Linda (nimi muudetud - toim.) oli Liisa (nimi muudetud - toim.) ja tema omaaegse elukaaslase ainus ühine laps. 

Kui laps oli umbes kolmene, olid suhted niivõrd jahenenud ja sassis, et Liisa lahkus mehe juurest koos lapsega. Kuigi Liisa kolis tütrega teise linna, lepiti kokku, et laps käib ka isa juures. 

"Kui me hakkasime eraldi elama, siis alguses laps kartis isa juurde minna, ta ei olnud valmis minema ja mina, soovides lapsele parimat, arvasin, et parim ema ka aitab lapsel isa juures kohaneda ja teda kuidagi sinna, et nende kontakt saaks jätkuda. Ja siis ma käisin ise kaasas veel, et laps saaks isa juurde ööseks jääda ja lubasin ka isa enda koju ööbima," rääkis Liisa.

"Järjest hakkas tulema kummalisi käitumisi, et kui ta oli muidu mõistlikult käituv või temaga oli kerge, tema käitumisega, siis tekkis mingeid ootamatuid jooni ja just isa poolt tulles ja sellist valu varjamist ja väga kummalisi käitumisi ja järjest ka ütlusi," meenutas Liisa.

Et Linda isa on enda elualal tuntud tegija, kus puutub kokku paljude inimestega, sealhulgas lastega, ei kahtlustanud naine midagi hullu ning külastused jätkusid. Sündmused võtsid järsu pöörde, kui Liisa sattus naiste tugikeskuse nõustaja juurde ja muude enda murede ja hirmude kõrval mainis tütre käitumist. 

"Küsisin küll palju kordi, et kas ikkagi kõik on konfidentsiaalne ja siis ma lõpuks rääkisin ka need imelikud olukorrad, mis lapsega olid juhtunud sinnamaani ja siis ta kohe suunas keset puhkuseid meid edasi," ütles Liisa.

Lastepsühhiaater kohtus toona nelja ja poole aastase Lindaga eraldi ja koos emaga ning pärast kolmandat kohtumist soovitas pöörduda võimuorganite poole. 19. märtsil 2012 ta seda tegigi, samal päeval alustati ka kriminaalmenetlus.

"Ta jõudis sel hetkel, kui tegelikult ei olnud selge, kas lapsel on üldse midagi paha tehtud või mitte. Olid olemas teatud ohumärgid, mis tegid ema ärevaks, ta otsis abi ja meie poole pöördus ta ka sellega, et me aitaksime välja selgitada, kas on midagi olnud või mitte," rääkis lõuna prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsegrupi juhtivuurija Liia Kilp.

Spetsialistid küsitlesid last ja talle tehti psühhiaatrilis-psühholoogiline kompleksekspertiis, mille tulemusel esitati isale süüdistus. Liigselt detailidesse laskumata saab öelda, et väidetavalt ei astunud mees oma lapsega küll vahekorda,  kuid pani toime teisi seksuaalse iseloomuga tegusid ise rahulduse saamiseks. 2014. aastal mõistis algul maakohtus ja seejärel 2015. aastal ka ringkonnakohtus mehe süüdi lapse vastu vägivaldselt sugukire rahuldamises ja määras kuueaastase vangistuse. 

"Kui kohtuotsus tuli, oli ühest küljest ka kahju, sest ma ei tahaks kellelegi mingit sellist halba olukorda, kus ta peaks olema vanglas, aga samaaegselt oli õiglane tunne, et kui niimoodi on tuvastatud ja laps vajab mingit turvalist rahulikku lahendust, siis teist võimalust ei ole," sõnas Liisa.

Riigikohus mõistis isa õigeks

Kuid juba ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse puhul jäi üks kolmest kohtunikust, Paavo Randma eriarvamusele. Tema meelest oli kaks probleemi: esiteks ei tutvustatud lapsele, nagu seadus ette näeb, õigust ütlustest oma lähedase vastu keelduda ja kohustust rääkida tõtt; teiseks leidis Randma, et lapse ütlused, millele süüdimõistev otsus rajanes, polnud piisavalt selged ja järjepidevad.  

