Miks valitsusevahetust vaja oli või kas seda üldse oli vaja?

See valitsuse värskendus ei tulnud üllatusena. Eelmisel aastal oli palju arutelusid selle üle avalikkuses ja poliitikute seas, et valitsus vajaks uut energiat. Juba eelmise aasta lõpus vahetati välja mõned ministrid valitsuses. Nüüd me oleme näinud väga sujuvat valitsuse vahetust, põhimõtteliselt andis parlament uuele peaministrile heakskiidu nädala jooksul.

Valitsuse programm jätkab suuresti eelmise valitsuse oma. Ei ole mingit suuna- ega prioriteetide muutust. Ma ütleksin, et rohkem on näha keskendumist lähiaja prioriteetidele, mille eesmärk on Moldova riigiinstitutsioonide suurem vastupanuvõime ja majanduse elavdamine, mis on saanud mitmes kriisis kannatada, ja rahu ning stabiilsuse tagamine. Need on peaministri nimetatud kolm prioriteeti. See peegeldab neid väljakutseid, millega Moldova silmitsi on praegu.

Üleüldine eesmärk on Euroopa Liidu integratsioon, arvestades kandidaatriigi staatust, milleni me jõudsime eelmisel aastal. See tähendab muidugi mitmeid eesseisvaid reforme, on palju nõudeid, mida tuleb täita. Mõnede asjadega on juba eelmisel aastal alustatud. Prioriteediks on üheksa näitajat, mille Euroopa Liit on Moldovale seadnud täitmiseks enne liitumiskõneluste alustamist.

Hiljuti leidis aset Euroopa Liidu ja Moldova assotsiatsiooninõukogu kohtumine, arutati protsessi ja kinnitati üle, et Moldova on õigel teel. Nüüd me vaatame, kas uus valitsus suudab kiirendada sihtide poole liikumist. Julgeolekuolukord on muidugi jätkuvalt ülioluline väljakutse. Alates sõja algusest, alates sellest, kui Venemaa alustas agressiooni Ukraina vastu, Moldova ei ole küll konventsionaalse sõja mõttes rünnaku all, siis Venemaa teostab Moldova vastu hübriidagressiooni, need ohud on aasta jooksul kasvanud, eriti eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses. Me oleme juba kuulnud rohkem signaale nii Moldova võimudelt kui ka partneritelt Kremli kavatsuste kohta destabiliseerida olukorda Moldovas nii, et see viiks võimupöördeni.

Milliseid riskistsenaariume te olete kuulnud või millest luureasutused on teavitanud?

Esimene on kavatsus kasutada ära rahva rahulolematust paljude kriisidega, mis Moldovat on tabanud, nagu majanduskriis või tõusnud energiahinnad. See kõik on valusalt löönud riiki ja selle kodanikke. See kujutab kodanikele suurt väljakutset ja poliitikud, populistid ja Venemaa käepikendused siin Moldovas püüavad seda nõrka kohta ära kasutada ja pöörata inimeste energia valitsuse vastu, kasutades Venemaa sponsorlust, kleptokraatlikke fonde, kasutades kõiki vahendeid, mida Venemaa tavaliselt teistes riikides kasutab selleks, et toetada destabiliseerivaid liikumisi, mis püüavad valitsust kukutada ja režiimi muuta. See on saanud senisest selgemaks president Zelenski ja meie presidendi viimaste nädalate avalikest pöördumistest.

Selle plaani järgi kasutatakse välismaalasi, kes siia tulevad ja kasutatakse sisemisi gruppe, et destabiliseerida olukorda nii, et see viiks võimupöördeni. See on oht riigi põhiseaduslikule korrale. Selles ei ole midagi uut. Me nägime seda eelmisel aastal, katseid seda teha sügisel, kui meil olid võltsprotestid, mida rahastas Sor partei, mida juhib põgenikust kleptokraat. Nii Sor partei kui ka härra Sor on USA sanktsioonide all muu hulgas seoste eest Venemaa asutustega, mis on püüdnud riiki destabiliseerida. Meil on olnud ka katseid teha seda Moldova lõunaosas asuvas autonoomses piirkonnas Gagauusias. See peatati Türgi abil, kes edastas oma kogukonnale selge sõnumi, et tuleb hoiduda igasugusest separatismist ja destabiliseerivatest liikumistest.

Kõige selle juures on Venemaa hübriidagressioonil palju kihte ja vahendeid. Muidugi on selleks valeinfo levitamine, kasutades internetiplatvorme ja televisiooni selleks, et levitada valeinfot ja vene narratiive. Eelmisel aastal nägime me, kuidas valitsuse eriolukorra komisjon lõpetas kuue ringhäälinguettevõtte litsentsid, mis edastasid Venemaa ringhäälingu sisu. Nende tegevustega püüti piirata valeinfo levitamise ruumi.

