Polkovnik (lääne mõistes kolonel - toim.) Leonid Hoda on Ukrainas legendaarne. Ta sai Ukraina kõrgeima autasu – Ukraina kangelase aunimetuse – juba paar nädalat pärast sõja algust, eelmise aasta märtsis. Tema juhitud brigaad kaitses Tšernihhivi linna, mis asub praktiliselt Valgevene piiri ääres. Esimese tankibrigaadi võitlejad hävitasid lahingute käigus rohkem kui 50 ühikut vaenlase tehnikat ning ei lasknud sel linna vallutada. Praegu sõdib Siverski esimene tankibrigaad Donbassis. Ukraina kangelasega sai võimaluse rääkida ERR-i ajakirjanik Anton Aleksejev.

Sõja alguses, eelmise aasta veebruaris-märtsis, olime operaator Kristjan Svirgsdeniga Kiievis ja tahtsime Tšernihhivisse minna. Aga me ei leidnud kedagi, kes oleks olnud nõus meid sinna viima, kuna see oleks olnud äärmiselt ebaturvaline. Kiievis arvasid paljud, et Tšernihhiv langeb, aga ei langenud. Kuidas teil õnnestus linna kaitsta? 

Ma arvan, et teie idee neil päevil Tšernihhivisse minna oli täiesti hullumeelne. Siis oli palju selliseid  juhtumeid, kus autod hävisid mürskude kohaletoimetamise ajal, kui vabatahtlikud hukkusid. Esiteks kontrollis vaenlane siis õhuruumi. Teiseks töötas tema õhuluure, kolmandaks kaugsuurtükivägi. Neljandaks lähenesid nad lõunast nn Moskva maanteed mööda, sest see oli nende kontrolli all. Miks Tšernihhiv ei langenud? Ilmselt sellepärast, et neil läks midagi valesti. Nüüd saab kõike analüüsida. Nende meetod oli siis massiga peale tulla, Ukraina ühiskonda, Ukraina armeed hirmutada, paanikat ja kaost külvata, Kiievi piirile jõuda ja meid alistuma sundida. Aga õnneks seda ei juhtunud. 

Võib-olla mäletate, et mõni päev pärast sissetungi kutsus [Vene president] Vladimir Putin Ukraina sõjaväge üles pöörama oma relvad Ukraina valitsuse ja presidendi vastu, nimetades neid narkomaanideks ja neonatsideks. Kuidas teie alluvad ja teie ise sellesse suhtusite?

Teate, see oli mõnes mõttes pluss, et me olime teatud infovaakumis. Elektrit polnud, teler ei töötanud, nii et me lihtsalt ei näinud, mida ta rääkis. Meil polnud aega televisiooni ja Putini propaganda jaoks, me lihtsalt tegime oma tööd. Püüdsime jõuda Ukraina piirini ja vaenlast ohjeldada. Keegi ei mõelnud relvade maha panemisele ega taganemisele. Mingit paanikat ei tekkinud, taganemisele ei mõeldud. Keegi isegi ei maininud seda. 

Sõjas ei piisa ainult julgusest, vaja on ka strateegiat ja taktikat. Kas invasioon Valgevenest tuli teile üllatusena või valmistusite selleks?

Mäletate, et siis oli meedias võimaliku invasiooni kohta palju teavet. Loomulikult valmistus ka meie sõjavägi. Tegime õppusi, kui Vene väed viidi Valgevenesse. Vastavalt sellele viisime läbi ka õppusi, harjutasime kaitseliinidele jõudmist, lahingukoosseisude paigutamist piirile.

Ja selle varjus andis komandör kindralmajor Nikoljuk (Põhja operatiivväejuhatuse ülem – A.A.) loa ja me peitsime varustuse, sealhulgas mõned tankid, Tšernihhivi ümbrusesse. Ühtlasi viisime väeosa territooriumilt ära kogu relvastuse ja laskemoona ning paigutasime selle kaugemale. Jah, vähesed uskusid nii ulatusliku sissetungi võimalikkusesse. Kolmas aastatuhat, Euroopa ja täiemahuline sõda – see tundub kuidagi põhimõtteliselt mingi sonimine. Aga nii juhtus.

