Me räägime lausa 1,5 kraadi võrra kliima soojenemisest viie aasta jooksul, kui me ei muuda oma valikuid. Kliimamuutused toovad kaasa loodusõnnetusi, üha kuivemaid ja põlengute rohkemaid suvesid soojemates piirkondades ning vihmaseid talvi koos suurte üleujutustega. Ekstreemsused aina võimenduvad. Näen seda ise Ameerika Ühendriikides Californias, kuhu eelmisel aastal kolisin. Inimeste kodud hävivad, tuues endaga kaasa meeletu kahju. Kui muidu ei saa aru, siis ikka omal nahal.

Kui me võrdleme hinnatõusu kodu ja maise vara hävinguga looduskatastroofis, siis on suurusjärgud selgelt erinevad. Ja lõpuks ei saa me maa alla ega ookeanide põhja elama. Või hakata veetõusu korral ehitama Tallinna maju taladele nagu Madalmaades.

Arusaadav, et planeet kui selline võib olla hoomamatu suurus, mille pärast pead valutada. Siiski, kas ostaksid korteri ja lagastaksid selle ära ning selle asemel, et see korda teha, ostad uue korteri? Ja seejärel jätame need lagastatud korterid kõik endast maha ja ripakile? See on ju esiteks kallis ja teiseks ka täiesti ebainimlik käitumine.

Viimatisel Davosi majandusfoorumil räägiti lahendustest. Märksõnadena innovatsioon ja teadus, et leida odavamaid lahendusi, sest eelarvet lihtsalt ei jätku kõikide muutuste elluviimiseks. Teiseks räägiti lahendustest, mis aitaksid seda kõike finantseerida nii üldiselt kui ka ettevõtete tasandil, mis peaksid neid kalleid keskkonnasõbralikke lahendusi ellu viima.

Paraku on tõesti nii, et pangad ei näe keskkonnaefektiivseid lahendusi samas valguses kui investeeringuid tootmismahu või müügi kasvatamiseks. Osalt ka arusaadav, kui need keskkonnasõbralikud lahendused ei aita äritegevusele kaasa, sest ka pank on ju kasumit taotlev ettevõtmine.

On räägitud ka ärimudelite muutuse vajalikkusest. Juhin ise igapäevaselt moebrändi ja tootmisettevõtet, olen selles sektoris üle kümne aasta tegutsenud, ning kõlab ilmselt uskumatult ja vastuoluliselt, aga olen jõudnud ärimudeliga selleni, et inimesed ostaksid tulevikus vähem, ja eelkõige riideid, mida nad hea tundega kannavad. Moeäris oleks loogiline eeldada, et eesmärk on müükide ja tootmismahtude kasvatamine ja seda iga hinnaga. Nüüd näen, et selline suund on karjuvas vastuolus väärtushinnangutega, millest lähtume, ja keskkonnahuvidega.

Kapitalismi tingimustes on klassikaliseks ärimudeliks mahuefektist saadav hinnaefektiivsus ning sellest tingituna tuleb toota aina enam, et teenida kasumit. Kas neid asju on vaja või mitte, see on teisejärguline probleem.

30 protsenti toodangust läheb prügisse hinnasiltidega, sest neid asju ei olnud vaja. 70 protsenti proovitakse inimestele pähe määrida, ükskõik millise hinnaga, kasvõi väikese marginaaliga. Kuid sellesse hinda on ometigi sisse arvestatud ka need kulud, mis otse prügisse läksid. Kui ei oleks, siis ei saaks ettevõte äritegevust jätkata ja läheks pankrotti. Igal juhul maksab inimene selle kinni, sest ostetud toote hinnas on juba sees ka prügiloome hind, kuid ostjad seda üldjuhul ei tea.

Eelnevaga kaasnevad suured keskkonnaprobleemid. Esiteks on vaja prügiga midagi ette võtta. Selleks on vaja lahendusi, mis on kulukad ja keerulised ning vajavad teaduslikke lahendusi, kuidas materjale paremini lagundada ja taaskasutada. Teiseks, kogu selle mahu pealt tekivad heitgaasid, mis omakorda reostavad meie õhku, lõhuvad osooni ja tekitavad kliima soojenemist. Kõik sellega seonduvad probleemid on vaja kinni maksta. Kust see raha võetakse? Ikka ise maksame. Kokkuvõttes on need tooted meile lihtsalt väga kallid.

Hea uudis on see, et lahendused rõivatööstuses on tegelikult juba olemas. Mahuefektiga tootmine viib meid kliimahävinguni ja me ei jaksa seda lõpuks kinni maksta. Tootmisettevõtete ärimudel tuleb üles ehitada ettetellimise loogikale. Klient annab tellimuse sisse ja tootmine algab sellest hetkest. Mitte et toodetakse ehku peale ja ette.

Paraku jookseme täpselt teises suunas ning toodame mida iganes ja palju. Jah, ettetellimise loogika vajab teatud kompromissi nii tarbija kui ka tootja poolt. Tarbija maksab ette toote eest, mida tema tellimuse peale alles hakatakse tootma.

Tarbijagi võib finantseerida keskkonnasõbralikke lahendusi ning sellest rahaliselt võita, kui tootja pakub ettetellimise eest näiteks soodustust. Klient peab sellise loogika alusel tootmise puhul muidugi mõistma, et toodet tuleb oodata. Kui tarbija eeldab, et toote saab kätte samal päeval, siis on jääkide vältimine pea võimatu. Hakkame jälle ette tootma.

Sellises ärimudelis on muidugi vaja innovatsiooni, et tootmine muutuks aina kiiremaks ning tellimuse aeg ettetellimise puhul väheneks. Mida enam ettetellimisega tootmist rakendame, seda rohkem sellesse investeerime ja protsessid muutuvad tõhusamaks ning leitakse üha paremaid lahendusi.

Kirjeldatud ärimudel on tagurpidi pööratud klassikaline massiefektile suunatud lahendus, et toodame palju, odavalt ja kaua. Ettetellimise loogika puhul maksame võib-olla tootmise eest natukene rohkem, aga toodame vähem, hoiame kokku prügi pealt ning hoiame ära finantsriskid. Ja lõpuks on toote hind inimesele ka soodsam.

Eks ka inimeste tarbimisharjumused vajavad korrigeerimist. Ületarbimine on meeletu probleem. Inimesed ostavad suures koguses tooteid, mida nad ei vaja ega ka kanna. 60 protsenti garderoobi kogutud rõivaist seisab erinevatel põhjustel niisama. Eks on siingi ka vaja innovatsiooni. Näiteks digitaalne garderoob ja digitaalne järelturg rõivastele. Lahendus, mis võimaldab inimestel tajuda, palju ja mida nad omavad, ning vajadusel saab riided teisele ringile saata.

Kui viia see kõik poliitikakujundamise tasandile, siis on selge, et riigid peavad üha enam panustama teaduse arengusse. Eesti riigieelarvest on investeeringud teaduse ja arenduse tegevustesse vaid üks protsent SKP-st, samal ajal kui edumeelsetel riikidel on see kaks kuni viis protsenti.

Ootan väga arenguid ka jäätmetöötluse osas ehk kuidas näiteks lagundada kangaid. Need on suunad, mida väikeettevõte ise ei suuda lahendada, kuid millesse saaks panustada. Olen ettevõtjana isegi investeerimas projektidesse, kus materjalide taaskasutuseks ja jääkide väärindamiseks on leitud väga häid lahendusi ning on tehtud koostööd teadlastega. Keskkonnasõbralikud lahendused saavad olla ka majanduslikult efektiivsed.