Kujutage ette, et olete kaupmees, kelle poes käivad vargad. Kujutage ette, et otsustate varaste tõrjumiseks kasutusele võtta vana hea ja järgi proovitud häbiposti meetodi. Nimelt riputate kaupluse seinale sildi "Meid külastanud pikanäpumehed". Või "Meie poes käinud vargad". Plakatile-sildile panete varaste nimed ja ehk ka turvakaamerate fotod, millel vargus jäädvustatud. Andmed saate politseist, kus vargad on varguse eest süüdi mõistetud.

Tundub, et väiksemas asumis võiks varaste nimede ja nägude avalikustamine positiivset mõju omada. Mäletan, et aastakümnete eest kasutati seda avalikustamise meetodit nii mõneski poes. Seega, kui vargad näevad, et võivad vahele jääda ja häbiposti sattuda, siis äkki jätavad varastamata.

Olen ajakirjanikuna poevarguste teemat lahanud paar nädalat. Olen teada saanud, et ajal, mil tuul tuulab rahakottides ning uued maksud terendavad on poevargused kasvamas. Varastavad lapsed, noored, keskealised, eakad, varastavad amatöörid ja profid, pulli pärast ja süüa saamiseks, ka kauba edasi müümiseks.

Kaupmehed on mulle avaldanud, et umbes üks protsent kaupluse käibest varastatakse ära. Kõigi Eesti suurte kaubakettide puhul võime seega rääkida kümnete miljonite eurode eest ära varastatud kaubast. Varastatu hind läheb külge teistele kaupadele, nii et varastatu maksame kinni me ise.

Sel taustal on loomulik, et kaupmehed otsivad variante varguste pidurdamiseks. Ja need variandid võiksid olla odavamad kui aina uute turvameeste palkamine ja kaamerate ostmine. No näiteks just jutuks olnud avalik häbipost, kus kirjas varaste nimed. Tundub lihtne ja loogiline.

Aga oh õudust! Kui uurisin andmekaitse inspektsioonist, et kas varaste nimed ja pildid võib poe seinale üles riputada ning vastuseks tuli resoluutne ei! See olla vastuolus andmekaitsega. Vähe veel. Sain andmekaitse ametnikelt teada, et "kui kauplus siiski süstemaatiliselt rikub andmekaitseõiguse põhimõtteid, on võimalik ka rahatrahv summas kuni 20 miljonit eurot." Kordan: rahatrahv summas kuni 20 miljonit eurot. Võtab hingeldama. "Appi, uskumatu," hüüti selle loo peale nädalavahetusel Maalehe veebikommentaarides lausa nelisada korda ja jagati seda lugu üle 900 korra.

Hiljaaegu vapustas Eestimaad ka üks teine lugu, mida küll lausa varguseks nimetada ei ole vist sobilik. Nii öeldigi "kütuseralli" ehk "tankimisralli". Tegemist oli siis umbes veerandsaja riigikogulasega, kes otsustasid just oma viimastel tööpäevadel riigikogus tankida sadu liitreid kütust maksumaksja raha eest. "Vargus ja petmine," kõlasid lihtrahva kommentaarid. Õhtuleht kirjutas, et "kokku lõid rahvasaadikud viimase 48 tunniga enne ametist lahkumist autokütust tankides laiaks 2557 eurot rahva raha." Aga vastutusele kedagi ei võetud, sest kõik oli seaduslik.

Paneme kaks asja kokku. Ühelt poolt siis võimalik ebaseaduslik poevaraste nimede avalikuks tegemine ja võimalik trahv 20 miljonit eurot. Ja teisalt seaduslik tankimisralli ilma ühegi võimaliku karistuseta. Loomulikult võib see võrdlus tunduda totra ja absurdsena, aga samal ajal on see eluline ja oluline. Pealegi olen tähele pannud, et inimestele meeldib elada mõistlikus ja mõistusepärases riigis. Aga midagi mõistusepärast nende kahe loo võrdlusest ei paista.

Miskit on mäda Taani riigis, nii kõlas esmakordselt lavalaudadel prints Hamleti karje juba aastal 1600. Ja ta kutsus lahendust otsima. Nüüd, aastal 2023 kasutab sama tsitaati mõnigi inimene Eestimaast rääkides. Miskit on mäda... Aga mida vastata ja kust ravi alustada? Selle kohta ei oskagi ma midagi kosta. Õigusriik ja absurditeater, need pole ju sünonüümid?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.