Eesti kliimapoliitikas on asjad sassis ja mõisted defineerimata. See võimaldab põhimõtteliselt igaühel tõlgendada oma kohustusi ja vastutust kliimaküsimustes endale sobivalt ning sellest tulenevalt teha otsuseid, mis viivad ei tea kuhu.

Iseäranis keeruline on avalikkusel aru saada, millised on Eesti kliimaeesmärgid, kus need kirjas on, keda ja milleks need kohustavad. Demokraatia nii ei toimi ning ka teadlaste aastakümneid kõlanud hoiatuste ja sagenevate looduskatastroofide taustal ei saa me endale valitsevat kliimapoliitilist ebaselgust lubada.

Näiteks riiklik arengustrateegia "Eesti 2035" seab eesmärgiks kliimaneutraalsuse saavutamise ehk kasvuhoonegaaside viimise nulli aastaks 2050, kuid kehtivad varasemad arengudokumendid nagu kliimapoliitika põhialused aastani 2050 ja energiamajanduse arengukava aastani 2030 väidavad, et piisab kasvuhoonegaaside vähendamisest 80 protsenti.

Üsna selgelt ei ole koalitsioonilepingud ega arengukavad siduvad dokumendid, millega päriselt selliseid vastuolusid Eesti kliimapoliitikas lahendada. Tugev kliimaseadus aitaks aga selgust luua, määratledes konkreetsed numbrilised lühi- ja pikaajalised eesmärgid, mis oleksid üheselt arusaadavad ja looks tervikpildi, millises suunas riik liikuma peab.

Euroopa Liidus on liikmesriigid leppinud kokku eesmärkides, kuid see, kuidas liikmesriigid nendeni jõuavad, on iga riigi enda teha. Näiteks on Saksamaa oma kliimaseaduses määranud aastati eesmärgid mitmele sektorile. Nii tavainimesele kui ka ettevõtjale annab see selge pildi, mis suunas ja mis tempoga liigutakse.

Saksamaalt pärineb ka hea näide, kuidas kliimaseadus kaitseb inimeste põhiõigusi. Sealne konstitutsioonikohus leidis 2021. aastal, et toonane kliimaseadus oli puudulik, kuna heite vähendamise üksikasjad olid konkreetselt paika panemata ja see põhjustas põlvkondade vahel ebavõrdsust heite vähendamise koorma jagamisel.

Konstitutsioonikohus ütles selgelt, et ei tohi lasta tekkida olukorral, kus vanem põlvkond saab väiksemate piirangutega tarbida suuremat osa süsinikueelarvest, jättes nii järgmistele põlvkondadele suurema koormuse CO2 heite vähendamiseks ühes vajadusega ulatuslikemate piirangute järele. Nii oleks selle põlvkonna vabadusi oluliselt piiratud ja kaasneks vastuolu ka põhiseadusega. Seega on oluline, et paika pandud eesmärgid arvestaksid võrdselt erinevate põlvkondade õigustega.

Eestlased peavad tähtsaks puhast looduskeskkonda. Kes meist tahaks elada räpases majas, kus tolmurullid on põrandal, läppunud õhk tungib ninasõõrmetesse, toit on roiskuma läinud ning halb lõhn sellest kõigest ka endale külge jäänud, mistõttu meist käiakse suure ringiga mööda ega tehta väljagi.

Kirjeldatud olukorrani võimegi jõuda, kui me kliimamuutuse ohjamist tõsiselt ei võta ja teiste riikidega sammu ei pea. Juba praegu arvutab iga edumeelne ettevõte oma keskkonnajalajälge ja arvestab tootmise odavuse kõrval ka teiste komponentidega. Olgu selleks eetilisuse küsimus, näiteks lapstööjõu kasutamine või mõju looduskeskkonnale. Keskkonnamõjuga arvestamine peab saama normiks, millele ei tee järeleandmisi riik ega ettevõtted. Keskkonnahoid ei ole moeasi, vaid ellujäämisküsimus nii ettevõtetele kui ka meile tuttavale inimühiskonnale tervikuna.

Eesti kliimaseadus peab olema teaduspõhine ja nõudlik. Tuleb arvestada parimate olemasolevate teadmistega ja tagada, et keskkonna arvelt ei tehtaks järeleandmisi. Ambitsioonikatel eesmärkidel ei või lasta lahjeneda ega otsuseid teha tunde põhjal. Nagu võistlustel, kus sportlane läheb isiklikku rekordit püüdma, peab seda tegema riik kliimapoliitikas. Ambitsioonikus tõukab tagant innovatsiooni ja tagab puhta elukeskkonna.

Parim seadus ja tulemus sünnib siis, kui panustada on saanud kõik osapooled. Tugev kliimaseadus peab sisaldama avalikkuse kaasamise nõudeid. Nii on näiteks Šotimaa oma kliimaseadusesse kirja pannud avalikkuse kaasamise kliimakogu kaudu. See annab võimaluse kodanikel poliitika kujundamises kaasa rääkida.

Tugevat kliimaseadust iseloomustab ka vastutuse ja ülesannete selge jaotus. Õpetlane Nassim Taleb on kirjutanud, et otsustajad, kellel pole oma nahka mängus, armastavad riske lükata kaugesse tulevikku ja teiste õlgadele. See ei ole aga meie huvides, sest iga minut on arvel ja lödipükslust otsustamisel ei saa sallida.

Iga kliimaeesmärgi eest peab vastutama konkreetne ministeerium, minister või mõni muu ametkond. Nii on kõigile selge, kes mille eest vastutab ja miks eesmärk saavutamata jäi, kui jäi. See omakorda annab inimestele, keda ju kujundatav poliitika igapäevaselt puudutab, võimaluse otsustajatel paremini silma peal hoida, nende tähelepanu möödalaskmistele juhtida ning taas rajale aidata.

Kliimamuutuse ohjamiseks me aega seisma panna ei saa. Seda napib, kuid tugev kliimaseadus on oluline vahend elamisväärse looduskeskkonna säilitamiseks. Eesti on Euroopas jäänud üksikute riikide sekka, millel pole kliimaseadust. On viimane aeg seda muuta.