Kuigi käesoleva aasta lõplikud andmed kaitsekulutuste kohta NATO liikmesriikides ei ole veel avaldatud, on Euroopa üks suurimaid majandusteadlasi ühendav mõttekoda Econpol need arvud välja rehkendanud iga liikmesriigi eelarvest lähtudes.

2014. aastal Krimmi annekteerimise valguses sõlmiti NATO tippkohtumisel Walesis valitsuste vaheline kaitsepoliitiline kokkulepe, mille kohaselt liikmesriigid peavad tagama või vähemalt selgelt liikuma eesmärgi poole kulutada vähemalt kaks protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP). Toona, 2014. aastal, ületasid kaitsekulutused kahe protsendi piiri ainult kolmes(!) NATO liikmesriigis: USA-s, Suurbritannias ja Kreekas.

Nüüd on sellest kokkuleppest möödas üheksa aastat ja üle aasta on möödunud Venemaa alustatud agressioonist Ukraina vastu ning nüüdseks oleme olukorras, kus vaid 11 riiki 30-st täidab seda kokkulepet (vähemalt enam kui kolm). Põhjusteks klassikalised ettekäänded: paljudes liikmesriikides ei piisa vaid valitsuse antud lubadusest, vaid juurde on vaja ka parlamendi vastavat otsust, või siis ei ole soovinud järgmised valitsused oma eelkäijate sõlmitud poliitilisi kokkuleppeid järgida.

Paraku kulutavad aga ülejäänud 11 liikmesriiki 30-st praeguseni vähem kui 1,5 protsenti SKP-st oma kaitsekuludele. Sellest nähtub, et NATO ühendusena on jagunenud selgelt kolmeks erinevaks grupiks: kolmandik riike võtab tõsiselt oma kaitsevõime arendamist, teine kolmandik vähemalt proovib seda rahuldaval tasemel (vahemikus 1,5-2 protsenti) ja kolmas kolmandik elab teises dimensioonis vähema kui 1,5-protsendilise kulutustega SKP-st.

Positiivne on asjaolu, et viimase aastaga on kõige kiiremini investeeritud kaitsevõimesse just Ida-Euroopas. Selleks eestvedajaks on olnud Poola, mis investeerib oma kaitsevõimesse 2023. aastal lausa 4,3 protsenti SKP-st, võrdluseks 2021. aastal oli see 2,1 protsenti.

Lisaks on esmapilgul ka positiivne, et NATO 30 liikmesriigi (lisaks kandidaatriik Rootsi) kaitsekulud tervikuna moodustavad 2,6 protsenti SKP-st ehk 1,2 triljonit eurot. Pole ju esmapilgul paha. Siiski on matemaatiline fakt, et Ameerika Ühendriikide panuseta oleks ülejäänud NATO liikmesriikide kogupanus kaitse-eelarvesse vaid 1,8 protsenti SKP-st ja puudujääk kahe protsendi eesmärgist on 50 miljardit eurot.

Paraku ei paista, et Euroopa suurimate majandustega NATO liikmesriigid oleksid ülemäära tõsiselt võtnud kaitsekulutuste arvestamist 2023. aasta eelarve koostamisel Venemaa sõjakuse taustal. Saksamaa investeerib vaid kaitsekulutustesse 1,6 protsenti, Itaalia 1,5 protsenti, Hispaania 1,2 protsenti ja Holland 1,5 protsenti SKP-st.

Need asjaolud peaksid tõsiselt näitama, et kuigi NATO on maailma suurim kaitseorganisatsioon, millele me saame kahtlemata tugineda, ei mõisteta (nagu pole kunagi ka mõistetud ja oleks naiivne ennast petta justkui oleks mõistetud) julgeolekuohte samaväärselt Poolas, Eestis või Hispaanias.

Selle lahenduseks peab olema see, et eelkõige panustatakse ise veelgi rohkem oma kaitsevõime arendamisse, milles Poola on suurepärane eeskuju. Kõigile meeldib küll rõhutada NATO artikkel viite, mis räägib kollektiivkaitse põhimõttest, kuid artikkel viiele eelneb ka artikkel kolm: "Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule."

Seda peaks ka Eesti tõsisemalt tegema, selmet valitsustasandil keksida samasooliste abielu või automaksu teemal.