Riigikohus tegi veebruaris otsuse, kus jättis rahuldamata Pärnu kinnisvaraarendaja Parem Kallas kahjunõude Pärnu linna vastu ning põhjendas, et arendaja ei saa maa kasutamisel piirangute eest – Pärnu linn soovis umbes seitsmendikku maast kasutada tänava laiendamiseks – nõuda meelevaldselt kõrget hüvitist avalike vahendite arvelt. Vaidlus toimus 20 aastat eri kohtuastmetes.

Pilvingu sõnul on juba ajakirjanduses arutatud, kas Pärnu juhtum on näide sellest, kuidas hakkab minema Nursipalu polügooni laiendamisest puudutatud maaomanikel riigilt hüvitist nõudes. Näiteks Eesti Päevalehes ilmus artikkel pealkirjaga "Nursipalulased peaksid riigi vastu kohtusse minnes riskima kõige kaotamisega", kus Soraineni vandeadvokaat Allar Jõks ütles, et riigikohus sisuliselt karistas arendajat selle eest, et ta ligi 20 aasta jooksul oma õigusi kaitses.

Riigikohtuniku sõnul sellist järeldust, nagu pealkirjas toodud, teha kindlasti ei saa, sest tegu on täiesti erinevate juhtumitega.

"Nursipalus tuleb hulk maatükke tõenäoliselt sundvõõrandada, sest need jäävad otseselt polügooni laiendamise alla. Võimalik, et riigil tuleb osta ka vahetult lähedal asuvad kinnistud. Seda nimetatakse faktiliseks sundvõõrandamiseks, kui maad käest ära ei võeta, aga muutub praktiliselt võimatuks omaniku huvides selle kasutamine. Pärnu asjas midagi nii dramaatilist või drastilist ei olnud – seal kellelgi jõuga maad ära ei võetud. See ei olnud formaalses mõttes sundvõõrandamine, polnud ka materiaalses mõttes," lausus Pilving.

Pilving lisas, et Pärnu arendajal polnud mingeid takistusi suuremat osa oma maast äritegevuseks kasutada, sest planeering, mille alusel Parem Kallas hüvitist nõudis, polnud tervenisti tema maakasutust välistav, vaid andis arendajale õiguse elamuarenduseks.

"Ma ei välista, et Nursipalu puhul polügoonist kaugemale jäävate maatükkidega võib tekkida sarnaseid olukordi, et mingit liiki tegevus muutub perspektiivituks, aga mingit teist laadi tegevus võib olla võimalik. Mingeid pehmemat laadi, Pärnu juhtumiga sarnaseid omandikitsendusi võib seal samuti ette tulla. Aga kui me räägime puhtalt kruntidest, mis jäävad harjutusväljaku vahetusse naabrusse ja ammugi siis nendest, mis jäävad harjutusalasse, siis seal on ikkagi omandiõiguse piirang tunduvalt intensiivsem kui Pärnu loos," lausus Pilving.

Pärnu juhtumi puhul oli tegu leebemate omandiõiguse piirangutega, aga kui Nursipalus läheb eraomanike maatükkide sundvõõrandamiseks, siis peab riigi poolt makstav hüvitis olema õiglane ja kiire.

"Nii on mustvalgelt põhiseaduses kirjas, et sundvõõrandamise korral peab hüvitis olema õiglane, mis riigikohtu varasemate seisukohtade järgi tähendab üldjuhul täiemahulist hüvitist turuväärtusest lähtudes, ja teiseks peab hüvitise maksmine olema kiire. Need on kaks põhimõtet, mis kehtivad täiemahulisel ja ulatuslikul omandiõiguse äravõtmisel," lausus Pilving.

Pilving lisas, et kui omandiõigus jääb suures osas alles, nagu Pärnu juhtumis, siis on hüvitamisel teistsugused standardid. "Siis ei pea hüvitis olema ka tingimata täielik ja ka põhiseadus ei ole selle hüvitise kiire maksmise osas nii range. Aga mõistliku aja jooksul see peab ikkagi toimuma ja Pärnu kaasuses seda ületati, sest 20 aastat ei olnud kindlasti mõistlik aeg," ütles ta.

