Täna on veteranipäev. Veteranideks loetakse neid  mehi ja naisi,  kes Eestist kaugel kodumaa eest seisavad. Tihti on vaja kätte võtta püss, tihti maksab see tervise. Mõningatel juhtudel on maksnud ka elu. Miks inimesed valivad sellise elukutse endale, Eestis on väga palju turvalisemaid töökohti?

Sõjaväelastele võib tunduda kummaline, miks keegi hakkab juuksuriks või läheb televisiooni tööle. Ma ei saa öelda, et sõjaväelaseks hakatakse ainult sellepärast, et kuskil saaks sõdida. Maailmas on palju riike, kes pole kümneid või sadu aastaid sõdinud, aga ikkagi on neil sõjavägi. See amet ikkagi meeldib või sobib. Mõned teevad seda vähem, mõned kauem, mul saab varsti või ongi juba kolmkümmend aastat täis.

Te olete ise ka veteran, käisite Iraagis. Mis kogemuse see andis, mida siin olles ei oleks saanud?

Enesekindluse, et kõik see väljaõpe, mis Eestis on antud, et see haridus, ettevalmistus töötab. Et ma saan hakkama teiste liitlaste juures, minu tööst on mingit kasu. Ma ei saaks öelda, et ma seal midagi sõjaliselt juurde õppisin.

Ma arvan, et üldiselt välismissioonidel meie sõdurid ja ohvitserid väga palju sõjalisest juurde õpi. Peamiselt saavadki nad kogemust, kas nad ohu korral saavad hakkama, mõtlevad oma väljaõpitud asjade peale või lihtsalt hanguvad ära. See on võib-olla kõige suurem kogemus sealt. Peamiselt me läheme ju välismissioonidele mitte sellepärast, et sealt midagi saada, vaid sellepärast, et seal on vaja sõjalist jõudu, kes midagi ära lahendaks. Keegi on meid sinna kutsunud. Peamiselt me läheme sinna sellepärast, et midagi paremaks teha.

Tihtipeale tagantjärele paistab, et mitte midagi paremaks ei teinud. Aga ühes ma olen päris kindel. Igal pool, kus me oleme olnud, siis kui meid ei oleks seal olnud, oleks asi olnud hullem. Me näeme täna seda Malist. Kui meie tulime Malist ära, prantslased ka, hakati seal lihtsalt inimesi tapma nendes kohtades, kus enne ei tapetud. See oligi see kasu, see oligi see parem, mida me oleme teinud. See on kõige tähtsam nende missioonide juures.

Sõda on meile väga vastikult lähedale liikunud, täna on Ukraina sõja 424. päev. Kas Ukrainal on jaksu, et enda eest võidelda, või on jõudu, et sõda võita?

Raske on hinnata, kui su emotsioonid on väga ühele poole kaldu, siis näed ukrainlasi paremini, ma kardan, et äkki paremini, kui nad on. Ukrainlastel on kindla peale jaksu hoida seda, mis nende käes on, isegi kui Bahmutis või kuskil võetakse mõni kilomeeter ära. Hoida seda, mis nende käes on, jaksavad nad väga kaua. Kas nad jõuavad lähiajal kõik tagasi võtta, ma ei tea.

Aga ukrainlastele on tehtud lihtsalt öeldes nii palju kurja, et mina ei tea, kuidas neid peatada, enne kui nad on saavutanud oma riigipiiride tagasi võtmise. Ma ei kujuta ette, kes Ukrainas praegu julgeks öelda, et nad ei võta Krimmi tagasi. Nad võivad seda vaikselt arutada, et millal ja kuidas, aga avalikult, ei julge mitte keegi seda öelda, sest seda kurja on seal tehtud nii kohutavalt palju.

See räigus ja julmus, millega Vene sõdurid seal kohapeal hakkama saavad, meediasse jõuavad klipid, kuidas tapetakse inimesi lastest alates, kuidas sõdureid on võimalik selleni viia, et nad selliseid asju teevad?

Ma olen metsavendade uurimise raames intervjueerinud inimesi, keda on 1940-ndatel nõukogude julgeoleku poolt arreteeritud, küüditatud, piinatud, pekstud. Ma arvan, et nad on olnud ikkagi üsna avameelsed. Kui ma kõrvutan neid sündmusi selle kõrval, mis nüüd Ukrainas juhtub, siis ma arvan, et meie neljakümnendad oli üsna ilus aeg, kui natukene üleolevalt võib öelda. See, mis seal toimub, on ikka päris jube. Me ei kuule väga paljudest asjadest, sest paljudel kannatanutel ja nende lähedastel on psühholoogiliselt raske rääkida, sest need on nii jubedad asjad.

