Neil päevil 105 aastat tagasi, loeti Eestimaa linnades ette iseseisvusmanifesti. Siis kuulutati Vene tsaaririigi alustugede purunemist ja loodeti saabuvat rahu ning oma riiki.

Oma riigi oleme me välja võidelnud. Me oleme selle kaotanud ja uuesti tagasi võtnud. Vene riigi üks alustugi, imperialistlik mõttelaad, ja oht meile on aga samuti säilinud. Enamgi veel. Aasta tagasi langes mask ning Venemaa valitsejad näitasid oma tegelikke kavatsusi ja meetodeid. Kahjuks on neil valitsejail ka oma rahva toetus.  

Läbi oma ajaloo on Eesti kujunenud riigiks, mis teab iseseisvuse hinda. Oskab enda eest seista. Me mõistame ka teiste muresid ja teame, millist abi neil vaja on. Möödunud aastal oleme rahva ja riigina käitunud oma sõnade ja väärtuste kohaselt.

Toetades Ukrainat pole me liialt kaua arutanud, kas teised, rikkamad, peaksid tegema rohkem. Kas meie, väiksemad, peaksime olema alalhoidlikumad? Meie teame, et Ukraina sõduritel pole vahet, kas relv ja laskemoon on tulnud suurest Ameerikast või väikesest Eestist. Neil pole vahet, kas meditsiinivahendid tulevad Pariisist või Paidest. Nemad kaitsevad ja päästavad oma inimeste elusid.

Ka meile peaks olema vähetähtis, kas rüüstajad ja okupandid hävitatakse meie väheste või teiste paljude vahenditega. Meie hindame päästetud elude väärtust.

Meie abi aluseks ei ole olnud kuskilt tulnud poliitiline juhis. Meie abi, olgu sõjaline või mitte, on alguse saanud ikka teadmisest, mida vajatakse. Sellele on järgnenud meie inimeste tahe, ametnike tarkus ja poliitikute julgus aidata. Me oleme käitunud nagu tugev riik ja rahvas. Eelkõige moraalselt tugev.

Samal ajal oleme suutnud ehk üllatada ka füüsiliselt. Suhteliselt väike kaitsevägi, mida vahel on pilgatudki, on ootamatult demonstreerinud relvi ja vahendeid sellisel hulgal, mida keegi oodata ei osanud.

Ma tean, et kaitsevägi suudab üllatada veelgi. Omasid positiivselt ja vastaseid negatiivselt. Seda enam, et aastaga on meie kaitsevägi ainult tugevamaks saanud. Me oleme suurendanud oma laskemoona varusid ja uuendanud relvastust. Suurenenud on kaitseliidu liikmeskond ehk maakaitse. Seekordsel paraadil kaitseliitu esindavad üksused on komplekteeritud isikkoosseisuga, kes liitusid möödunud aasta jooksul.

Me oleme aastaga parandanud liitlaste tugevduste juhtimist Eestis, luues diviisi. Lisaks eFP lahingugrupile, õhuturbemissioonile, NATO staabielemendile ja küberkaitse oivakeskusele, on paraadil täiendavate üksustena USA mitmikraketiheitjad ja jalaväekompanii. Õige pea näeme täiendavaid Prantsuse ja Hispaania üksuseid.

Meie ühiskonnas on toimunud sama: me oleme ennastki positiivselt üllatanud. Kui aasta tagasi räägiti 10 000 võimalikust põgenikust ja meie vastuvõtuvõime piiriks määrati umbes sama arv, siis nüüdseks oleme selle ületanud mitmekordselt ja ühiskond on sellega hästi hakkama saanud. Meie inimestes on mõistmist ja abistamise tahet.

Õnneks pole me raskuste keskel unustanud, et raskuse põhjuseks pole mitte need inimesed või halb poliitika, vaid Venemaa agressiivne käitumine. Just see paneb meid olukorda, mida võime nimetada ka hübriidsõjaks. Kuid me oleme siiani hakkama saanud. Rahvana, riigina. Aga ka riikide liiduna.

See annab lootust, et kui meie jaoks asjad hullemaks peaksid minema, saame samuti hakkama. Selle tõestuseks on meie inimeste aktiivsuse kasv ja valmisolek lüüa kaasa riigikaitses. Olgu selleks suurenenud kaitseliitu astumine või ettevõtjate riigikaitse toetamine. Selle tõestuseks on aina suurenev arvamus, et MEIE suudame end kaitsta ja MINA kavatsen selles osaleda.

Eesti sõja vägi on reservarmee. Reservväelased, teie oletegi Eesti kaitseväe põhijõud! Sel aastal kutsub kaitsevägi õppekogunemistele üle 25 000 inimese. Lähikonna toetus ja mõistev suhtumine on reservväelasele väga oluline, et osaleda õppekogunemisel hea tunde ja teotahtega. Seega, elukaaslased, kolleegid, sõbrad ja kõik teised, kelle lähedane saab õppekogunemise kutse, patsutage oma reservväelasele õlale ja saatke ta teele.

Meid ähvardav oht ei möödu tõenäoliselt veel väga pikki aastaid ja tõenäoliselt tuleb meil veel pikalt toetada Ukrainat. Sest Ukraina võit on alles esimene samm julgema tuleviku poole. Ukraina kaotus ja kurjuse võit ei ole aktsepteeritav.

Ukraina võiduni toetamise kõrval tuleb meil jätkata enda ohuks ettevalmistamisega. Riikidel, aga ka inimestel, on kombeks tülikaid asju edasi lükata. Ühest küljest ei raatsi raisata ja teiselt poolt loodetakse, et äkki läheb üle.

Pealegi oleme kinni isiklikes eesmärkides. Enda tarkuses. Nii olime vabadussõja alguses, kuid sellest tulime välja. Nii olime 1930. aastate lõpus ja see maksis kätte. 50 aastat hiljem suutsime jälle targad ja ühtekuuluvad olla. Võimalik, et oleme taas ajajärgus, mil tuleb loobuda mõnedest oma isiklikest eesmärkidest ja oma tarkuse võidukäigust.

Nii riigi kui ka ühiskonnana tuleb meil tõenäoliselt järgmise aasta jooksul ja edaspidigi veel olla rohkem ennast ohverdavad, teisi usaldavad. Aina rohkem peame tegema seda, mis päriselt tähtis. Ja vähem tähtsad asjad, kuigi meeldivad, tuleb tegemata jätta või edasi lükata. Seda riigina, ametina, erakonnana, organisatsioonina ja inimesena. Ainult nii saame paremini valmis olla selleks, mis meiega ajaloos korduvalt sündinud on. Ainult nii saame agressorile vastu, kui ta tulema peaks.

Eesti Vabariigi 105. aasta annab selleks lootust. Meil on head inimesed. Meil on iseseisev ja tugev riik. Meil on usaldusväärsed liitlased. Me oleme seda kõike möödunud aastal tõestanud. Elagu Eesti Vabariik!