Kolmapäeval koalitsiooniläbirääkimiste alguses andis rahandusministeerium koalitsiooni moodustavatele erakondadele ülevaate Eesti riigi rahanduslikust olukorrast. Neljapäeva hommikul kordas ministeerium ülevaadet ka ajakirjanikele. Midagi liialt rõõmustavat ülevaatest ei paista.

Kokkuvõtvalt on Eesti riigieelarve sügavas defitsiidis – näiteks sel aastal on eelarve tulude maht 16 miljardit eurot ja kulude maht 17 miljardit eurot ja kui midagi ette ei võta, siis olukord ei parane. Praegune valitsus näeb ette eelarvepuudujääki edasistel aastatel 2,6 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP).

Ka majanduse ja eelarvelaekumise kasv muresid kuidagi automaatselt ei paranda. Rahandusministeeriumi eelarvepoliitika asekantsler Sven Kirsipuu tõi näite, et kui ühel eelneval aastal eelarvelaekumine kasvas 606 miljonit eurot, siis suur osa sellest läks automaatselt tõusnud kulude katteks. Kasvanud laekumistest oli nii-öelda vabalt kulutatavaid vahendeid vaid 67 miljonit eurot.

Majanduse kasv toob endaga otsekohe kaasa ka muud riigieelarve kulud, olgu need seotud sotsiaal-, kaitse-, või teadusvaldkonnaga. 2,6-protsendilist defitsiiti on võimalik Eestil finantseerida, kuid see ei ole rahandusministeeriumi hinnangul jätkusuutlik ega vasta ka Eesti ega Euroopa Liidu eelarvenõuetele, mis nüüd järgmisest aastast taas kehtima hakkavad.

Kirsipuu ütles, et soov parandada Eesti eelarvepositsiooni 2026. aastaks 750 miljoni euro ulatuses, on eelarve mõttes väga suur summa. "Kui mõni aasta enne Covidit saeti koalitsiooniläbirääkimistel igat miljonit, siis täna me räägime sadadest miljonitest," ütles Kirsipuu.

Seda enam, et aastaid ei ole meil riigikogu vastu võtnud nii koroonakriisi kui ka Ukraina sõja tõttu eelarvereeglitele vastavat eelarvet. Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Raoul Lättemäe ütles, et ametist lahkuv riigikogu on saanud vastu võtta vaid ühe reeglitele vastava eelarve.

Mida saaks siis praegu koalitsiooniläbirääkimisi pidav valitsus teha? Laias laastus on kaks võimalust eelarvepositsiooni parandamiseks. Kas tõsta makse või kärpida riigi kulusid.

Kärpimisvajadusest on valimiste järel hakanud rääkima nii peaministripartei Reformierakond kui ka vast parlamenti jõudev Eesti 200. Sotsiaaldemokraadid on senini kärbete suhtes olnud pigem äraootavad.

Kirsipuu ütles, et loomulikult kärpida ja riigi tegevust efektiivsemaks muuta või avalike teenuste kvaliteeti langetada on võimalik. Tema sõnul on poliitiliste valikute küsimus, kui palju ja mis tasemel riik mingeid asju teeb. "Kõiki teenuseid ei pea parimal tasemel pakkuma, see võib olla poliitiline valik," ütles Kirsipuu.

Samas märkis Kirsipuu, et suuri rahalisi võite kärbetest ei leia. Alles tehti riigisektoris kärbe, mille senini meeles olevad viljad on näiteks jõuasutuste orkestrite likvideerimine. "Sadu miljoneid kärbetega ei pruugi leida," rääkis Kirsipuu. Ja tegelikult avalikud asutused vajavad ka lisaraha.

Üleüldiselt on Eesti avaliku sektori kulutused Euroopa võrdluses madalad – nii üldiselt kui ka valdkondade piires. Ainsad avalikud sektori valdkonnad, kus Eesti kulutused on Euroopa võrdluses kõrged, on haridus; vaba aeg, kultuur ja religioon ning riigikaitse. Samas arvestades koalitsiooni moodustavate erakondade sõnastatud soove haridusse lisaraha leida, soovimatust maapiirkondade väikekoole või -teatreid sulgeda ja plaani riigikaitse rahastamist jätkata, neid valdkondi tõenäoliselt kärbe ei puuduta.