Kohtutele võiks hüvitise suuruse üle otsustamiseks anda rohkem õigusi

Sundvõõrandamisele järgneb seaduse järgi kohene hüvitise maksmine. Kui omandiõigust nii karmilt ei piirata, on maksmise aeg pikem, kuid ilmselgelt ei tohiks see olla paarkümmend aastat, märkis Pilving.

"Seadus täpsustab, et otsuses, millega sundvõõrandamine otsustatakse, peab olema hüvitis kindlaks määratud. Ei saa täna inimestelt kodusid või maad ära võtta ja öelda, et me siis tegeleme järgmised viis aastat hüvitise määramisega. Niimoodi see ei tohi olla. Pärnus oli kokku lepitud ja omanik andis nõusoleku, et ta ei tule kohe nõudma raha maksmist ja (linna transpordi)maa väljaostmist, vaid siis, kui tänavalaiendus reaalselt teostub. Ilmselgelt ei peetud silmas, et see ooteaeg on 20 aastat, riigikohus hindas, et ligikaudu viis aastat oli see, mille raames linn oleks pidanud tegutsema," lausus Pilving.

Pilvingu sõnul oli Pärnu kohtuasja venimise üks põhjuseid, et erineva astme kohtud leidsid korduvalt puudusi Pärnu linna otsustes, mis hindamisaktide alusel tehti ja ka hindamisaktid olid omade vigadega. 

"Me peaks mõtlema tuleviku tarbeks, et kui kohus leiab mingid vead riigi või omavalitsuse hindamisotsusest, siis ei lähe hindamise pall riigiasutusele või omavalitsusele tagasi, vaid kohus teeb selle töö ise lõpuni ja siis ei ole menetluses sellist pingpongitamist," lausus Pilving.

Pilving lisas, et menetluste venimise vältimiseks võiks kaaluda ka maa hindamise metoodika täpsustamist.

Pärnu arendaja ja linna vaidluse 20 aastat

Kohtuasi puudutas Pärnu linnas Rääma tänava ääres asuvat maa-ala, kus varem tegutses lihakombinaat. 2000. aastal erastas riik OÜ Parem Kallas osanikule 1,8 hektari suuruse kinnistu tootmishoonete maana praeguses vääringus ligi 24 000 euro eest. Aasta hiljem kehtestas linnavolikogu detailplaneeringu, millega suurem osa kinnistust muudeti väikeelamute maaks ja 0,2 hektarit transpordimaaks. Linn pidi selle teeäärse maariba omanikult ära ostma tulevikus, kui Rääma tänavat hakatakse laiendama.

2002. aastal esitas kinnistu omandanud osaühing linnavalitsusele taotluse tänava laiendamiseks vajaliku maa väljaostmiseks. Kuna kokkuleppele ei jõutud, pöördus omanik 2004. aastal linna vastu halduskohtusse ja kohus otsustas kaks aastat hiljem, et linn peab maa omandiküsimuse lahendama.

Aastail 2006–2019 vaidlesid omanik ja linnavalitsus kinnistu hinna üle. Kui alguses pakkus linn omanikule maa eest ligi 6700 eurot, siis lõplikuks hinnaks kujunes 2019. aastal jõustunud kohtuotsusega 30 000 eurot. Linn omandas maa selle hinnaga eelmise aasta sügisel.

Riigikohtus arutusel olnud kohtuasjas nõudis osaühing Pärnu linnalt kinnistu omandamisega viivitamise eest kokku ligi 106 000 eurot mitmesuguseid hüvitisi. Kui halduskohus jättis kahjunõude rahuldamata, siis ringkonnakohus määras omanikule hüvitiseks ligi 17 000 eurot. Riigikohtu halduskolleegium tühistas teise astme kohtu otsuse ja jättis kahjunõude täielikult rahuldamata.

Riigikohus ei nõustunud kaebaja väitega, et linn sundvõõrandas temalt tänava laiendamiseks vajaliku maa. Kokkuvõttes rõhutas riigikohus, et omanikul ei ole õigust nõuda meelevaldselt kõrget hüvitist avalike vahendite arvel. Kahju täiendav hüvitamine tooks praegusel juhul kaasa kaebaja põhjendamatu rikastumise, märkis kohus.