Kuidas need asjad sünnivad. Ühest küljest on öeldud, et sõdur hakkab marodööritsema, piinama, käituma valesti siis, kui ta väljaõpe on kehv ja kui ta on vastase käest peksa saanud, siis ta kuidagimoodi üritab ennast kehtestada. Põhiline on väljaõpe, sa ei ole enesekindel, siis üritad teha, mis sa saad. Kui sul on võimalus  tappa lapsi, siis tõenäoliselt sellepärast nad tapavad.

Teine asi on loomulikult ka käsk. Tundub, et on antud sõduritele käsud kasutadagi sellist terrorismi vastase moraali murdmiseks. Need on erinevate tasemete ülemad, kes neid käske on andnud. See kõik selle kokku viib. Kuidas inimene seda tegema hakkab, mul on raske öelda. Aga me näeme, et inimesed teevad väga hulle asju mingites olukordades.

See sõltub väga palju väljaõppest, ohvitseride väljaõppest, keegi peab seda jälgima. Ma olen näinud ka Iraagis, kuidas inimesed muutuvad hooletumaks, üleolevamaks kohalike elanike suhtes, kuskilt maalt selline käitumine, ma ei räägi piinamisest, hakkab muutuma üleolevaks. See on ikkagi ohvitseride, allohvitseride asi seda märgata ja lõpetada, siis seda ei juhtu. Aga kui sellele tähelepanu ei pöörata, siis see lihtsalt hakkab kasvama. Ma ei tea, võib-olla inimesel on mingi kurjuse loomus sees, ei oska öelda.

Venemaa sõjaline jõud vist on suurem, kui me tahaksime seda uskuda, nende laod täis relvi ja siis inimmass, mis lihtsalt on lõputu.

Üks asi on see, kui palju on neid ressursse kuni Vladivostokini välja erinevates ladudes, linnades ja külades. Teine on see standard, mida keegi peab kaotuseks ja aktsepteerib kaotusena. Meie, lääs elame postheroilise sõjapidamise ajajärgus, kus ühe inimese kaotus on tragöödia ja siis me kõik arutame seda.

Mulle tundub, et Venemaa näeb 500–600 sõduri kaotamist päevas hoopis tugevuse märgina, et me võime. Me võime kaotada ka homme, teie ei või, mina võin ja ma tulen, võtan ikkagi, mis mulle kuulub. Kui see standard on selline, siis on väga raske ukrainlastel lõpetada enne, kui viimnegi okupant on tema territooriumil hävitatud. Selles suhtes ma ei näe sellel kuidagimoodi õnnelikku lõppu.

Venelased on viinud ukrainlased sinnamaale, et ukrainlased ei saa jääda enne oma piire seisma, mis tähendab, et nad teevad veel rohkem kahju venelastele. Venelased sisemiselt näevad ka neid kaotusi ja ja kui sa oled deržaava, oled saanud ukrainlaste käest, keda nad on alavääristanud oma meedias, peksa, siis kuidas sa hiljem käitud. Sa lähed ennast kuskil jälle näitama, selles suhtes ma ei näe sellel konfliktil lõppu enne, kui Venemaa ei muutu totaalselt.

Mis Venemaad võiks muuta?

Raske öelda, aga Venemaa ei peaks olema enam selline suur ja võimas riik, kes tunneb, et tal on õigus kõiki asju teha. Venemaa peaks lihtsalt lagunema erinevateks väikesteks riikideks, kellel ei ole nii palju võimu ja nii palju ambitsioone, sest vastasel juhul, ma ütlen veel kord, ma ei näe head lõppu Ukraina sõjal. Sisuliselt meie (Eesti – toim.) liigume täna ikkagi aina rohkem Iisraeli olukorra suunas. Mis tähendab, et me oleme kogu aeg valmis, et midagi võib hakata juhtuma. Mitte täna-homme, aga see aeg ei lähe kuidagimoodi rahulikumaks.

Ehk see kõik, mida te olete rääkinud, et sõltumata sellest, mis Ukrainas juhtub, Eesti peaks olema valvel ja valmis. Kas see juhtub nelja, kolme või isegi kahe aasta pärast, mis on olnud teie viimased prognoosid?

