Indrek Kannik, kaitseuuringute keskuse direktor

Eestile jaoks kinnitas Venemaa agressioon üle seda, mida me ju tegelikult niikuinii teadsime. Ehk et oleme lääne demokraatia piiririik, kes elab agressiivse ja suure naabri kõrval. See tähendab meile kahte asja. Peame jätkuvalt pingutama selle nimel, et NATO usutavus püsiks ja et me liitlaste kohalolek Eestis ning me regioonis oleks piisav. Teiseks ka seda, et meid ootavad ees aastad, mil Eesti kaitsekulutused püsivad kõrgetena ja tõenäoliselt kasvavad veelgi, sest ka Venemaa kaotuse korral pole põhjust uskuda, et Vene riigi ja ühiskonna olemus oluliselt muutuks.

Euroopa tervikuna loodetavasti mõistab nüüd senisest paremini, et vabadus ja demokraatia on olulisemad kui odav gaas. Lisaks Venemaale tuleb vähendada ka sõltuvust Hiinast. Usutavasti mõisteti ka lõplikult, et rahudividendide aeg on möödas ja riigikaitsesse tuleb investeerida. Ehk loobutakse ka intellektuaalsest flirdist strateegilise autonoomia teemadel. Kuigi Euroopa on olnud väga oluline Ukraina armee toetaja, siis ilma Ameerika Ühendriikide otsustava panuseta oleks hädas nii Ukraina kui ka Euroopa tervikuna.

Paar sõna ka globaalse lõuna kohta. Nagu näitavad ÜRO peaassambleel toimunud hääletused, mõistavad umbes pooled globaalse lõuna riigid Venemaa agressiooni hukka mõistnud ja pooled jätavad hääletamata. Venemaad on avalikult toetanud vaid käputäis. Paraku on erapooletute hulgas ka Hiina ja India. Need kaks riiki on praegu Venemaa jaoks päästerõngad, kellega kaubandussuhteid arendada.

Hiina puhul see ei üllata, neil on Venemaaga ühine läänevastane agenda. India on aga kahetsusväärsem. Maailma suurim demokraatia, kes õigustatult kritiseerib Euroopa suurriikide kolonialistlikku ajalugu, on üsna küüniliselt valmis tolereerima Venemaa kolonialistlikku sõda.

Ukraina on kangelaslikult näidanud, et alati tuleb vastu hakata. Ka siis, kui vaenlane on suurem ja tugevam. Ja kui hakata vastu, siis võib selguda, et nii tugev ei olegi.

Matti Maasikas, Euroopa Liidu esindaja Ukrainas

Venemaa sõda Ukraina vastu algas juba 2014. aastal ja veebruaris 2022 läks see üle täiemahuliseks invasiooniks. Muu maailma, kahetsusväärselt ka osa jaoks Euroopast aga oli "kaugel" Donbassis podisev sõda midagi tähtsusetut, mis ei puutunud meisse. Sel lasti juhtuda ja agressoril julgemaks ning ülbemaks minna.

Ka selle maailma vägevaimad riigid mängisid pimesikku, öeldes, et meil ju on Normandia formaat ja Minski lepped, seega mingi diplomaatiline protsess olemas. Venemaa ei kavatsenud Ukrainale väga ebasoodsaid Minskigi leppeid täita ja sai sellest kõigest vaid julgust edasiseks.

Niisiis, agressiivsuse märke - eriti riikide puhul, kel sõjaliselt rohkem võimekust – tuleb senisest palju tähelepanelikumalt jälgida, lokku lüüa ja ka konkreetseid samme teha. Kas invasioon oleks ikka alanud, kui Ukrainal oleksid HIMARS-id juba aasta tagasi olemas olnud?

Euroopas on suur sõda, esimene pärast Teist maailmasõda. Euroopa Liit on oma õppetunni kätte saanud (vt eelmine lõik). Selle tulemusena on EL-ist saanud tõeliselt geopoliitiline organisatsioon. Geopoliitika sisaldab peale muu ka poole valimist. EL on käimasolevas sõja valinud Ukraina poole ja EL-i institutsioonide juhid on korduvalt ja üheselt öelnud: me toetame Ukrainat kuni võiduni. Selleks on EL ja liikmesriigid kokku praeguseks andnud 67 miljardi euro väärtuses toetusi, sellest 12 miljardit relvadele. Venemaale on kehtestatud väga valusad sanktsioonid. Aitame Ukrainal elektrisüsteemi käigus hoida. Ja nii edasi.

Kõige olulisemana aga tunnustas Euroopa Liit Ukraina (ja Moldova ning Gruusia) EL-i liikmeks saamise võimalust ja andis Ukrainale ning Moldovale ka kandidaatriigi staatuse. President Volodomõr Zelenski on korduvalt kinnitanud, et see perspektiiv, lootus, aitab Ukraina sõduritel võidelda ja Ukraina ühiskonnal vastupanu toetada.

Niisiis, tõeliselt otsustaval tunnil saavad liikmesriigid ja samu väärtusi jagavad partnerid Euroopa Liidu peale kindlad olla. Euroopa Liidu sisene koostöö ja Brüsseli koordinatsioon liitlastega - eelkõige USA ja G7 riikidega - on tugevam kui kunagi varem.

Eestile ei tulnud suure sõja algus üllatusena. Kuulusime ka käputäie riikide hulka, kes aitasid Ukrainat relvadega juba enne täiemahulise invasiooni algust. Meil on selle sõjaasjas alati ja igas asendis õigus olnud. Põhjust rahuloluks? Päriselt mitte. Rahul saaks olla siis, kui oleksime koos samamoodi mõtlevate riikidega suutnud meie kõige olulisemad liitlased ja tugevamad organisatsioonid, EL ja NATO, ära veenda, et hunt tõesti kohe külasse tulemas, nii et vaja liigutama hakata.