Aset on leidnud ka küberrünnakud, mis on püsiv oht meie olulisele taristule. Energiat kasutati mitte üksnes Moldova valitsuselt väljapressimiseks, vaid ka Moldovat ja tema kodanikke surve alla pannes, vähendades ilma mõistlike seletusteta gaasivarustust võrreldes lepinguga Gazpromiga. Moldova valitsus suutis koos rahvusvaheliste partneritega tugevdada oma vastupidavust, valitsus suutis osta turult gaasi ja hoiustada see Rumeenias ja Ukrainas. See aitas Moldoval käesoleval talvel olla iseseisvam Gazpromist, Vene gaasist. See gaas, mille tarnimist Venemaa jätkas ja mis vastas poolele meie vajadustest, jäeti Transnistriasse saatmiseks, vastutasuks saime me sealt elektrit odavama hinnaga. See oli väga pragmaatiline äritehing, mis tehti Chisinau ja Tiraspoli vahel eesmärgiga tagada varustuskindlus nii elektri kui ka gaasi puhul.

Esimest korda ajaloos Moldova parem kallas, välja arvatud Transnistria, ei kasuta Vene gaasi. See on oluline areng, sest Moldova sõltus 99 protsenti Gazpromist.

Te rääkisite Sor parteist kui Venemaa käepikendusest. Kuidas on seis teiste opositsiooniparteidega?

Parlamendis on meil kolm parteid: parlamendienamuse moodustav võimupartei ja kaks opositsiooniparteid – Sor ja sotsialistide ning kommunistide ühendus, mille moodustavad põhiliselt sotsialistliku partei liikmed. Nii Sor kui ka sotsialistid käituvad opositsioonina, aga nad mõlemad propageerivad ühtlasi palju vene narratiive.

Ja Ion Ceban?

Ion Ceban on Chisinau linnapea, ta on korduvalt püüdnud käivitada oma poliitilist parteid, sel aastal ta tegi seda. Ta esitleb end mõõduka euroopaliku parteina, aga tal on raskusi inimeste veenmisega, et ta on oma püüdlustes ja visioonis siiras. Seda oma seoste tõttu sotsialistidega ja väidetavate seoste tõttu Kremliga. See kõik ei aita kaasa mõõduka euroopaliku partei kuvandile, see on rohkem nagu midagi, mida tahetakse olla, aga samal ajal tuleb poliitiline toetus suuresti samamoodi Venemaalt, kuigi võib-olla on see peidetud. See on see muster, mida me oleme näinud eelmistel kohalikel valimistel.

Härra Ceban võitis need valimised, esitledes end sõltumatu kandidaadina, aga teda toetasid sotsialistid ja Venemaalt pärit poliittehnoloogid ja sealsed salateenistused ja nii edasi. See kõik püstitab tõsise küsimuse selle partei tegeliku sisu kohta, aga saab näha, kas ta suudab tõestada, et ta tõepoolest muudab oma lähenemist. Seda näitab elu, kuidas ta end tulevikus positsioneerib.

Tundub, et Moldova ühiskond pole ühisel meelel tuleviku osas, tundub et toetus jaguneb üsna pooleks Euroopale ja Venemaale. Miks see nii on ja kas see on sõja ajal muutunud?

See muutus juba enne sõda, 2021. aasta parlamendivalimistel. Inimesed toetasid Euroopa-meelset parteid ja sajast kohast parlamendis kuulub neile 62. Alates sellest ajast on püsinud ligikaudu 60 protsendi juures toetus Moldova liitumisele Euroopa Liiduga.

Liitumistaotluse esitamisele ei järgnenud mingeid proteste, samuti ei olnud neid pärast kandidaatriigi staatuse saamist. Ei ole selget negatiivset hoiakut Euroopa Liidu vastu ja toetus rahva hulgas sellele kasvab. Muidugi on ka palju probleeme.

Kõigepealt paljude aastate poliitilise võitluse jooksul on parteid kasutanud geopoliitilisi narratiive valimiste võitmiseks. Ja nad on lubanud igasuguseid asju – et Moldova liitub Euroopa Liiduga ja et Moldova liitub Venemaa Euraasia Majandusühendusega, seda kõike on lubatud ilma ülemäära konkreetse plaanita. See on aidanud kaasa polariseerumisele riigis geopoliitilises küsimuses. Aga nagu ma ütlesin, on üha enam poliitilisi parteisid, kes on oma agendas selged ja kuigi geopoliitiline narratiiv loeb, siis veel enam loeb see, kuidas poliitilised parteid lahendava inimeste tegelikke probleeme, kuidas nad aitavad kaasa Moldova arengule ja liitumisele Euroopa Liiduga. See on muutunud.