Mina ei saa mõelda sedasi, et seda kindla peale ei juhtu, ma ei saa lootma jääda, et seda juhtu. Ma sõjaväelasena, kaitseväe juhatajana pean tegelikult arvestama, et see võib juhtuda. Ja ma teen kalkulatsioone, meie staap teeb kalkulatsioone ja ütleme, milleks me peame valmis olema. Kui suur on tõenäosus, et see juhtub, seda ausalt öelda võib ma ei tea kes kus kohas ennustada. Aga sõjaline võimsus, ajalugu, kogemused – ma ütlen, me peame olema valmis.

Venemaalt on tulnud signaale, et Balti riikide vabadust nähakse veana ja et NATO-t testida, võidakse tulla just siia. Te isegi olete öelnud, et me elame nüüd siin pideva hirmu all.

Eks me harjume sellega ära. Oluline on, et teatud inimesed mitte ei oleks hirmul, vaid arvestaks, kuidas selle vastu saada.

Ütleme väga karmilt, ma arvan, et me ei pruugi suuta seda ära hoida, aga Ukraina näitel ma ütlen, et me võime selle seisma panna, kui see kätte jõuab. Meie alla pean ma silmas mitte ainult eestimaalasi, vaid meie ja liitlased koos. Selles suhtes ära võib-olla ei suuda hoida, aga lõpetada väga kiiresti ma arvan küll.

Ma olen kuulnud  väiteid, et enne, kui me saame sellest suurest meiest rääkida, peab Eestil olema mõnda aega jõudu üksi kõigele vastu seista ja siis tulevad abiväed.

See on umbes kümne aasta tagune arvamus, mis ka siis oli vale, aga täna on totaalselt vale. Ega need ligi 2000 liitlassõdurit, kes täna on Eestis erinevates kohtades, kuskile minema ei lähe. Kui me vaatame viimast kümmet või isegi enamat aastat, siis iga kord, kui oht on kasvanud, on siia vägesid juurde tulnud. Kui Venemaa oht peaks suurenema, täna seda ei paista mitte kuskilt poolt, sest ta on Ukrainaga seotud ja piiritaguseid vägesid on väga hõredalt, aga kui ta peaks oma retoorikas minema tigedamaks ja veel rohkem ähvardama, siis me saame alati siia kohe juurde tuua. Kõik need väed, mis ideaalis Eestit peaksid kaitsma, peaksid olema siin valmis enne seda, kui agressori sõduri saabas üle piiri astub. Nii ilusasti muidugi ei juhtu, aga üksinda me ei ole mitte mingil juhul.

See liitlaste siiatulek ei pruugi alati olla saapad jalas, see võib olla hoopiski kaugtuli, see võib olla luureinformatsioon. Täna ukrainlased ikkagi saavad väga suurt abi oma liitlastelt informatsiooni näol. See kõik on välkkiire, seda uutes NATO plaanides arendatakse ja selle üle ma tunnen küll rõõmu.

Kui te 2018 asusite kaitseväge juhatama, te ei arvanud, et tuleb hakata sõjaks valmistuma?

Kui ma 2018 sain kaitseväe juhatajaks, siis ma ütlesin, et ma jätkan seda, mida tegi Riho Terras enne mind ja see on valmiduse arendamine. See on põhimõtteliselt mitte suure ilusa pildi joonistamine, aga see, mis meil on, see on valmis kohe riiki kaitsma.

Kas selline maailm, nagu oli 2018, tuleb tagasi?

Kunagi ikka tuleb ja lootma peab ka. Mina arvan, et järgmised viis või isegi kümme aastat midagi paremaks ei lähe. Selleks peaks Venemaa totaalselt muutuma, aga ma ei usu, et seal midagi muutub viie või isegi kümne aastaga.

Riigikantselei tegi uuringu novembris ja inimeste käest küsiti, kui paljud inimesed tajuvad, et Venemaa rünnakuoht Eestile on olemas. Iga neljas inimene tunnistas, et selline hirm neil Venemaa ees on. Võttes aluseks nüüd selle arvamuse ja vaadates seda, mis Eestis toimub, kas või näiteks Nursipalu polügooni laiendamise ümber, kas see üllatab teid, et inimestel on selline vastuseis?

Jaa, hullult frustreerib. Vahel ma mõtlen, kuidas nad sellest aru ei saa, aga see on jällegi psühholoogia. Inimesed ju ignoreerivad ka haigustunnuseid ja loodavad, et seda kõike ei ole, mida arst neile ütles. See on natukene arusaadav, aga ma ei välista ka teatud pahatahtlikkust ja teatud omi huve selle vastuseisu taga.

