Lihula külje all aadressil Sooaluse tee 7 asunud kunagise sovhoosi laudad on praeguseks osaliselt lagunenud ja ära lammutatud, kuid mullu detsembris algatas Lääneranna vallavalitsus detailplaneeringu, mille alusel saaks sellesse paika rajada heinatehase. Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et selles tehases ei töödeldaks heina kohaliku turu jaoks, vaid Lähis-Ida ja Aasia lehmadele.

Tehase rajamise taga on loomasööda tootmisega tegelev ettevõte Golden Fields Factory, mis kuulub Jordaania ettevõtjale Mahmoud Ahmedile ja USA investorile Chris Dodsonile. Eestis ei ole ettevõte uus tegija – juba mitu aastat Rakvere külje all Roodeväljal tegutsevas heinatehases on nende toormega varustajaks kodumaine põllumeeste ühistu Kevili.

Golden Fields Factory arendusjuht Alo Alt rääkis ERR-ile, et tehase rajamise investeering jääb suurusjärku 10 miljonit eurot. Kui tooret jätkub sedavõrd, et tehas töötaks kolmes vahetuses ja 310 päeva aastas, mis on sihiks seatud, siis saab seal tööd 20–25 inimest.

Lisaks tekiks vajadus teiste teenusepakkujate, näiteks autotranspordi, toitlustuse ja majutuse järele, mistõttu tooks see Aldi sõnul vallale juurde nii töökohti kui maksuraha.

"Sealkandis on hästi palju eri tüüpi rohumaid, kus on võimalik rohtu kasvatada ja koguda," selgitas Alt kohavaliku tagamaid. "Lääne-Eesti eripära on see, et seal on teravilja kasvatamiseks väga häid maid vähem kui näiteks Lääne-Virumaal või Kesk-Eestis. Väga palju on seal rohumaapinda. Teiseks on seal Matsalu looduskaitseala näol väga arvestatav rannaniitude ja luhtade maht, kust saabki heina koguda."

Eesti lehmad on harjunud jaanipäeval niidetud heinaga

Praegu kasutatakse sealset heina väiksemas mahus, sellega söödetakse lihaveiseid ja piimakarja ning tuhatkond tonni kulub aastas ka Lihula katlamaja jaoks, mis tegutseb heinaküttel. Golden Fieldsi kavandatav mastaap on aga hoopis teine: nad tahavad jõuda 100 000 tonnini aastas.

"Lääne-Eestis ringi liikudes on näha, et seda seisab päris palju põllul ka talvel rullidena," lisas Alt. "Eesti lehmadest pole sellele piisavalt palju tarbijaid."

Lisaks sellele ei ole niisugune hein siinsete lehmade toidulaual esimene eelistus. Nimelt on Matsalu ja Kasari luht looduskaitse all ja sel põhjusel ei saa sealt heina koristada tavalisel heinaajal ehk jaanipäeva paiku, mil selle söödaväärtus on kõrgeim. Matsalus ja Kasaris algab heinakoristus lindude ja loomade kaitsmise nimel alles juuli teisest poolest.

"Kohalikud loomapidajad ei ole sellest heinast alati väga huvitatud, sest söödaväärtus on sellel materjalil väiksem kui heinal, mis on õigel ajal koristatud. Kuna kaup läheb Lähis-Itta ja ka Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse, siis see, mida meie loomadele esimeses järgus söödaks ei anta, on sealkandis kitsede ja lihaveiste söödaratsioonis täiesti tõsiselt võetav variant," rääkis Alt.

Ta lisas, et Eestis elame me kerges ülekülluses – me saame valida, mida loomadele sööta. Osas Lähis-Ida riikidest keelati aga viie aasta eest magevee kasutamine söödamaterjali kasvatuses, samas kui kehtib nõue pool loomset päritolu toitainetest kodumaal kasvatada. Nende piimafarmid on keset kõrbe, kuhu söödamaterjali veetakse kokku üle maailma.

Enim heina läheb Araabia Ühendemiraatidesse

"Rohi kasvab kõige paremini parasvöötmes, aga parasvöödet on maailmas suhteliselt kitsas ala ja see peab päris paljuski toitma ülejäänud maailma ära. Meie oleme selle keskmes," lausus ettevõtte esindaja. "Meie kohalikena ei tajugi, kui palju meil vihma ja lund on."

