Praegu toimub inimkonna sooteadlikkuse astronoomiline tõus. Selle varjus kipuvad vahel ununema need avatarid, kes on juba varem selles valdkonnas tegutsenud, järgides oma sisemist mina ja tõelist sättumust. Neid on leidunud ka siin, Eestis. Esitamegi mõned küsimused ühele meie kõige tuntumale biseksuaalile läbi aegade, kelleks on Une-Mati.

Te ju ei eita, et sugu pole teile kunagi probleem olnud ja et käite läbisegi naiste ja meeste voodites?

Ei, miks ainult voodites? Võib ka mujal. Sobib näiteks tugitool, asja ajab ära kontoritool kirjutuslaua taga, võib ka auto tagaistmel, samuti lennukis, võrkkiiges jne.

Lennukis? Nagu filmis "Emmanuel"? Aga ikkagi, põrutate niihästi mehi kui naisi?

Ma näeksin seda asja teisest vaatenurgast. Põrutama ei ole õige sõna. Minu suhe partneriga on peaaegu alati konsensuslik. Kõige paremini õnnestub asi siis, kui ta mind ise ihaldab. Kui ta on keskendunud minule ega mõtle kõrvalistele asjadele, siis enamasti kõik laabub.

Kuigi vahel tundub, et see juhtub ootamatult ja tavatus kohas, näiteks nõupidamislaua taga või ooperis, siis on ikkagi partneril olnud füüsiline vajadus minu järele. Aga ta ei ole seda teadvustanud või sobivamas situatsioonis rahuldanud. See on jäänud ta alateadvusse, aga alateadvuse käest ei pääse me keegi.

Ikkagi, kumba sugupoolt ise eelistate?

Sellele on võimatu üheselt vastata. Mõlemas soos on raskemaid ja lahedamaid partnereid, nõudlikumaid ja vähem nõudlikke.

Kas on erinevusi, kuidas te suhtlete eri sugupooltega?

On ikka. Viimasel ajal mulle tundub, et mehed ootavad mind rohkem selili asendis. Naised seevastu on rohkem külili või kõhuli. Kuigi.. kas minagi enam tean, kes on naine või mees?

Te siis ei tea...

Ei, ja ütlen ausalt, et ei huvita ka, töö on töö.

Väga vabamõtlejalik… Kas teiega on õnnelik lõpp alati garanteeritud?

Üldjuhul jah. Kuigi mõnega läheb lihtsalt palju kauem aega. Üks on juba viie minutiga õndsuseriigis, teise juures tuleb öö otsa vaeva näha, alles vastu koitu saab asjad ühele poole.

Kui tähtis see teile on? No et saaks ühele poole?

Eks ta partnerile ole muidugi tähtsam, sest mina olen ikkagi teenindav personal. Aga päris tähtsusetu pole see muidugi ka mulle. Eriti kui on kõvasti vaeva nähtud ja mõne keerulisema patsiendi erisoove rahuldatud. Kui too siis lõpuks magusalt magama jääb, on ka minul rahuldustunne. Teatud mõttes töömehe (vabandust, tööinimese) uhkus ikkagi.

Kui satute abielupaari juurde, kuidas siis on, kas läheb grupikaks?

Noh, ma nii seda ei nimetaks. Tegelen algul ühega, siis teisega, vahel mõlemaga korraga või vaheldumisi, orienteerun alati kohapealses olukorras.

Kas te tulete väljakutse peale või otsite ise kliente?

Mul on oma klientuur. Üldiselt on tööd viimasel ajal rohkem, ei saa kurta. inimeste uni on tänapäeval lühike ja katkendlik, minu järele on vajadus.

Mitut isikut te teenindate öö jooksul?

Seda on raske öelda, sest mõne juures tuleb vahel ühe öö jooksul mitu korda käia, mõnele piisab ühest korrast kuni hommikuni, inimesi on igasuguseid.

Teaduse ja meditsiini edusammudele vaatamata olete rahva seas endiselt populaarne?

Arvan, et põhjuseks on minu poolt pakutava teenuse loomulikkus, naturaalsus ja looduslähedus. Minust ei jää hommikul paha maitset suhu ei otseses ega ülekantud tähenduses. Minuga ei ole ka hiljem probleeme, et mis või kes või kuidas. Minule võib julgelt silma vaadata ega pea mind nähes üle tee minema ega minu e-kirju blokeerima. Ja mina ei tekita sõltuvust.

Olete rahul?

Jah, ma olen üks neist, kellel töö ja hobi kokku langevad. Mu töös on palju huvitavat ja seletamatut. Näiteks miks mõnel minu lähenedes suu lahti vajub ja süljenire voolama hakkab? Miks mõned hakkavad rääkima, kordavad mingit nime, miks mõni sebib jalgadega. Inimene on mõistatus!