Vanarahva tähelepanekute järgi koheldavat inimesi erinevalt sõltuvalt nende varalisest seisust ja positsioonist ühiskonnas, millest ka ütlus: "rikkad tõllas, vaesed võllas". Viletsad saavat väiksemagi eksimuse eest seaduse täie rangusega karistatud, aga vägevate hämaratele askeldustele vaadatakse läbi sõrmede. Mitmedki viimasel nädalal meedias avaldatud arvamused paistavad seda vanasõna kinnitavat.

Ettekujutus kurjategijast kipub tänini olema 19. sajandi Itaalia kriminoloogi Cesare Lombroso teooriale vastav, et kurjategija tunneb ära juba peale vaadates – ta peab olema ahvitaolise välimusega metsik tüüp.

Viisakalt riietatud, oma kõnepruugis mitme komaga lauseid ja viisakusväljendeid kasutav, usinalt tööd rabav inimene selle ettekujutusega kokku ei sobi. Raske on uskuda, et nn korralik inimene võiks toime panna kuritegusid, ta ju saadab jõulukaarte, peab sekretäride päeval alluvaid alati meeles, on lahke ja tähelepanelik sõprade vastu, annetab heldelt. Uudiste lugejal tekibki kognitiivne dissonants, mida mõrvari või varga puhul ei teki.

Sellest, kuidas tegelikult ühiskonnas rahavood liiguvad, majandus ja rahandus toimivad, vara omanikku vahetab ning avalikku võimu teostatakse, ei tea vist suurem osa inimesi üksikasjadeni tegelikult kuigi palju. Nii on paraku raske asjast aru saada, kui selliste protsesside käigus tehakse tegusid, millega rikutakse seadust koguni sellisel määral, et see võib kaasaja ühiskonnaelu reguleerivate normide järgi olla kuritegu. Selliseid kuritegusid toime panevatel inimestel pole kunagi käed küünarnukkideni verised.

Ilmselt on kõik inimesed nõus, et valitsemine peab olema aus ja valitsemise käigus tehtavad otsused peavad demokraatiale omaselt lähtuma avalikest ehk võimalikult paljude ühiskonnaliikmete huvidest tervikuna, mitte üksikute inimeste isiklikest huvidest.

Valitsemise käigus – olgu see riigi või kohaliku omavalitsuse tasandil  ̶  tehtavad otsused ei peaks sündima sellepärast, et ametnik on kellegi sõber või sugulane ja saab kellegi kitsalt erahuvides oleva asja korda ajada.

Näiteks selliselt, et ühel korral aitab pangaomanik ametnikuna töötaval kauaaegsel tuttaval või tema lähedasel laenu saada, kusjuures laen on tingimustel, mis tavaliselt on tänavalt panka astuvale inimesele laenu saamisel takistuseks. Järgmisel korral jällegi suunab ametnik tema tööks olevaid valitsemisega seotud otsustusi selle kauaaegse hea tuttava soovi järgi nii, et tulemus on selline, nagu tuttavale vaja. Vanasti öeldi selle kohta, et käsi peseb kätt.

Tõuseb küsimus, kas sellistel põhimõtetel valitsemine, et mina teen ametnikule teene, aga kunagi tulevikus peab ametnik mind meeles, on avalikkuse silmis vastuvõetav. Kehtiva korruptsioonivastase seaduse eesmärk on, et ametnike otsustused oleksid isiklikest tutvustest ja huvidest mõjutamata, et valitsemine oleks igal juhul sõltumatu sõprus- ja sugulussuhetest.

Kui paistab, et ametniku tegevust mõjutab  ̶  või kasvõi lihtsalt on olemas võimalus, et mõjutab  ̶  isiklik lähedane suhe kellegagi, kellesse käsilolev otsustusprotsess puutub, siis kehtiva korruptsioonivastase seaduse kohaselt peaks ametnik sellest protsessist taanduma ja jätma need ülesanded ametnikele, kes saavad oma tööd teha neutraalselt ning mõjutamata isiklikest suhetest.

Selline on korruptsioonivastase seaduse mõte. Keelatud pole mitte ainult otseselt altkäemaksu mõjul valitsemine, vaid ka onupojapoliitika, kui asju otsustatakse nii, nagu see tuttavatele ja sugulastele kasulik on.

Miks on ühiskondliku mõtte areng jõudnud selleni, et korruptsiooni ehk onupojapoliitikat ei saa lubada?