Eesti heina suurima sihtturuna nimetas Alt Araabia Ühendemiraate, kuid seda eksporditakse ka Saudi Araabiasse, Kuveiti, Jordaaniasse, Katarisse, Lõuna-Koreasse ja Jaapanisse. Araabia Ühendermiraatidest on Golden Fields Factoryle lisandumas ka strateegiline partner, kes kogu maailmas rohubaasil söödamaterjaliga kaupleb.

Need ümarad heinapallid, mida Eestis ollakse harjunud põldudel nägema, kaaluvad 250 kilogrammi. Heinatehases pressitakse aga hein tihedateks neljakandilisteks pakkideks, mis kaaluvad 750-800 kilogrammi ning merekonteinerisse saab panna kuni 23 tonni valmismaterjali.

"Kui vaadata meie potentsiaali siinkandis, siis võrdluseks, et Eestis toodetakse parimatel aastatel pea kaks miljonit tonni teravilja. Selles kontekstis sihtida 300 000 – 400 000 tonni rohtu valmistoodanguna polegi nii ulmeline," sõnas Alt.

Lääneranna vallavanem Ingvar Saare ütles, et detailplaneering oleks realiseerumise korral vallale oluline investeering, aga kas see ka ellu viiakse, alles selgub.

"On veel palju küsimärke alates juurdepääsuteedest kuni laiema mõjuni, mis see võib kaasa tuua. Vaatamegi planeeringuprotsessis, millised need mõjud on ja mida elanikud kõigest sellest arvavad. Üks asi on töökohtade tulek, teine, kui keegi tunneb, et see riivab kuidagipidi nende õigusi," rääkis ta.

Saare sõnul on tehaseks plaanitud ala Lihula linnale üsna lähedale, aga mitte otseselt elamute lähedale. Tegemist on katlamaja piirkonnaga, kus tegutseb Lihula Soojus, ning seega on ta planeeringu järgi ala, kus saaks tööstust arendada.

"Omavalitsuse vaatest on tore, kui töökohti tuleb, investeerimismaht on ka küllaltki suur, aga protsess on alles alguses," lausus vallavanem. "Meie huvi on töökohad ja tööstuse edendamine, usutavasti on sellest kasu ka kohalikel põllumeestel, kes heina kasvatavad, et on võimalik oma toodangut siia turustada."

Rääkides võimalikest takistustest, tõi Saare välja asjaolu, et analüüsida tuleb tehase mõju Lihula heinaküttel töötavale katlamajale, kuid seni teadaoleva põhjal ta kütte hüppelist hinnatõusu suureks ohuks ei pidanud.

"Meil on lootust, et tekiks töökohti ja kui mõjud ümbritsevale ei ole selles asukohas väga tugevad, siis ei tohiks vastuseisu olla. Sotsiaalmeedias on osa inimesi kurtnud, et silohoidla – see ju haiseb. Eks see tulebki selgeks saada. Mina pole tehnoloogilisi protseduure endale veel selgeks teinud," ütles Saare ja ütles, et kõik mõjud alles selgitatakse välja.

Tehase rajaja lubab, et silohais Lihulas ei levi

Alo Aldi sõnul on loodava tehase tehnoloogia tänapäevane ja nõukogudeaegsega seda võrrelda ei saa.

"Tolmu- ja silohõngumured ei ole selles mõttes mureks. Rakveres ka haisu ei levi, seal on see tehas aastast 2019 toimetanud, seni pole probleeme esinenud," kinnitas ta ja lootis, et kohalikelt tehasele vastuseisu ei tule.

Golden Fields loodab tehase rajada võimalikult kiiresti. Alt selgitas, et kui tehas hakkaks tööle 2024. aastal, peaks selleks haljasmassipõlde rajama hakkama juba tänavu.

"Hakkame kohe põllumeestega lepinguid sõlmima, nad lähevad juba põlde rajama selle tehase tarvis," sõnas ta. "2024 peab see olema rohukoristushooajaks valmis. Anname parima, et võimalikult kiiresti tehas püsti saada. Kuna detailplaneeringu protsess on alles käimas, siis on raske ennustada, millal täpselt."

Ka vallavanem märkis, et detailplaneeringu kehtestamiseni kuluvat aega on keeruline prognoosida, sest kõik sõltub sellest, kas keegi midagi vaidlustab või tuleb teha lisauuringuid. Kõige optimistlikumaks pidas ta võimalust, kui selleni jõutakse pooleteise aastaga.