Palju on jätkuvalt teha. Mitte üksnes valitsus ei pea rohkem rahvale seletama, mida Euroopa Liiduga liitumine tähendab, millised on need eelised ja millised on sellega kaasnevad kohustused, kodanikuühiskond peab samuti tegema rohkem tööd selle nimel. Meie teeme seda samuti kodanikuühiskonna osana, toetades kommunikatsiooni ja jagades selgitusi Euroopa Liidu ja Moldova suhete kohta.

Eelmisel aastal alustasime me kampaaniat – Moldova on euroopalik. See on meie panus teadlikkuse tõstmisel. Poliitikud peavad tegema enam. Ja ma räägin poliitikutest kogu poliitilise spektri ulatuses, pole oluline, kas nad on vasakpoolsed, mõõdukad või parempoolsed. Kõik nad peavad mõistma, kui oluline on, et Moldova liituks Euroopa Liiduga ja arutama selle üle, kuidas sinna pääseda, ja vähem tegelema vene narratiivide ja geopoliitiliste spekulatsioonidega.

Poliitiliste parteide roll on siin väga tähtis. Meil on väga selged näited, kus vasakpoolsed parteid algselt toetasid liitumist Venemaa ja Valgevene ühendusega, näiteks kommunistid 2002. aastal. Need kommunistid olid võimul kaheksa aastat kuni 2008.-2009. aastani ja sel ajal oli toetus Moldova liitumisele Euroopa Liiduga 70 protsenti. Isegi kommunistid said aru, et ainus võimalus Moldoval areneda on liituda Euroopa Liiduga ja kaks aastat pärast nende parlamenti pääsemist käskis tolle aja president Voronin välja töötada strateegia Euroopa Liiduga liitumiseks. Nii et ta muutis 180 kraadi oma nägemust Venemaa ja Valgevene liiduga ühinemisest liitumiseni Euroopa Liiduga. Kui isegi vasakpoolne venemeelne partei muutis oma narratiivi ja mõistis, et ainus võimalus Moldoval areneda on Euroopa Liidus, siis kasvas ka toetus Euroopa Liidule.

Praegu on parlamendis selgelt rahva toetuse saanud enamus ja mida rohkem kujuneb välja poliitiline konsensus meie arengutee osas, seda enam mõistavad seda ka inimesed. Selle nimel peavad kõik pingutama – ettevõtted, kodanikuühiskond, poliitikud, valitsus ja Euroopa Liit. Euroopa Liit on suurendanud oma toetust Moldovale ja läinud oma projektidega kõikjale üle riigi, et rohujuure tasandil riigi arengule kaasa aidata. See aitab inimestel palju paremini aru saada, miks Euroopa Liiduga liitumine on oluline kui lihtsalt tulevikust rääkimine.

Praegune valitsus tuli võimule kaks aastat tagasi. Kuidas need aastad ja sõjaaeg on suhtumisi Moldovas muutnud? Kas see on suurendanud toetust Euroopale ja soovi Venemaast distantseeruda või on need raskused suurendanud survet Euroopa-meelsele valitsusele?

Toetus riigi Euroopa arenguteele on püsinud 55-60 protsendi juures. Venemaa sõda Ukraina vastu mõjutas meie maad muidugi palju – majanduslikult, ebakindluse poolest ja inimeste ärevuse poolest. Viimase poolteise aasta jooksul on Moldova läbinud mitmeid kriise, mis muidugi on mõjutanud inimesi ja see peegeldub ka süüdlaste leidmises. Toetus parlamendienamusele on kahanenud, aga üldine toetus neile ja presidendile on endiselt kõrge ja asjaolu, et ei ole näha selget siirast protesti rahva poolt, näitab samuti seda, et inimesed ei ole muidugi eriti rõõmsad Moldovat tabanud kriiside üle, aga samal ajal nad näevad, et Euroopa Liidu toetusega ja rahvusvahelise toetusega valitsus suudab leevendada kriisi negatiivseid mõjusid inimestele.

Näiteks on viimase aasta jooksul Euroopa Liidu, USA ja rahvusvaheliste institutsioonide abil valitsus saanud hüvitada osa tõusnud gaasihindadest, mis on vähendanud negatiivset mõju kodanikele. Sõda on riiki muidugi palju mõjutanud ja see mõju jätkub. See ei tähenda üksnes meie julgeoleku tugevdamist, aga see on ka meie arengu küsimus