Kui avalik võim hakkab toimima ametnike sõprade ja sugulaste huvides ja mitte üldsuse või ühiskonna kui terviku huvides, siis varem või hiljem jäävad ühiskonnas vajalikud teenused tagamata ning maksudena kokku kogutud raha ei kulutata mitte enam selleks, mille kohta on ühiskondlik kokkulepe, et just neid teenuseid on kõige rohkem vaja. Siis suundub avalik raha üksikute ärimeeste taskusse, kellel on hea kamraad ametikohal, kus on võimalik seda raha suunata.

Näiteks ei maksta piisavat palka kooliõpetajatele, vaid otsustatakse parandada mõne kõrvalise tänava auke, sest teeremondifirma omaniku koolivend on linnavalitsuses otsuseid suunav ametnik. Või jääb ehitamata uus haigla, sest linnavalitsuse ehitustöid suunava ametniku sõber on huvitatud hoopis uue spordikeskuse rajamisest, et oma spordiga seotud ettevõtmisi edendada.

Oluline on see, et tänavate parandamises ega spordiklubi ehitamises iseenesest pole midagi ebaseaduslikku ning kahtlemata võib ka nende plaanide teoks tegemise kasuks argumente leida.

Ühiskonna arengu huvides on see, kui valitsemisega seotud otsustused on mõjutamata üksikute erahuvidest ning ametnikud tegutsevad isiklikest suhetest ja ka tänuvõlgadest sõltumatult. Aga just viimati mainitule vastupidises käitumises seisneva kuriteo kahtlus on tekkinud praegu Priit Humala ja Parvel Pruunsilla juhtumi puhul. Omaette kaalumist vajab küsimus, kas vastutab ainult ametnik või vastutab ka see inimene, kes omakorda ametnikku sellisele tegevusele suunas või mõjutas.

Igasugust onupojapoliitikat taunivate põhimõtete eest seismine on kogu ühiskonnale vajalik, kui me soovime elada riigis, kus ausus on väärtus. Nii peavad ka prokuratuur ja uurimisasutused nende kuritegude kahtluse korral kriminaalmenetlust läbi viima, ükskõik kui keeruline see ei tundu.

Politseil ja prokuratuuril poleks mingi probleem oma tööpäevad õhtusse saata tegeledes asjadega, mille puhul pole kellelegi vaja selgitada, milles kuritegu seisneb, sest jalgratta- ja poevarguste, lubadeta ringi sõitvate või joobes autojuhtide ning kõrtsikaklejate puhul on kõik lihtne ja selge.

Nii on kriminaalmenetluses uuritud ühiskondlikku õiglustunnet riivavaid juhtumeid, kui varastati üks plastkahvel või teine kord kaks sibulat. Ei meenu appikarjeid ajakirjanduses ülekohtu ja räige menetlusomavoli teemal, kui plastkahvli varas peab vangi minema. Kahvel oli ju võõras, maksis mitu senti, varas hiilis sellega poest välja – kõik on arusaadav ja varga palk on vangla.

Õiguskaitseasutused on valinud siiski keerulisema tee ja tegelevad korruptsioonijuhtumite uurimisega sõltumata sellest, kas inimesed, keda need olukorrad puudutavad, on mõjukad ja tuntud või läheb nende käekäik korda vähestele.

Prokuratuur ega uurijad ei saa heituda, kui mõjukas kahtlustatav püüab kriminaalmenetlust mõjutada ja näidata asja avaliku kajastuse kaudu endale sobivas valguses. Näiteks on Parvel Pruunsild seoses käimasoleva kriminaalasjaga päeval, mil ta sai teadlikuks kahtlustatavaks saamisest, taotlenud esialgse õiguskaitse korras, et kohus keelaks prokuratuuril ja kaitsepolitseil seoses kriminaalmenetlusega tema isikuandmete avaldamise.

Taotluse esitamisele järgneval hommikul saatis Pruunsild ise meediaväljaannetele kirja kriminaalmenetluse andmetega kahtlustatavale meelepärases vormis, rõhuasetusega ja kommentaaridega. Seejärel võeti esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus tagasi.

Nii lastaksegi avalikkusele tõde paista endale sobiva nurga alt. Kahjuks ei saa sellele kuidagi kaasa noogutada. Nagu filmist "Viimne reliikvia" mäletame: "Kiidetud olgu issand, kes lasi tõde jälle sedapidi paista!".

Kas ja milliseks kujunevad selles asjas lõplikud süüdistused, näitab veel käimasolev uurimine. Kuid kriminaalmenetluse eesmärk on igal juhul tõe väljaselgitamine, samuti see, et kõiki inimesi koheldaks võrdselt ning et vanasõna "rikkad tõllas, vaesed võllas" ei peaks kaasaegses Eestis paika.