Inimestel on kodud seal, te saate ise aru, kui teie isatalu oleks nende maade peal ja nüüd öeldakse, et me teeme siia harjutusvälja.

Väga karm, aga täna räägivad väga palju need inimesed, kelle isakodu seal ei ole ja räägivad need inimesed, kes ei peaks üleüldse sõna võtma, või need inimesed, kes teavad, mis selle taust on. Väga paljud poliitikud, kes on öelnud, et me peaksime kaaluma alternatiive või me peaksime inimestega rääkima, teavad üsna täpselt, millised alternatiivid on tegelikult olemas olnud. Isegi ajakirjanduses on need välja käidud ja siis nad annavad minu arvates nendele inimestele valeootusi.

Eriti hull oli see enne valimisi, kus mitte kaitsevägi või kaitseministeerium ei kukkunud Nurispalu teemal kommunikatsiooniga läbi, vaid Eesti riik parlamendiga eesotsas, sest parlamendis hakkasid kõik tegelema valimistega. Kõik saavad aru, mida meil vaja on. Kõigil on võimalus tutvuda materjalidega, aga kõik püüdsid tegelikult meeldida valijatele. Ma arvan, et see oli läbikukkumine, mida me nägime kuu aega tagasi.

Kas seda asja oleks saanud ajada kuidagi teistmoodi, et kõik oleks aru saanud ja meil ei oleks selliseid toetuskontserte, nagu laupäeva õhtul toimus?

Kõik need inimesed, kes kuidagimoodi kannatavad sellepärast, ma saan sellest kõigest aru, ma võin sinna kõrvale panna riigi vajadused. Aga ma ei saa kuidagimoodi selgitada nende inimeste vajadust, kes ütlevad lihtsalt tuima näoga, et see on kõik ameeriklastega kokkuleppe ja see on ameeriklaste plaan vedada meid sõjatandrile. Või näiteks need inimesed, kes täna väidavad, et kompensatsiooniraha on ainult kopikad, see ei ole üleüldse piisav. Keegi ei ole ju midagi veel välja maksnud, mingeid otsuseid ei ole.

Enamasti need inimesed, kes seda väidavad, ei ole üleüldse seotud sellega, et nemad peaksid seda saama. Nende inimestega mul ei ole ka võimalik kuidagimoodi argumenteerida, arutleda ja selliseid inimesi paratamatult ühiskonnas on. Võib-olla on see ka hea, et neid on, siis see hoiab meid nii-öelda vormis, et me asju ikkagi korralikult seletaksin.

Nii et igasugu vandenõuteooriaid liigub ka, et meid omavahel veel suuremal määral tülli ajada Nursipaluga seoses?

Keegi kasutab seda ära, see ei pea olema alati Kreml. Nagu ma ütlesin, et kui ma tahan inimestele väga meeldida, siis poliitikuna ma võin ju ka hüpata areenile ja öelda, et ma toetan teid ja ma tahaksin teie probleeme lahendada, ja väga paljud mõistlikud inimesed pööravad pilgud mulle, et äkki see vend ajab asjad korda. Aga see ei ole kaugeltki mitte riigimehelik või -naiselik, eriti tänases olukorras.

Kõik need sammud, mis me täna teeme, nendega ongi kiire. Kui me täna midagi otsustame teha, siis see asi saab reaalsuseks kahe-kolme aasta pärast. Ja ma küsin, millal Venemaa võiks meile kallale tulla nendesamade poliitikute ja elanike käest. Kas ta mitte kunagi ei tule? Kui ta mitte kunagi tule, saadame sõjaväe laiali. Kui ta võib seda teha viie aasta pärast näiteks, siis me peame täna väga kiiresti mingeid ettevalmistusi tegema, Nursipalu sealhulgas.

Kui seda laiendust ei tuleks, kui me selle kõigega ei tegeleks, te ei saaks oma manöövreid sellisel suurel pindalal teha, mis siis teisiti oleks?

Kuidas ma seda kirjeldan, oleksime nagu viieliikmeline perekond kahetoalises korteris, kus ülikooli õppima tulnud täditütar tuleb ka meie juurde ööbima nädalavahetusel. Ja siis on veel üks onupoeg, kes mingil põhjusel paar korda nädalas meie juures ööbib ja kuidagimoodi me elame ära. Ega me siis omavahel tülli ei lähe, muidugi nägelemist on palju ja tuleb rohkem üksteisega arvestada, aga hullult kitsas on. Tõenäoliselt koolitööd ja mingid asjad kannatavad.