"Kohtunik peab langetama otsuse vastavalt seadusele ja enda südametunnistusele ja nendele tõenditele, mida ta on ise näinud ja hinnanud. Ja mina ei suutnud olemasolevaid tõendeid selles asjas hinnata nii nagu minu kolleegid ja et olla iseenda vastu aus ja täita seda lubadust, mille ma olen kohtunikuna andnud, pidin ma vajalikuks selle tõe ka välja tuua ka selles valusas asjas," selgitas Randma.

2015. aastal mõistiski riigikohus isa õigeks. Määravaks sai just see, et ülekuulamise käigus ei küsitud lapselt tõevannet. Lisaks ei tutvustatud talle õigust isa vastu ütlusi mitte anda ja ei selgitatud, et tunnistus võib kaasa tuua isa vanglasse mineku pikkadeks aastateks. Kuna sellega olid lapse ütlused kasutuskõlbmatud, kukkus kogu süüdistus kokku. 

"See riigikohtu otsus oli päris šokeeriv. See tundus võimatu, kuidas niimoodi on võimalik sellistele järeldustele üldse tulla," ütles Liisa.

"See otsus tekitas vastukaja nii alaealistega tegelenud prokuröride seas kui tegelikult ka laiemalt, sest see ikkagi oli märgiline tähtsus, et, jah, ka sellises olukorras, kus tegemist on nelja-aastase lapsega, kes tegelikult arengupsühholoogide teadmiste kohaselt ei saagi aru sellest, mida tähendab õigus ütlusi anda, õigus ütluste andmisest keelduda, et ta ei oska teha seda sihipärast valikut ja teadlikku otsust, et ka teda tuleb hoiatada ja kohelda nii nagu täisealisi," kommenteeris prokurör Jane Pajus.

Poleemika keskmes oli kõrgeima kohtu käsitlus, et lapsele, kes ei oska lugeda, arvutada ega saapapaelu siduda, peaks esitama täpses sõnastuses juriidilise vormeli. Juhtumi uurimisel osalenud Liia Kilbi sõnul küsiti siiani mudilaselt tavaliselt, kas nad tahavad rääkida, aga ei hakatud ette lugema seadusesätteid. 

"Mina oma praktika jooksul olen kohanud ainult ühte näidet, kuidas on öeldud, kuidas seda teha ja see on selle sama kohtuniku arvamus, et ka nelja-aastasele oleks pidanud selgitama, et kui ta oma isa vastu ütlusi annab, siis isa võib kümneks aastaks minna vangi. Seda varianti meie lapse huve arvestades ei ole võimalikuks pidanud, aga ühtegi paremat näidet ei ole mina ka kohanud. Me oleme kolleegidega sellest rääkinud, me oleme prokuröridega sellest rääkinud ja seetõttu seda sisulist, et mida see nüüd kaasa toob, kui räägid või ei räägi, me tegelikult ei tee," ütles Kilp.

"Kui tegemist on nüüd väga väikese lapsega, siis tekib küsimus, et kas tema oskab, kas tema saab selle otsuse teha," sõnas Pajus.

"Sel hetkel, kui see riigikohtu otsus tuli, siis tõepoolest meil oli menetluses mitte ainult meie piirkonnas, vaid Eestis mujal ka mõni menetlus, kus olid väikesed lapsed ja siis me need ülekuulamised tegime uuesti ja sellest ajast peale muidugi alati. Vähemalt neid kahte asja me alati tutvustame," ütles Kilp.

Randma, kellest endast sai vahepeal riigikohtunik, juhib siiski tähelepanu, et menetlusnormi rikkumine oli ainult üks õigeksmõistmise põhjus. Ta jääb endale kindlaks, et Linda kui tunnistaja – rahvalikult väljendudes – lörtsiti ära, kui temaga tegelesid lisaks uurijatele erinevad terapeudid. Uurija ja ema seevastu kinnitavad, et lapsega tegeles ainult üks terapeut, kes ei puudutanud lapsega väärkohtlemise teemat enne uurimise algust ja kes aitab teda siiani.

"Riigikohtu lahend põhineb kahel eraldi argumentatsioonil. Esimene on tõesti see, millest meil praegu peamiselt jutt on, et jäeti korra kohaselt õigused selgitamata ja seetõttu muutus see tõend kasutamatuks. Aga teine, eraldi lõik selles kohtuotsuses on väga selgelt öeldud, et isegi kui seda tõendit arvestada ja neid lapse ütlusi vaadata, siis ka nende hindamisel on tehtud põhimõttelisi vigu," rääkis Randma.