Tõsi, meil veidi vedas, sest esimesed raketilöögid tulid just laskemoonaladudele ja baasidele, aga seal polnud enam midagi.

Me vestleme teiega Donbassis rohkem kui aasta pärast sõja algust. Kas teie vastane on õppinud oma vigadest? Kas ta on muutnud oma taktikat?  

Kõik õpivad. Ainult laisk või see, kes midagi ei tee, ei õpi. Venelased muudavad pidevalt oma taktikat. Nad üritavad edasi liikuda, läbi tungida. Alguses üritasid nad nagu tatari-mongoli väed sadade tuhandetega läbi tungida. Ei tulnud välja. Siis otsustasid nad meid purustada sõjatehnikaga – tankid, jalaväe lahingumasinad. Ei tulnud välja. Nüüd tegutsevad nad väikestes taktikalistes rühmades, kahe tanki, kahe-kolme jalaväe lahingumasinaga ja püüavad jõuda võimalikult lähedale. See tähendab, et neil napib juba tehnikat. Aga inimressurssi on neil palju, sest inimesi nad ei säästa.

Ja nüüd on nende taktika jalaväe kasutamine, ilma tehnikata ja suurtükiväe toetuseta, väikestes rühmades. Siin on Wagner – kui palju neist läbi jahvatati? 50 000? 60 000? See on biomass, mis ei nõua raha, väljamakseid ega hüvitist. Eks vaatame, kui biomass otsa saab, mis nad siis välja mõtlevad.  

Mida te arvate Venemaal läbi viidud mobilisatsioonist? Vahel saame lugeda arvamusi poliitikutelt ja ekspertidelt, kes räägivad mobiliseeritute võitlusvõimest äärmiselt halvustavalt. Aga teie nõudsite ühes intervjuus roosade prillide eest võtmist ja olukorra realistlikku hindamist. Mida te silmas pidasite?

Mis puudutab roosasid prille, siis võitmiseks peame tundma vaenlast, tundma tema harjumusi. Vaatame mobilisatsiooni realistlikult. Läks eilne taksojuht sõjaväkke, ta ei oska seal midagi teha, talle anti automaat, saadeti rindele ja ta sai surma. Aga kui selliseid taksojuhte on tuhat? Tuhandest jääb pärast lahingut ellu sada ja kuu-kahe pärast saavad neist juba päris head sõdurid. Venemaa inimressurss on ju ligi 150 miljonit, kellest 30–40 miljonit suudavad sõdida. Seega ei saa arvestada, et me võidame kõiki. Ka meie ei ole igavesed, me ei ole terminaatorid ega robotid. Inimesed väsivad nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Käib sõda, mis kurnab ka meid, Ukraina relvajõude. Ma arvan, et nad valmistavad ette uusi reserve. Aga loomulikult valmistume ka meie.

Ülemjuhataja Volodõmõr Zelenski otsustas tänavu jaanuari lõpus luua reservid. Aga näeme ka uudiseid, et mitte kõik ei taha vabatahtlikult sõjaväkke minna. Samas öeldi meile praktiliselt kõigis brigaadides, mida külastasime, et inimesi on juurde vaja. Kuidas te oma brigaadi koosseisu täiendate?  

Me ei püüa inimesi ega sunni neid vägivaldselt oma brigaadi. Meil töötavad agitatsioonigrupid ja eks esimese tankibrigaadi nimi on ka juba kõigile teada. Vajan motiveeritud sõdureid, kes tulevad teadlikult sõjaväkke, võtavad relva kätte ja tahavad õppida. Ja me õpetame neid. Teadlikult oma elu ohverdamine – mis saaks olla sellest hinnalisem?

Meie suudame oma brigaadi koosseisu täiendada, personalipuudust meil pole. Kahjuks on ka meil haavatuid, kes on teatud ajaks rivist väljas ja kes vajavad asendamist. Seega värbame inimesi ja õpetame nad välja. Ja loomulikult, mida paremini on brigaad inimestega komplekteeritud, seda rohkem on personalil võimalusi puhata. Püüame tagada, et brigaadi komplekteeritus ei väheneks.