Samal ajal pole põhjust ka kriitikaks, Eesti suurus ja võimalused on piiratud ja meil seisis vastas meist palju suuremate riikide küll-me-teame-paremini. "See pole Putini enda huvides", "oleme Venemaalt aastakümneid gaasi ostnud, nad pole selle ohustamisest huvitatud", "ei ta tule" jne. 

Suur ülesanne meile on, kuidas üleüldiselt antud tunnustus "Jah, teil oli õigus!" pöörata konkreetseteks poliitikasammudeks Venemaa võimalikult täielikuks isoleerimiseks ja majanduse pitsitamiseks nii palju, et sõjamasina rahastamine võimatu. Seda suudame vaid väga sihikindla tööga ja koos liitlastega. Eestil üksi selleks jaksu pole.

Sven Sakkov, Eesti suursaadik Soomes

Õpetas, et mitte relvad ei sõdi vaid inimesed. President Zelenski "I need ammo, not a ride" (ma vajan laskemoona, mitte ärasõitu) oli aasta 2022. aasta kõige olulisem lausutud lause. Me oleme aasta hiljem siin, kus me oleme, eelkõige ikkagi tänu Ukraina rahva vaprusele ja kangelaslikkusele.

Õpetas, et demokraatlikud ühiskonnad ja vaba turumajandus suudavad korda saata imesid. Euroopa avalik arvamus vedas Ukrainat ja ukrainlasi toetades järgi ka kõige puisemad poliitikud.

Õpetas, et Euroopa saab majanduslikult ilma Venemaata kenasti hakkama. Nõiaudujutt EL-i ja Venemaa tihedate majandussuhete vältimatusest on hajunud.

Õpetas, kuivõrd alarahastatud on olnud Euroopa kaitseväed. Eesti ja Soome on ühesteks vähesteks positiivseteks näidetest riikidest, kes enda kaitsevõimet viimastel aastakümnetel unarusse ei jätnud.

Õpetas, et jutud Euroopa Strateegilisest Autonoomiast on üks kena, ehk kunagi väga kauges tulevikus teoks saav muinasjutt. USA sõjaline abi Ukrainale on kaks korda suurem kui terve Euroopa oma kokku. Meenutagem, et sõda on Euroopas, kohe EL-i piiride taga, mitte teisel pool merd.

Õpetas, kui oluline on sotsiaalmeedia oskuslik kasutamine enda sõnumite edastamisel. Ukrainlased on selles meisterlikud olnud. Sotsiaalmeedia armastab loovust. Ja loovus armastab vaba ja demokraatlikku ühiskonda.

Õpetas, kuivõrd erinev on lääs suuremast osast nn globaalsest lõunast. Kui Austraalia, Kanada, Eesti või Portugali avaliku arvamuse vahel on Vene agressioonisõja osas vaid varjundite erinevus, siis enamus Aafrikast on hoopis teisel arvamusel.

Õpetas Euroopale seda, et Eestil on kogu aeg õigus olnud. Häda on sellest, et seda õigust ei saa patta panna. Ning me peame suutma oma sõpru praegu veenda selles, et meil on ka praegu õigus. See pole sugugi nii lihtne, kui tundub. Veider on see ajamasin, mis vaid minevikus õiget aega näitab.

Rainer Saks, julgeolekuekspert

2014. aasta veebruaris alanud Venemaa kallaletung Ukrainale kasvas aasta tagasi üle täiemahuliseks sõjaliseks agressiooniks. Selle sõjalise konflikti eellugu on veelgi pikem, tagajärjed aga määravad ära Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse kogu järgnevaks sajandiks.

Ukrainas toimunust saame õppida paljudki. Kõigepealt seda, et oma potentsiaalset vaenlast tuleb tunda nii hästi ja põhjalikult, et me suudaksime hinnata tema võimeid, kavatsusi, aga ka tahet. Me ei vaja adekvaatseks hindamiseks mitte emotsioone, vaid fakte ja kogemust.

Meie iseseisvus ja heidutus algavad sellest, kui me suudame ise enda eest seista ja ajada ise oma asju ka nendega, kes esitavad meile väljakutseid. Arvestades meie suurust, peab meil olema perfektne eelhoiatussüsteem.

Me peame ise rääkima oma lugu ja selgitama oma eesmärke kogu maailmas. Me peame ise defineerima oma olukorra, mitte keegi ei tohi seda teha meie eest. Ka liitlased mitte. Sellega ei saa alustada siis, kui kriis on juba käes. Strateegilise kommunikatsiooni ja diplomaatia võime on ühed meie iseseisvuse eeldused.

Eesti suureks probleemiks suurte kriiside puhul on ühendused ülejäänud maailmaga. Need tuleb kiiremas korras valmis ehitada ja minna sealjuures maksimaalselt üle Euroopa standardile. Kommunikatsioonid muu maailmaga ei tohi katkeda.

Tulenevalt meie suurusest ja asendist peavad kõik meie kaitsmiseks vajalikud vahendid paiknema Eestis enne võimaliku konflikti algust. Sõja ajal ei suuda me enam riigi kaitseks vajalikke võimed välja arendada.

Meie tsiviilkaitse pool tuleb välja arendada lähemate aastate jooksul. Tuleb testida meie riigi võimekust töötada kriisi olukorras seni, kuni oleme veendunud, et meil on selline võimekus olemas. Iga institutsioon peab teadma oma rolli suure kriisi ajal. Kui me ei suuda osutada elutähtsaid teenuseid, siis ei ole võimalik riik kaitsta.