Võrokesed kuulutasid end esimesel võrokeste kongressil põlisrahvaks. Samal ajal, kui asjaosalistel oli kohapeal võimas tunne, naeris kui mitte just terve Eesti, siis vähemalt osa Eestist võrokesed välja, nimetades kogu ettevõtmist meie riigiga vastandumiseks.

Vastandumisest on saanud viimaste aastate Eesti elu pärisosa. See sai alguse rändekriisiga, jätkus kooseluseadusega ja kestab Reformierakonna ja EKRE igapäevases diskussioonis. Ühiskonnana oleme vastandumisega sedavõrd ära harjunud, et see on kujunemas normaalsuseks. Ohtlikuks normaalsuseks. Nähtuseks, mida iseenesest mõistetavalt näeme ja tajume igas sündmuses või protsessis.

Tõsi. Võro kongressi eel leidus neid, kes ütlesid, et neile ei meeldi praegused protsessid. Neile ei meeldi, et kongress tuleb kokku ajendatuna arengutest Nursipalu harjutusala laiendamise ümber. Neile ei meeldi, et sellega tahetakse vastanduda riigile sedavõrd olulises küsimuses. Neile ei meeldi, et nende keel ja regilaul on võetud teenima millegi vastu seismist.

Aga mis siis, kui see polegi vastandumine, vaid hoopis üks viis väljendada oma paanilist hirmu või leida tuge, et jääda vaimselt terveks?

Seisin möödunud laupäeval Nursipalu inimketi ees ja proovisin saada intervjuusid. Ennekõike kohalikelt. Aga mikrofoni ette jäid inimesed pealinnast, Järvamaalt, Rakverest. Oli keeldujaid ja naljamehi, tajusin selgelt, kui põlastav on suhtumine avalik-õiguslikku meediasse.

Mingil hetkel tuli minu juurde kolleeg teisest telejaamast ning küsis, et mis antivakserite ja ekreiitide kokkutulek see on siin. Samal ajal kargas mulle kraesse mööduv meesterahvas ja teatas, et teda ei tohi filmida ja tema end telekas näha ei taha.

Seisin seal ja ma ei osanudki mitte midagi oma kolleegile öelda. Teadsin vaid, et see, mida tema nägi, on pool tõest. Valus pool. Nägin seda isegi. Hiljem Nursipalu-vastasel meeleavalduskontserdil seisin silmitsi mehega, kes osutas eemal seisvatele mustanahalistele USA liitlastele. Jah tõesti, nad olid Nursipalu vastasel meeleavaldusel väikese seltskonnaga kohal. Mees teatas umbes midagi sellist, et "Näe, vaata, seal on neeger, raisk". Mõistes, et tegemist ongi ju liitlasega, tegi ta kohe ettepaneku üks neist jüritulel ära põletada. Mees oli joobnud ja minul hakkas halb.

Mitte keegi ei reageerinud, sest selles olukorras tundus mõistlikum teha nii, nagu jonnihoos lapsega – juhtida tähelepanu hoopis millelegi muule. Täpselt nii, nagu teevad need, kes Nursipalu harjutusala laiendusega otseselt ega ka piirkonna mõttes kaudselt seotud pole: nad juhivad tähelepanu kõrvale.

Olen Nursipalu harjutusala arenguid jälginud algusest peale suure murega ja mõelnud, kui lihtne on kaaperdada pingeline ja valulik protsess ning kasutada seda oma huvide teenimiseks.

Küsin vaid: aga mida saavad kohalikud sinna parata? Kas see vähendab kuidagi kohalike muret? Sest ei see vihakõnet viljelenud hoopis teisest paigast pärit kodanik ega ka paljud sõnavõtjad polegi kuidagi Nursipaluga seotud ning minu arvates pole tõesti neil õigust seda protsessi devalveerida. Kas nüüd, mil tähelepanu on osavalt kõrvale juhitud, peaks me võrokeste mure oma elukeskkonna pärast tühistama, sest protsessi on sekkunud needki, kes sekkuvad enam-vähem igasse riik vs. inimene protsessi?

Teema ei andnud mulle rahu. Pidin kontrollima, kas kohalikke siis tõesti ei olnudki ketis. Mõnda ma ju ikkagi nägin.

Helistasin mitmele maaomanikule. Üks ütles, et teda kohal polnud, tal pole usku ei regilaulu ega kätest kinni hoidmisse. Ta on lasknud juba kogu oma maa ja vara ära hinnata. Ta ei ole leppinud, sest oma põliskodu kaotusega ei saagi leppida, aga ta teab, et riigi vastu ei saa. Ja seda ütles ta värinaga hääles. Neljas põlvkond oli just talu üle võtmas. Just lõppesid suured renoveerimistööd, just olid saabunud taluelamisse kõik mugavused.

Teine ütles, et ta pole lootust kaotanud ja käis ketis seismas. Lisaks temale oli seal olnud veel väga palju kohalikke ja just koduomanikke. Kuidas see kõik aitab, see seismine ja laulmine, küsisin. Pisarad kurgus rääkis ta, kuidas ta seisab emotsionaalse kuristiku serval. Mõte oma kodu kaotusest pole talutav, aga koos laulmine ja ketis seismine pakkuvat tuge, andvat lootust ja tekitavat tunde, et keegi hoolib ja mõistab. Kaugemalt tulijatesse suhtub ta kui toetajatesse. Proovides selgitada, et see vastuseis on neil riigiga nüüd päris kõva tänu neile toetajatele, pahvatab ta vaid, et ega riik ka kenasti ei käitu, tal olevat villand ametnike vassimisest.

Mõtlen pikalt nende vestluste üle. Eestlastele on ikka ette heidetud, et me lepime kõigega vaikides ja kui nüüd ei lepi, on jälle häda. Ühiskonnana ongi meil valik, kas vastanduda ja öelda, et võrokesed ei saa aru Eesti kaitsevajadusest, või proovida neid mõista, eraldades seejuures terad sõkaldest ning nähes puude taga metsa.

Ühes olen ma veel kindel: praeguses olukorras ongi võrokestel õigus teha mida iganes, et näidata oma valu ja leppimatust. Veider, kui see oleks teisiti, ja veider, et see ministeeriumi või kaitseväe inimesi frustreerib. Mida nad siis ootasid? Et inimesed loovutavad naeratus näol oma kodu ega tunne tuleviku ees üldse hirmu?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.