks anda.