Kunagi ammu, 30 aasta eest sai põhiseaduse algusesse kirja pandud, et soovime arendada riiki, mis on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Kuidas mõtestada seda rida nüüd, mil loodus üle maailma on inimeste tekitatud kriisides?

Eesti ühiskonnas pole me veel selgeks rääkinud, kui palju looduskeskkonna kahjustamist on meile vastuvõetav ja millest alates peame vajalikuks loodust taastada. Eesti õiguses on praegu üsna üldsõnaliselt kirja pandud kohustus hoida loodust ja kasutada ressursse säästlikult.

Kuigi teaduslike teadmiste põhjal on selge, et ühiskonna kestmiseks peavad inimesed kiiresti lõpetama nähtamatute kasvuhoonegaaside paiskamise atmosfääri, ei kajastu see üheski Eesti seaduses. Eesmärk saada 2050. aastaks kliimaneutraalseks pandi hiljuti kirja mõnesse arengukavva, aga arengudokumentidel pole seadusega võrreldavat jõudu.

Eesti inimesed väärivad selgust ja pikalt ette nähtavat poliitikat. Metsanduses töötavad inimesed väärivad teadmist, kui palju metsa saavad nad uuel aastal raiuda. Põlevkivitööstuses töötavad inimesed väärivad teadmist, kui kaua nende töökohad veel alles on. Noored väärivad teadmist, kui palju peavad nemad oma eluajal pingutama kliimamuutuste leevendamiseks, sest varasemad põlvkonnad pole sellega tegelenud.

Selguse ja ettenähtavuse tagamiseks on Eestis vaja kliimaseadust, millesse on kirja pandud Eesti eesmärgid süsinikuheite vähendamiseks. Nõnda saame olla kindlad, et olgu valitsus milline tahes, tegelevad nad kliimamuutuste pidurdamisega kokkulepitud viisil ikkagi.

Üle 20 riigi Euroopas on kliimaseaduse juba kehtestanud ja veel mitmes on see ettevalmistamisel. Heas kliimaseaduses on lisaks lõppeesmärgile, milleks on enamasti kliimaneutraalsuse saavutamine, seatud ka iga-aastased vahe-eesmärgid. Nii on võimalik tagada, et ühiskonna summaarne süsinikuheide jääb kahekraadise kliimasoojenemise süsinikueelarve piiresse.

Lõppude lõpuks sõltub kliimasoojenemine sellest, kui palju süsinikku aastate jooksul kokku atmosfääri paisatakse, mitte nii väga sellest, mis aastal paiskame atmosfääri viimase tonni süsihappegaasi. Lisaks suunavad vahe-eesmärgid ühiskonda tegutsema kohe, et kogu tööd süsinikuheite vähendamiseks ei tuleks kiiruga ära teha viimasel aastal enne kliimaneutraalsuse tähtaja saabumist.

Kliimaseaduse abil saab jagada ära vastutuse: kelle ülesanne on tagada, et Eesti lõpetab kliima soojendamise? Traditsiooniliselt on keskkonna hoidmine olnud eeskätt keskkonnaministeeriumi ülesanne, kliimamuutuste leevendamiseks on aga vaja kõigi koostööd. Suur osa süsinikuheitest tuleneb energeetikast ja transpordist – valdkondadest, mis ei ole keskkonnaministeeriumi juhtida. Tähtis on vastutus selgelt ära jagada, et Eesti panus inimühiskonna püsimise tagamiseks ei langeks ministritoolide vahele.

Kliimamuutuste pidurdamiseks tuleb suuri muutuseid energeetikas, metsanduses, transpordis ja muudel elualadel teha juba lähiaastatel. Samal ajal peab igaühel olema piisavalt aega, et eelseisvate muutustega kohaneda. Seepärast tuleb kliimaseadus kehtestada kärmesti, veel selle aasta sees, nagu ütles õiguskantsler hiljuti riigikogule.

See võib tunduda ülehelikiirusena, aga alles hiljuti näitas riigikogu üles suurt tegutsemisvalmidust koroonakriisi ohjeldamiseks ja Ukraina toetamiseks. Järelikult ei ole kiirelt tegutsemine võimatu. Küsimus on vaid selles, kas riigikogu liikmed tahavad loodust ja inimesi hoida või mitte.

Lisaks süsinikuheite vähendamisele tuleb kliimamuutuseid leevendades hoida ja taastada ka elurikkust. Elurikkad metsad ja rabad saavad olla Eesti suurimad süsinikusidujad, püüdes endasse süsinikku vähemalt aastasadadeks. Selleks, et metsad peaksid vastu aina ekstreemsematele ilmastikuoludele, peavad need olema mitmekesised. Ühetaolised puupõllud on väga poolik lahendus komplekssele probleemile. Et elurikkuse tähtsus kliimamuutuseid pidurdades silmist ei kaoks, tuleb kohustus elurikkust taastada panna kliimaseadusesse kirja.

Looduse, sealhulgas atmosfääri hoidmisest ei saa me üle ega ümber. Inimkond lihtsalt vajab toimivat kliimat ja terveid ökosüsteeme, et saaksime ise olla terved.

Kui me veel mõne aasta pigistame silma kinni ja loodame, et kliimamuutused pidurduvad iseenesest, siis avastame end varsti olukorras, kus tegutseda oleks tulnud juba üleeile ja nüüd on kohutavalt kiire. Õigemini otsapidi Eesti juba on selles olukorras, näiteks tuuleparkidega. Aga praegu otsustavalt tegutsedes saame võimalikult sujuvalt lõpetada süsiniku heitmise ning hoida Eesti inimesi ja loodust.