Kas igaüks meist peaks praeguses olukorras midagi tegema või kuidagi teistmoodi on mu elu elama?

Kõige tähtsam on võtta asju rahulikult ja teha seda, mida inimene oskab. Kõige tähtsam on olla kodanik, elada normaalset elu, täita seadusi, arendada riiki. Teadupärast riik ei saa arendada oma kodanikke, muidu me muutume mingiks riigiks, mis on üleni võlgades. Me peame ikkagi üksteist toetama ja kogu seda organisatsiooni nimega riik arendama ja see on kõige tähtsam. Ma muud ei ütlegi.

Ma mõtlesin, et te ütlete, astuge kaitseliitu, varuge vett, õppige ilma elektrita elama.

Minu meelest võiks kõigepealt mingisuguse nulltasandi paika panna ja siis sealt edasi minna. Loomulikult võiks, aga kui meil tuleb oht, siis kõik ei pea püssiga põõsasse kargama kohe või hakkama riiki kaitsma. See suurendatud oht võib kesta väga kaua ja selleks riik peab funktsioneerima ka konflikti korral maksimaalselt palju. Koolid peavad töötama, need raamatukogud, mis veel alles on, peavad lahti olema, sellepärast, et muidugi küpsetatakse meid lihtsalt niisama ära. Me ei tohi mingisse sõjahullusesse sattuda.

Need inimesed, kes püssiga riiki peavad kaitsma, neile on ametikoht määratud ja nemad peavad seda tegema siis, kui kutse on. Loomulikult, kui keegi tunneb vähegi asja vastu huvi, kaitseliit on suurepärane koht, aga väga hea koht on ka olla abipolitseinik näiteks või mingi muu vabatahtlik, priitahtlik pritsumees, näiteks. See kõik toetab riiki nii täna kui ka siis, kui on päris sõda käes.

Ka kaitsevägi suureneb aasta-aastalt.

Väga suurelt, meie tegevväelaste arv kasvab siin mõne aasta jooksul kuni 40 000-ni, siis kogu sõjaaja koosseis ehk reservväelased kaasa arvatud ja ka nende hulgas kaitseliitlased, täna meie koosseisu suurus on umbes 26 000, aasta lõpuks me teeme hüppe 36 000-ni ehk me õpetame, värskendame väljaõppega ja varustame veel 10 000 inimest. Paari aasta jooksul me kasvame umbes 43 700-ni. Võtame kasutusele, ma arvan, maailma kõige moodsamad relvad nende hulgas ja seda järgmise kahe, võib-olla kolme aasta jooksul.

Nii et me võime poliitikutele etteheiteid teha, et nad võib-olla Nursipalu suhtes ei reageerinud õigel ajal ja ei öelnud väga selgeid sõnumeid, aga uus suurenenud kaitsekulutustega riigieelarve tõenäoliselt valmistab teil rõõmu.

Kui ma võtan tervikuna Eesti poliitikud ja lähen siit 30 aastat edasi ja tagasi, siis me oleme olnud ikka maailmatargad. Me oleme hoidnud oma reservväesüsteemi, me pole ära kaotanud ajateenistust. Me oleme aastaid kaitsesse investeerinud, kui teised seda ei teinud. Me võime täna osta laskemoona, meil on korralikud laod selle jaoks. On riike, kus pole isegi ladusid enam. Me oleme andnud Ukrainale abi, väga väärtuslikku abi ja meil ei ole varud vähenenud, meil on teatud artiklites laskemoonavarud suurenenud. Me hakkasime abi andma enne, kui sõda eskaleerus.

See on poliitikute teene ka, aga see on olnud kaitseväelaste initsiatiiv, see on olnud ametnike arusaamine ja poliitikute julgus kõik kokku, see on selline riiklik tarkus olnud, mida me oleme Ukraina toetamisel teinud. Aga see, et me oleme oma riigikaitset üles ehitanud 30 aastat ja minu meelest väga õigesti, sügav kummardus poliitikutele, kõik olete hästi teinud. Mis ei tähenda, et nad vahest täiesti puusse ei paneks.

Üks tundmatuks jääda sooviv poliitik ütles, et Eesti iseseisvus ei ole nii suures ohus olnud kui praegu.

Ma arvan, et on ohus olnud varem kogu aeg, lihtsalt me pole sellest aru saanud. See oht on väga palju olnud maski taga. Venemaal ei ole täna vaja enam isegi mitte näidelda, et ta ei ole ohtlik.