Me saame kirju mitte ainult Ukrainast, vaid ka Inglismaalt, kus inimesed avaldavad soovi meie brigaadis teenida. Kirjutatakse ka õppeväeosadest. Muidugi kontrollime inimeste tausta, sest meil pole vaja juhuslikke inimesi ja seiklejaid. Püüame värvata motiveeritud inimesi.

Kui kaua võtab tankimeeskonna koolitamine?  

Ma võin teid tankiga sõitma õpetada kõigest kahe-kolme päevaga. Veel nädala või paariga õpetan selgeks tulistamise. Aga tankistiks te ikka ei saa. Sest selleks, et tanki istuda, tulejoonele minna ja seal vaenlasega vastakuti minna, on vaja iseloomu. Kõige raskem on psühholoogiline ettevalmistus. Püüame inimesi vähehaaval pingega harjutada, et nad kohe ei murduks. Keskmiselt kulub selleks neli kuni kuus kuud. Nullist alates kulub kuni kuus kuud, enne kui mu tankimeeskond saab võitlusvõimeliseks, suudab rünnakule minna.  

Ukrainale on lubatud ja juba hakkavad ka siia kohale jõudma lääne tankid –Leopardid, Abramsid, Challengerid. Kas teie olete kunagi sõitnud näiteks Leopardi või Abramsiga?  

Ma olen Abramse ainult näinud, aga nendega sõitnud ei ole. Ma pole sõitnud ka Leopardiga, aga seda olen lähemalt näinud, selle peal roninud. See oli huvitav, kuid see oli ammu aega tagasi.

Kas meie saame endale Leopardid? Ma ei oska arvata, ma ei tea, mida meie ülemused otsustavad. Kui nad otsustavad meile Leopardid anda, võitleme Leopardidel, kui nad otsustavad, et peaksime sõdima Abramsitega, siis sõdime Abramsitega. Meie jaoks ei ole suurt vahet, millega sõdida – ainult taktika muutub pisut, see on kõik. 

Te teate lääne tankide omadusi. Kas neil on eeliseid nende masinate ees, millega te praegu töötate ja kui jah, siis milles need seisnevad?

Otse öeldes pole ka meie tankid kehvad. Lääne mudelid, millest praegu räägitakse, need samad Challengerid ja Leopardid, eriti uus põlvkond, see tähendab A4 ja kõrgem, eristuvad avioonika (juhtimissüsteemide – toim.), termosihikute ja ülitäpse kahuri poolest. Mida varem vaenlase leiad, ta sihikule võtad ja esimese lasu teed, seda suurem on võimalus ellu jääda. Kui meie masinatega töötame 2,5 kilomeetri kauguselt, siis lääne masinatel saame töötada 4–4,5 kilomeetri kauguselt. Ütleme nii, et see on juba huvitavam distants. No ja kaitstus, raadioside ja palju muid detaile.

Kuidas teil laskemoonaga on? Tean, et suurtükiväelased seisavad silmitsi mürskude nappuse probleemiga, peamiselt napib 122 ja 152 mm kaliibriga mürske. Kas teil jätkub laskemoona?  

Oleneb mürsu tüübist. Ühte tüüpi mürske on piisavalt, mõnda teist mitte. Aga küsimus on selles, mis eesmärgil neid kasutatakse? Kui me räägime nagu praegu kaitsest, kus hoiame tagasi peale tungivat vaenlast, siis on meil selleks otstarbeks laskemoona piisavalt. Kui ülemjuhatus ütleb, et läheme pealetungile, siis see muidugi suurendaks vajamineva laskemoona hulka. On mõttetu öelda, kas meil on laskemoona piisavalt või mitte. Praeguseks piisab. Mitte sellises koguses, nagu tahaksin, kuid mul on piisavalt laskemoona operatiiv- ja taktikaliste ülesannete täitmiseks.

