Üllatus, mis valdas eesti meediat, pärast Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ja Mihhail Stalnuhhini häälesaaki Ida-Virumaal, on omal moel üllatav. Justnagu me ei oleks varem neist inimestest teadnud. Ometi osutas mu hea sõber Arp Müller, et ühiskonna sotsioloogiline analüüs ei ole siiski pidevalt igaühe mõtetes. Seepärast kommenteeringi, millised on üldised sotsioloogilised seaduspärad ühiskondlike konfliktide ümber.

Kõigepealt kummaline tõsiasi: kõige suurem osa igast ühiskonnast jääb iga konflikti puhul passiivseks. Täpsem on öelda isegi, et kõige suurem osa ühiskonnast on alati kõige rohkem huvitatud isiklikust ellujäämisstrateegiast.

Toome näiteks Teise maailmasõja Eestis ja vaatame ainult arve. Enne sõda elas Eestis umbes miljon inimest. Nii Nõukogude kui ka Saksa poolel oli sõja lõpuks püssi alla kokku umbes 100 000 meest, mis teeb kümme protsenti ühiskonnast. Seda on ühtaegu justkui vähe, sest 90 protsenti elanikkonnast järelikult ei osalenud vahetult sõjas ja teisest küljest näitab see, et võitlejate hulk ei iseloomusta ühiskonna üldist kriisi kuigi hästi.

Vastuolud on siiski veelgi sügavamal. Kui Punaarmee Eesti Laskurkorpusesse mobiliseeriti umbes 30 000 meest, siis mälestuste ja pärimuse kohaselt oli seal väga vähe tõelisi kommuniste, kes soovisid Stalini võitu. Ometi olid nad ühel hetkel lahinguväljal ja vajutasid ilmselt ka päästikule.

Sama loo võime rääkida ka neist meestest, kes sõdisid Saksa mundris. Ka sealt tuleb episoode, millest selgub, et Hitleri-kultusega ei läinud enamus eestlastest kaasa, ehkki nende motivatsioon võidelda Punaarmeega oli selgem. Seda nähtust kirjeldab sõjateoreetik David Kilcullen mõistega "juhupartisanid", mis tähendab, et igas armees on alati päris suurel hulgal mehi, keda ideoloogiliselt sõja eesmärk ei huvita.

Võib-olla parim näide pärineb neilt Eesti noormeestelt, kes Nõukogude ajal sõdisid ajateenijatena Afganistanis. Nad ei läinud sinna vabatahtlikult, neid ei huvitanud grammi võrragi "rahvusvahelise kohuse" täitmine, kuid ometi olid nad ühel hetkel seal mägede vahel püssiga seismas. Võite arvata, et ilmselt ei olnud nad väga fanaatilised sõjardid.

Praegu tuleb Ukrainas toimuva sõja valguses sarnast informatsiooni ka Vene mobiliseeritute kohta, kel tegelikult puudub motivatsioon sõdida ja ometi on nad seal kohapeal, sest nagu osutavad FSB lekkinud salajased uuringud, on ka praeguses Vene ühiskonnas ligi 70 protsenti neid, kes ei poolda sõja jätkamist, ent nad ei ole organiseerunud ja kardavad jõuametkondade repressioone.

Meid aga huvitab üks teine seaduspära. See ütleb, et igas ühiskonnas on alati umbes 10-20 protsenti põhimõttelisi vastaseid sõltumata riigikorrast ja protesti sisust. Iga inimene peab arvestama, et ükskõik mida ta ka ei räägiks, kuskil ühiskonna teises servas on mingid inimesed, kes tema sõnu tõlgendavad igal juhul risti vastupidiselt.

Demokraatia tingimustes loeme loomulikuks, et ühiskonnad on väga harva üksmeelel, aga emotsionaalselt on ikkagi raske aktsepteerida, et sinu enda kogukonnas on inimesed, kelle meelest oled sa vastik, nõme, loll ja ilmselt ka reetur. Stabiilsuse aegadel ei pööra me sellele tähelepanu, sest igapäevast elurõõmu ammutame me ikkagi oma lähima kogukonna tegemistest. 

Eesti kogukonnas on EKRE ühendanud oma mütsi alla protestivaimsuse kandjad ja sellel tiival oleme näinud, et polariseerumise tingimustes võib protestijate hulk ka kasvada. Kuid tuumikprotestijatega oleme ikkagi 10-20 protsendi juures sõltumata protesti teemadest ja motiividest.

Väga loogiliselt toimub täpselt sama dünaamika ka vene kogukonnas, mille kohta mina olen lugenud vähemalt 2014. aastast saadik uuringuid, mis näitavad Eesti riigile vastanduvaid hoiakuid umbes samades proportsioonides eestlastega. Aga venelaste puhul astub mängu identiteedi küsimus, sest kuidas siis ikkagi olla venelane eestlaste rahvusriigis?

Puusalt tulistades spekuleerin, et kümme protsenti venelastest Eestis on rohkem eesti patrioodid kui enamus eestlasi.

Seejärel on aga umbes 40 protsendi nooremate venelaste jaoks vene identiteedist olulisem isiklik eneseteostus. Võimalus saada maksimaalselt head haridust ja maksimaalselt head tööd. Nad käituvad samamoodi nagu eestlased Kanadas, Inglismaal või Rootsis. Õpivad selgeks kohaliku keele, käivad kohalikus koolis ja lõpuks töötavad isegi kohalikes võimustruktuurides.

Seejärel tuleb 30 protsenti neid, kellel on tegelikult täiesti ükskõik. Peaasi, et neil elada lastakse. Ja lõpuks on meil umbes 20 protsenti neid, kellele on vene identiteet väga tähtis. Seni, kuni nad olid poliitiliselt Keskerakonna sees, kadusid nad massi hulka ära. Või õigemini ei saanud keegi täpselt aru, kus asub Keskerakonna keskpunkt.

Sõda Ukrainas sundis aga kõiki võtma selgemaid hoiakuid. Jüri Ratase tiib oli Vene agressiooni hukkamõistmisel kahtlemata liial radikaalne just selle püsivastalise segmendi jaoks vene kogukonnas. Nende jaoks tähendab Venemaa süüdlaseks nimetamine ilmselgelt sundust nende endi identiteet ümber mõtestada. Sama sundus oleks raske ükskõik kelle jaoks.

Nüüd jõuame ületamatu vastuoluni. Eestlaste jaoks on ju agressiooni hukkamõist samuti äärmiselt oluline. Tekkinud olukord sisaldab kahtlemata radikaliseerumise ohtu. Lahendus eestlaste jaoks ei ole aga mitte niivõrd alatiste vene opositsionääride ründamises, kui kõikide ülejäänute hoidmises ja kaitsmises. Sõjalised stabiliseerimisoperatsioonid õpetavad, et tihti ei too edu mitte vastase ründamine, vaid oma inimeste ja oma liitlaste kaitsmine.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.