Me kõik teame, et Slava Ukraini heategevusorganisatsioon, kellele paljud annetasid ja kes on andnud suure panuse Ukraina abistamisse, on praegu seotud kahtlaste asjaoludega. Mis te arvate, kui palju see tegelikult mõjutab ja paneb inimesi kahtlema Ukraina aitamises?

See kõik mõjutab kindla peale. Mingi hetk tagasi ma ekstra kirjutasin, et sellised asjad hakkavad kõik juhtuma. Me peame vaatama, miks sellised jamad üldse on. See ei ole sellepärast, et keegi oleks kuskil raha varastanud, vaid see saab alguse sellest, et Venemaa on korraldanud olukorra, kus kellelgi on abi vaja, kus me peame aitama ja kus siis võib-olla – antud juhul ma ütlen võib-olla, aga mõnes teises kohas kindlasti  – kuritegevus saab lihtsalt töötada.

See ei ole Slava Ukraini viga, kui keegi on nende raha võtnud, nemad on üritanud toetada Ukrainat. Miks? Sest Venemaa käitub, nagu ta käitub. Me pöörame oma pilgud tihtipeale ära põhipõhjuselt, räägime, kuidas põgenikke on liiga palju, kuidas me nendega tegeleme, et see on süüdi või teine. Süüdi on Venemaa, kes põgeniketulva alustas.

Selles suhtes muidugi see on oht, aga me peame kainet mõistust säilitama ja vaatama, mis on need peamised põhjused. Mina ei ole kuidagi väga õnnetu, et ka minu annetatud raha oleks kuskile vasakule läinud. Me isegi tegelikult täna täpselt ei tea, kui palju sellest on siis varastatud. Tegelikult me ei tea seda. Inimesed saavad ka aru, et heategevusorganisatsioonide viimne kui sent, see läheb heategevuseks. Inimesed töötavad seal ju 24/7, nad peavad kuskilt palka saama, millegi eest ka sööma, ettevõtted peavad kütust ostma. Neid kulusid on vaja katta. Ettevõttel peab mingisugune tulu ka olema sellest. Aga ma ei tea täpselt, kuidas seal need asjad on läinud.

Ma saan aru, et on väga ärevad ajad, mida me elame praegu, ja ma saan aru, et te ei tulnud ka positiivse sõnumiga, millal sõda võiks lõppeda.

Mõnes mõttes Teine maailmasõda kestab veel, kõik pole rahulepet teinud. Ma arvan, et Ukrainaga läheb samamoodi. Mõnes mõttes kõige parem, mida me näha võime, on selle aasta sees konflikti külmumine. Kõige parem oleks, kui see konflikt külmuks ära, siin on erinevad hinnangud, et kas 2014. või 1991. aasta piiri peal.

See tähendab, et püssid ei paugu ja suurtükid ei lase iga päev. Aga selline konflikt, viha ja kavatsus edasi sõdida, on olemas. Selle jaoks on ukrainlased liiga palju kaotanud ja venelased riigina natuke liiga palju häbisse jäänud ja ma arvan, et see niimoodi päris seisma jää.

Sellistel ärevatel aegadel inimesed vajavad mingit  pidepunkti. Mis asi see võiks praegu olla?

Mina tihtipeale usaldan eksperte, kuigi nad panevad ka ju mööda kogu aeg, teadlasi, ametnikke. Kui arst mulle räägib, et ravida tuleb ennast sellisel moel, siis ma võtan neid rohtusid ja ma pean seda usaldama. Ma võin teiste teadmiste järgi joosta ja ma ei saa kunagi terveks tõenäoliselt. Meil on selles suhtes ikkagi kõva riik, et kui keegi varastab või teeb midagi kurja, siis ta varsti jääb vahele ja sedasi see asi edasi minna ei saa.

Tuleks usaldada ennast, reservväelastel ja kaitseliitlastel oma väljaõpet, et kui on riiki vaja kaitsta, siis meie väljaõpe on hea. Kõik teised inimesed peaksid usaldama rohkem meie riigi korraldust, mis ei tähenda seda, et me ei peaks seda paremaks tegema. Aga sellist usaldusest tulevat enesekindlust oleks rohkem vaja, mitte väga palju paanikat. Poliitikud võiksid ka mõelda vahetevahel, et kus nad oma populaarsuse nimel mingeid suvalisi asju suust välja ütlevad ja kus nad tegelikult tekitavad palju rohkem paanikat riigimehelikkuse nime all.