Ukraina relvajõudude juhataja Valeri Zalužnõi viitas möödunud aasta lõpus avaldatud artiklis kogu Ukraina territooriumi vabastamise võimalikkust hinnates, et vajab selleks 300 tanki ja 700 jalaväe lahingumasinat. Kui palju neist teil on vaja oma rindesektoris sõdimiseks?

Jah, üldiselt me oleme komplekteeritud, nii et ma ei vaja juurde ühtegi tanki. Ma austan Valeri Fjodorovitši kui komandöri ja inimest ning usaldan teda täielikult. Kui ta nii tagasihoidlikult küsis 300 tanki (naeratades - A.A.), siis ta teab missiooni hinda, teab, kui palju tegelikult vaja on. Ma tean, et ta ei küsi rohkem. Kui ta ütles, et 300 tanki, siis sellest peaks piisama. 

Teel siia, Donbassi, tegime peatuse Kiievis ja kui aus olla, siis esmapilgul tundub, et linn elab peaaegu samasugust elu nagu oli sõja eel. Ma ei tea, millal te viimati Kiievis või mõnes teises suures linnas viibisite, aga kas teid seal nähtu ei šokeerinud?

See on nipiga küsimus (muigab - A.A.). Mis puudutab tundmusi … Noh, sellest on natuke kahju. Kuid tunnetest räägime pärast meie võitu ja praegu peab ühiskond valmistuma edasiseks täiemahuliseks sõjaks. Ma arvan, et see sõda ei lõpe kuu ega kuue kuuga. Pole vaja end lohutada mõttega, et meie sõjaväelased on suurepärased, nad teevad asja ära ja siis saab kõik korda. Sõjaväelased on nagu kõik teisedki. Sõjaväelased kahjuks surevad, nad saavad haavata. Me vajame inimesi, vajame võitlejaid ja ma loodan, et ka ühiskond hakkab seda tasapisi mõistma.

Te olite sõja alguses Põhja-Ukrainas, Valgevene piiril. Kui tõenäoliseks peate uut rünnakut Valgevene territooriumilt?

See ei ole teostatav. Kui juba eelmise aasta veebruaris ehk aasta tagasi olime täiemahulisteks sõjalisteks operatsioonideks valmis, siis nüüd on juba liinid ja kindlustatud alad ette valmistatud. Nii et praegu ei oleks see reaalne.

Ütlesite, et Ukraina ühiskond peaks valmistuma pikalevenivaks sõjaks. Aga milleks peaksime teie hinnangul valmistuma meie Eestis ja Balti riikides tervikuna?

Ma tahan tänada Balti riike ja eriti Eestit, sest te aitate Ukrainat palju. Pea kõige rohkem aitab meid oma eelarvest lähtuvalt Eesti. Milleks peaks valmistuma? Arvan, et tuleb valmistuda selleks, et venelased ei hülga oma imperiaalseid ambitsioone. Vaadake ajalugu – Venemaa pole kunagi loobunud oma vallutuslikest plaanidest ja ambitsioonidest. Ta on alati sõdinud ja sekkunud teiste riikide ellu. Annaks jumal, et ma eksin, aga arvan, et varem või hiljem pöörab ta pilgu ka Balti riikide poole. Ja ma arvan, et varsti näeme Valgevene annekteerimist Venemaa poolt. See on aja küsimus, võib-olla kuus kuud. Valmistugem halvimaks, hoidkem kokku. 

Meie intervjuu lõpp kujuneb kuidagi väga süngeks. Andke meile lootust!

Lootust... (muigab) Loodan, et nüüd on kogu maailm näinud Venemaa tõelist palet, näinud, milline see tegelikult on. Kõik nende plaanid, kõik nende valed paljastusid. Ja ma loodan, et riigid, kes meid aitavad, on selles ühtsed. Aga Venemaa ei suuda pärast oma armee demilitariseerimist Ukrainas niipea tõusta. Kuid me peame sellele hüdrale lõpu tegema ja eelistatavalt tema territooriumil.