Liia Kilbi sõnul ei olnud lapse tunnistus suunatud. "Seda selle loo puhul küll täheldada ei olnud ja ema ei püüdnud meile kuidagimoodi selgeks teha seda, et meie arvaks, et midagi hullu on olnud. Isegi võiks lausa niimoodi öelda, et kui ema sai teada nendest kõige tõsisematest asjadest, mida laps avaldas, ta oli ise ka ahastuses ja ta ei olnud selleks valmis, kuna ta ei uskunud, et nii tõsiseid asju on tehtud," selgitas Kilp.

Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul tehti Eestis vigu

Selle punktini on lugu üldjoontes meediast läbi käinud, aga mitte see, mis edasi sai. Nimelt pandi kriminaalmenetluse ajaks pausile tsiviilvaidlus, kus Linda ema ja isa vaidlesid hooldusõiguse ja suhtluskorra üle. 2017. aastal jõustus tsiviilkohtu otsus, mis andis lapse hooldusõiguse 100 protsenti emale ja keelas isal lapsega suhelda kuni täisealiseks saamiseni. Kusjuures see otsus ütleb selgelt, et kohtu hinnangul oli tõendatud, et isa kuritarvitas kaebajat seksuaalselt ning ohustas füüsilist, vaimset ja hingelist heaolu. Ema meelest on ebaõiglane, kuidas üks kohus mõistis mehe õigeks, aga teine ütleb, et ta kuritarvitas last. 

"See on iseenesest täiesti tavapärane, et erinevates kohtu harudes mingi küsimus lahendatakse erinevalt. Ja ma võin ainult nii palju abstraktselt selgitada, et siin on erinevad tõendamisstandardid. Kui kriminaalkohtu menetluses on see lävend suhteliselt kõrge, siis tsiviilkohtumenetluses on see mõnevõrra madalam. Aga ma lihtsalt ka arvan, et tsiviilkohtumenetluses ei olnud tegelikult ju küsimus selles, et kas isa on pannud selle kuriteo toime või mitte. Seal kaaluti lapse parimaid huvisid, et mis on tema jaoks nagu parim," kommenteeris Randma.

Liisa ei andnud alla, leidis esindaja ja pöördus Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Seal kulus veel viis aastat, kuni 2021. aasta juunis saabus otsus, mis pööras taas kõik peapeale. Euroopa Inimõiguste Kohus ütleb ühemõtteliselt, et Eesti tegi menetluses märkimisväärseid vigu, mis õõnestasid tõhusat vastutusele võtmist lapse seksuaalse kuritarvitamise eest. Ei võetud piisavalt arvesse, et kaebaja on väikelaps, ning kohaldati liiga kangeid norme, mistõttu lapse õigused jäid kaitseta. 

"Nad ütlesid väga selgelt, et Eesti ei kaitsnud tegelikult selle väikese lapse huvisid selle menetluse jooksul, et õigusnorme rakendati liiga rangelt, lihtsas keeles öelduna, et üldse õigust saab igat moodi tõlgendada, erinevat moodi tõlgendada. /.../ Põhiline etteheide oli see, et lapse huvidega ei arvestatud, tema vanusega ei arvestatud ja siis loeti lihtsalt seadust ja tehti see otsus," selgitas Eesti Inimõiguste Keskuse jurist Kelly Grossthal.

Eesti riigilt mõisteti Lindale mittevaralise kahju eest 16 300 eurot, lisaks õigusabikulud. Paraku ema, tütar ja neid aidanud Kelly Grossthal eriti ei juubelda. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse najal andsid nad asja koos advokaat Maria Mägi-Rohtmetsa abiga uuesti riigikohtusse teistmisele ehk ümbervaatamisele, aga sealt tuli läinud suvel vastus, et seda ei võeta menetlusse.

"Mis võib-olla Eesti puhul oligi nördimus nende inimeste jaoks, kes inimõigusi austavad, laste õigustega tegelevad või on üldse selle teemaga seotud, oli see, et Eesti leidis oma tagasisides, et see, et on makstud välja kompensatsioon, et Eesti on niigi loonud paremaid tingimusi lastele kohtumenetluses, ongi juba piisav, et öelda, et me oleme selle kohtuotsuse täitnud," kommenteeris Grossthal.

