Esimene kokkupuude feissbukiga on tavaliselt vaevaline. Vähe on neid, kellel see poleks kutsunud esile vastumeelsust ja ebameeldivaid aistinguid. Feissbukist rikkumata organism käsitleb seda sissetungiva võõrkehana, mida tuleb tõrjuda. Seetõttu on okserefleks esimese feisbuki seansi ajal tavaline. Vastumeelsus surutakse aga maha.

Enda feissbukiga harjutamise sihiks on üldjuhul sotsiaalne surve, soov olla omasuguste seas aktsepteeritud kui tegija, n-ö kõva poiss või tüdruk. Feissbukiga harjumine on omamoodi siirderiitus, täiskasvanuks saamine.

Noor organism kohaneb kiiresti. Varsti polegi feissbuk enam vastumeelne. Tekib resistentsus, tarvitatavad kogused suurenevad järkjärgult. Nii kujunebki sõltuvus. On tavaline, et feissbuki juurest siirdutakse peagi n-ö tugevamaid elamusi pakkuvatesse keskkondesse.

Esitame seoses sellega ühe kogemusloo. Aarne (nimi on muudetud) on just lõpetanud töö oma firma kontoris ja valmistub koju minema.

"Lähme oleme natuke feissbukis," ütleb sõber.

"Ei, ma ei saa täna," vastab Aarne. "Lubasin naisele varem koju minna. Tal oli abi vaja mingi asja juures."

"No aga natukene," meelitab sõber. "Riputame ainult ühed pildid üles ja kõik."

"Hea küll," annab teine järele. "Aga ainult ühed."

Nii kui Aarne ja sõber feissbukki said, nägid nad seal palju sõpru ees ja sõpru pakuti aina juurde! Mis seal salata, huvitav oli. Kui ühed pildid said riputatud, hakkas Aarne koju kibelema. Aga sõber ütles, et riputame ikka teise käe jaoks ka. Tema on vanem ja kogenum ning teab, et sellest ei juhtu midagi hullu, ta ise valvab, et Aarne koju jõuaks, et naisele abiks olla. Niimoodi riputati veel pilte, siis pandi laike. Seejärel juba kommenteeriti ja tagatipuks saadeti koguni sõnumeid.

Seejärel käidi Instagramist läbi ja lõpuks kolati koguni Twitteris. Tinderisse sisenedes oli Aarne juba omadega nii läbi, et käsi vääratas ja toksis vale parooli, nii et sinna teda enam sisse ei lastudki. Kuidas Aarne sel õhtul koju sai, ta ei mäletanud.

Järgmine hommik andis ta naisele ausõna, et lähe enam kunagi feissbukki. Aga läks ometi. Pärast kahetses jälle pattu ja andis  taas ausõna. Ja nii see hakkaski olema. Vahel pidas Aarne mitu kuud pausi, aga ikka algas kõik uuesti – nõnda kümme aastat. Aarne tunnistab, et tal oli alati auto pagasiruumi arvuti, millega sai feissbukki minna. Aarne kaotas töö ja kõik muu, sattus võlgadesse.

Nüüd seadis naine tingimuseks, et Aarne läheb vabatahtlikult sotsiaalmeedia võõrutusravile. Seda Aarne ka tegi. Ja sai vabaks. Kuigi ta on nüüd feissbukist loobunud, teab ta, et peab olema valvel. Kes on kord olnud feissbuki sõltlane, seda valitseb elu lõpuni oht tagasi langeda.

Aarne käib Anonüümsetes Feissbuki Sõltlaste klubis. Seal räägivad kõik oma lugusid. Nende deviis on "Üks päev ilma feissbukita korraga" ja "Ma tean, et olen feissbuki sõltlane ja võimetu üksinda oma sõltuvusest vabanema."

Kuigi Aarne tegelikult ei karda enam tagasi langeda, käib ta ikka edasi. See on saanud talle harjumuseks. Tal on ka feissbuki konto olemas, ta ei ole seda kustunud, vaid säilitab seda nagu mälestust aegadest, mil ta seisis kuristiku serval.

Vahel ta lööb oma konto lahti, heidab pilgu peale, muigab ja paneb jälle kinni. Ei veetle teda enam see kraam! Jah, vahel ta mõtleb neile viiele tuhandele sõbrale, kes tal kunagi oli, aga see oleks juhtunud nagu kellegi teisega.

Nüüd jagab Aarne ise noorematele oma kogemusi, aitab neid vabaneda sõltuvusest. Ei, ta ei arva, et kõik peaksid täielikult loobuma. Mõnel õnnestub ühildada feissbuk normaaleluga. "Eks igaüks peab leidma elus oma tee," arvab Aarne. Siiski ta lisab: "Tõsine mees ei käi feissbukis, või kui, siis ainult koos naisega." Tõesti, nii on kõige kindlam!

Feissbuk ise, kui seda mõõdukates kogustes tarvitada, ei pruugi olla toksiline, enamik inimesi oskab piiri pidada. Kahjuks mitte kõik. Mida varem alustada, seda ohtlikum.