Põlvamaal tegutsevas Joosepi talus kasvatatakse maasikaid ja vaarikaid 30 hektaril. Saagi koristamiseks vajatakse hooajaks vähemalt sada inimest. Esimesed töölised saabuvad tallu juba mai algul, mil algavad istutustööd. Tööjõud jõuab Joosepi talu perenaise Kaire Roositalu sõnul nende juurde Ukraina maapiirkondadest.

"Meie töölised tulevad sellistest piirkondadest, mis on maapiirkonnad ja mis ei ole väga sõjas kahjustada saanud. Nemad elavad oma tavapärast elu. Nad ütlevad jah, et elektrit antakse neile niimoodi jao pärast, aga nemad on ikkagi maainimesed ja tulevad siia maatööle," rääkis Roositalu.

Talunik lisas, et takistusi tööjõu leidmisel pole, küll on aga suur puudus meestööjõust.

"Naisi sa saad, aga meestööjõudu on ikka väga vähe ja siis tulevadki üksikud vanemad mehed, kes on sõjast vabastatud. Tegelikult on ikkagi raske, sest me vajame siia ka meestööjõudu ja me peame Eestist leidma siis."

Tartumaal tegutsev Aran Farming omab Eesti suurimat katmikala ning vajab hooajaks 60-70 töötajat. Töölised tulevad ettevõttesse valdavalt Ukrainast ja Moldovast. Ettevõtte omaniku Paavo Otsuse sõnul on neil küll esmased kokkulepped olemas, aga peamine värbamine toimub alles kuu-poolteist enne tööde algust. Moldovast oodatakse aga just mehi, keda Otsuse sõnul Urkainast enam ei saa.

"Kuna meil on vaja rohkem meesterahvaid, seal on mingisugused tunnelitööd, mis on naistele rasked, siis me võtame esimese pundi Moldova inimesi," selgitas Otsus. Moldova näol on tema sõnul tegemist alternatiivina Ukrainale, et töö saaks tehtud. "Me lihtsalt peame ka vaatama natuke mujale, kui ainult Ukraina, kahjuks."

Eestis elavate sõjapõgenike suhtes on aga mõlemad marjakasvatajad reserveeritud, andes mõista, et eelmisel aastal kogetu põhjal neist marjakasvatuses abikäsi loota pole.

"Kõikidest ei saagi töölisi, sest tegelikult ongi see töö väga rakse: seljad ei pea vastu, tervised ei pea vastu ja ega nad ei tahagi korjata. Nad tulevad ja lähevad ära ka," rääkis Roositalu.

Paavo Otsus lisas: "Paraku kahjuks need inimesed, kes on siin, sõjapõgenikud, nendest töötegijat ei ole. Eesti riik on nad ära harjutanud, et saavad siin olla niisama, midagi tegema ei pea. Siin on pigem küsimus suhtumises, sest neil on lihtsam tööd mitte teha, sest seni, kuni nad saavad raha niisama lebotamise eest ja kui neil toetusi ära ei võeta, seni nad tööle ei lähe ka."