"Meie jäime ootele, sest selliste otsuste põhjal mingite tegevuste ette võtmine on teiste asutuste pädevuses," sõnas Liia Kilp.

Teemaga kokku puutunud menetlejad, juristid ja teised asjatundjad möönavad, et Euroopa Inimõiguste Kohtuni jõudnud juhtum on erakordne, kuid arvamused lähevad lahku, kas ja mida selle tulemusel õieti ette võtta. 

"Pigem mina näen ka seda otsust ikkagi soovitusena või etteheitena Eestile, et vaadake, et teil ei ole asjad ikka päris korras," kommenteeris ringkonnaprokurör Jane Pajus.

Euroopa kohtu otsus mingit muutust ei ole toonud

Kõik asjasse puutuvad mäletavad eredalt meediakära kaheksa aastat tagasi, kui juhtumi najal lubati muutusi. Nüüd, kui Euroopa Inimõiguste Kohus ka selgelt probleemi kinnitas, järgnes aga pöidlate keerutamine. 

"Meie poolt kindlasti see disukussioon Inimõiguste Kohtuga ju jätkub ja kindlasti ei ole tegemist sellise olukorraga, et meie poolt oleks kuidagi uks kinni, et ei, seadust mitte mingil juhul ei muuda. Aga see pole ühemõtteline, selge signaal kõigilt õigusvaldkonna inimestelt, et siin on kindlasti vaja seadust muuta," ütles justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner.

Varem on Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste najal Eestis parandatud vangide kongide suurust ja nende internetiühendusi, täpsustatud vara konfiskeerimise reegleid ja tagaselja otsuste tegemise praktikat.

Lapse seksuaalse väärkohtlemise loo järel tahaksid politsei ja prokuratuur selgeid reegleid ja vanusepiiri, et lastele, kes niikuinii asjast aru ei saa, ei pea keerulises sõnastuses juriidilist teksti esitama. 

Justiitsministeeriumi asekantsler ja riigikohtunik pareerivad aga, et see on suur otsus, mis tähendaks ilmselt ka põhiseaduse muutmist.

"See on ju selles riigikohtu lahendis väga selgelt ka kirjas, et tuleb lapsele eakohasel viisil need õigused selgitada. Ja ma ikkagi meenutaks siinkohal, et see on absoluutne põhiseaduslik õigus, see on meie põhiseaduses kirjas ja ma küsiks, et kes siis otsustab, millal need õigused selle lapse suhtes kehtivad ja millal mitte. Kes selle otsuse nüüd langetab? On see nüüd siis suva? Ma ei ole siiamaani erilisi argumente kuulnud, kuidas seda küsimust lahendada," rääkis Randma.

"Ma täiesti usun, et menetlejad, kes on veendunud võib-olla, et nad on jõudnud õige isikuni kahtlustatava või süüdistatava mõttes, kahtlemata nende tööd ei lihtsusta see, kui inimene peaks ütluste andmisest keelduma. Ma saan sellest täiesti aru, aga see ongi, et selle diskussiooni raames tuleb arvesse võtta kõiki argumente ja osapooli. Loomulikult uksed on lahti," ütles Kärner.

Öeldakse – kaks juristi, kolm arvamust. Liisa ja Linda jaoks on aga üle kümne aasta kestnud solgutamine jätnud hingelised armid.

"Kuigi minu last on olnud väga raske kaitsta, siis ma loodan, et neid pisikesi ja suuremaid lapsi, kes vajavad kodudes praegu abi, on juba palju kindlam kaitsta ja kõik meie Eesti inimesed tegutsevad selle heaks oma töökohtadel, isiklikes eludes, et avada see vaikuse teema ja kindlustada, et see protsess oleks last lõpuni hästi kaitsev ja selle protsessi juures oleks ka laps ja tema kaitsja hoitud," sõnas Liisa.

Midagi head sellest kõigest siiski tuli – paljuski just see juhtum andis tõuke, et sotsiaalkindlustusameti tiiva all loodi spetsiaalne lastemajade võrgustik, kus aidatakse ohvreid ja kuhu igaüks võib väiksemagi kahtluse korral pöörduda.