Seega jääb maksude tõstmine. Eesti maksukoormus on Euroopa võrdluses madal. Eestis laekus möödunud aastal 4,5 miljardit sotsiaalkindlustusmakseid, 3,3 miljardit eurot käibemaksu, 1,3 miljardit eurot tulumaksu ja üks miljard eurot aktsiise. Eelarvesse laekuvad teised maksud on oluliselt madalamad. Taas, selles võrdluses on 750 miljoni euro suurune kärpevajadus suur.

Maksude tõstmist lubas valimiste eel vaid Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Sotsiaaldemokraatide programmis oli riigikaitsemaksu nime all tulumaksu tõstmine, astmelise tulumaksu sisseviimine ja dividendide sotsiaalmaksuga maksustamine. Teised praegu koalitsiooniläbirääkimisi pidavad partnerid rääkisid peamiselt rikkamatele inimestele tulumaksuvaba miinimumi laiendamisest.

Tulumaksu vähendamine mitmesaja miljoni euro ulatuses astub eelarve tasakaalu viimise mõttes vales suunas, suurendades rahandusministeeriumi arvutustel esimesel aastal eelarve puudujääki 470 miljoni euro ulatuses ja järgnevatel aastatel 360 miljonit eurot aastas. Kui see muudatus ära teha, oleks muude maksude tõstmise vajadus veelgi suurem.

Kirsipuu ütles maksudest rääkides, et kõik maksutõusud vähendavad teoreetiliselt majanduskasvu, kuid mõne maksu mõju on väiksem. Kapitalimaksud vähendavad majanduskasvu kõige rohkem, siis tööjõumaksud, seejärel tarbimismaksud ja viimaks vähendavad kõige vähem majanduskasvu varamaksud.

Lisaks ütleb rahandusministeeriumi asekantsler, et Euroopa võrdluses on vara- ja transpordimaksud Eestis pea olematud. Maamaks ei ole aastaid reaalselt tõusnud ja lisaks on suuresti ka kodualune maa maksuvaba. Automakse Eestis sisuliselt ei ole.

Ministeeriumi hinnangul oleks sõltuvalt disainist nende maksude pealt võimalik koguda kokku suurusjärgus 100 miljonit eurot aastas, kui peaks olema poliitiline tahe neid makse kehtestada. Loomulikult oleks võimalik ka teha muid makse või tõsta olemasolevaid, nagu sotsid on ette pannud.

Kokkuvõtvalt ütleb Kirsipuu, et eelarve tasakaalu saamiseks ei piisaks ühest meetmest. Oleks vaja teha korraga mitut asja. Nii suurendada mitme maksu pealt maksutulu kui ka tegelikult mingeid asju efektiivistada ehk riigi kulutusi kärpida.

Põhimõtteliselt on võimalik ka edasi laenata. Kui nominaalne defitsiit jääb alla kolme protsenti, ei tohiks meil ka lühikeses perspektiivis midagi liialt hirmsat juhtuda. Peaksime oma eelarveseadust lihtsalt muutma ja raha laenama ning lootma, et Euroopas õnnestub eelarvetasakaalu kokkuleppeid muuta. Samas jääb püsikulude katmiseks laenu võttes meie võlakoormus kasvama ja iga-aastased intressikulud moodustavad aina suurema osa eelarvest.

Näiteks nelja protsendiga raha laenates tuleks 750 miljoni euro suuruse laenuraha eest aastas tasuda 30 miljonit eurot lisaks. Mitte midagi muutes 2026. aastaks prognoositud 11,6 miljardi euro pealt tuleks näiteks igal aastal neljaprotsendilise intressimäära puhul tasuda 464 miljonit eurot.

Kirsipuu ütles, et riigile oleks ohtlik eesmärk ennast rikkaks laenata. Näitena tõi ta Kreeka, mis suutis laenude toel jõuda rikkuselt Euroopa Liidu keskmise lähedale, kuid siis kukkus kõik kokku ja riik on tagasi vaesusesse kukkunud.