Vanemliku hooleta laste vintsutused algavad vanemate õiguste esikohale seadmisest
Hiljutised juhtumid vanemliku hooleta lastest on näidanud, et need lapsed satuvad süsteemi, mis peaks neid abistama, kuid kus nad kõigest hoolimata ikkagi seda abi ei saa, mida vajavad.
Turvakodusse toob politsei lapsed sageli õhtuti, kuid enamasti öösiti. Nende kodus käib ülevoolav pidu või suur tüli, millega sageli käib kaasas vägivald. Või on vanemad jätnud lapsed omapäi ja unustanud end linna peale pidutsema.
"Kui laps tuleb meile, siis ma kirjeldaksin seda nii, et ta astub välja põlevast majast. Ta tuleb meile, tal on äärmiselt suur segadus, ta ei tea, mis tast edasi saab, miks ta siia tuli," räägib Rakvere turva- ja asenduskodu juhataja Karis Mugamäe.
Turvakodus võtab lapse vastu töötaja, kes laseb tal rääkida toimunuga seotud hirmudest ja tunnetest. Enamasti saavad lapsed sooja teed ja küpsist, mõnikord vajavad ka sooja toitu. "Ja siis üldjuhul jäävad nad magama, olgu päev või öö, millal nad meile tulevad, aga nad on emotsionaalselt väga väsinud ja siis nad vajavad puhkust."
Nii algab tavaliselt ühe lapse teekond probleemsest kodust süsteemi, mis peaks lapse õigused ja talle abi andmise seadma esikohale, kuid kus ikka ja jälle tuleb ette, et laps abi ei saa. Miks see nii on? Vastuse annab protsess, mis algab sealtsamast turvakodust.
Pärast seda, kui laps on jõudnud turvakodusse võetakse ühendust lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsusega, saadetakse info lastekaitsetöötajatele, mis seisus laps meile tuli ja antakse talle olukorrast ülevaade. "Seejärel koostöös lastekaitsetöötajaga otsustame, mis saab edasi," räägib Mugamäe.
Ilmneb esimene kitsaskoht
Üldjuhul jõuavad lapsed turvakodusse reede või laupäeva öösel. Lastekaitsetöötaja asub aga tegutsema alles järgmisel tööpäeval ehk esmaspäeval. Kui seaduse järgi peaks laps viibima turvakodus vaid 72 tundi, mille jooksul peaks tehtama otsused, siis näiteks Rakvere turvakeskuses veetis eelmisel aastal laps keskmiselt seitse päeva.
Teine kitsaskoht, millega turvakodu töötajad tihti silmitsi seisavad on asjaolu, et lapsega peaks tegelema elukohajärgne lastekaitsetöötaja, ent elukohajärgsus tähendab siin sissekirjutust. Nii tekib Rakveres ikka ja jälle olukord, kus näiteks
Kundast toodud lapsed pole sinna sisse kirjutatud, mistõttu ei pea sealne lastekaitsetöötaja nendega tegelema, ning omakorda elukohajärgne lastekaitsetöötaja Tallinnas, Ida-Virumaal või hoopis Saaremaal, ei tea nendest lastest midagi.
Teine kitsaskoht: anname vanematele veel mitu võimalust
Mugamäe teab paari peret, millest lapsed peaaegu regulaarselt jõuavad turvakodusse – vanemad satuvad jälle jooma. Järgmine kitsaskoht vanemliku hooleta laste jaoks on asjaolu, et vanematele antakse väga mitu võimalust end parandada.
Mõistagi on vanemalt hooldusõiguse äravõtmine raske otsus, mida ei ole võimalik tagasi pöörata. "Hooldusõiguse äravõtmine on äärmuslik meede. See tähendab seda, et kui me jõuame oma otsustega nii kaugele, et me lähme kohtusse avaldusega, mille nõue on hooldusõiguse äravõtmine, see tähendab, et kogu see eelnev protsess peab olema hästi põhjalikult läbimõeldud. Alati on prioriteediks see, et see lapsukene pöörduks tagasi oma perre," selgitab Sotsiaalkindlustusameti (SKA) asendushoolduse valdkonna juht Nadežda Leosk.
Nii SKA kui ka kõik juhtumiga kokku puutuvad ametkonnad olla täiesti kindlad, et vanemad tõesti pole võimelised oma laste eest hoolitsema.
Seetõttu eelistatakse, et laps saaks elada oma bioloogiliste vanemate juures. Paraku võib see lapse jaoks tähendada korduvat tagasisaatmist bioloogilisse perre ning siis tagasi sattumist laste- või turvakodusse.
Nadežda Leosk leiab, et lisaks bioloogilisele perele tuleks kaaluda võimalust anda laps talle lähedaste õpetajate, peretuttavate või naabrite hoole alla. Kui seda ei ole, on võimalus paigutada laps hooldusperre. Seda süsteemi kasutatakse Norras.
"On olukordi, kus vanemate õigused ja õigus sellele, et tal oleks võimalus ennast tõestada ja enda paranemist tõestada võib-olla lähevad tähtsamale kohale, kui see lapse õigus, näiteks saada endale uus pere. Tihti antakse vanematele veel ja veel ja veel võimalusi, mis aga võtavad ära lapse võimalused," nendib Mugamäe.
Sisuliselt saadetakse laps tagasi sinna, kust tema jaoks probleem algas. Ja nii enamikul kordadest. Osalt on põhjuseks eelmainitud bioloogilise pere eelistamine ja "veel ühe võimaluse andmine". Teisalt on aga põhjus ka selles, et see on lihtsaim lahendus kõigile.
Lapse jaoks tähendab see aga korduvat trauma üleelamist. Samal ajal jookseb lapse jaoks aeg, mille jooksul väheneb tema võimalus saada endale uus pere, olgu selleks hooldaja- või lapsendajapere. Lapsendatakse ikka väike- ja eelkooliealisi lapsi. Mida vanem laps, seda väiksem on võimalus, et teda lapsendatakse.
Seda, et erinevad teenused, mida vanemliku hooleta jäänud lastele osutatakse, võivad hilineda ning neis jäävad tagaplaanile lapse tegelikud vajadused, näitas ka sel nädalal valminud SKA kolme Mustamäe juhtumi analüüs.
SKA kvaliteediosakonna juht Kersti Kask võttis analüüsi järeldused kokku nii: "See, mida oli näha on lapse arvamuse vähene küsimine, sellega arvestamine ja ka teenuste hilinemine. Lugudest oli näha seda, kus inimene ise esitab teenuse vajadust, kirjeldab seda ja teenus jõuab mitme kuu pärast temani." Abi andmine ja tegevuste dokumenteerimine ei ole olnud õigeaegne, piisavalt isikukeskne, vajaduspõhine ega terviklik.
Nii läks ka paljukajastatud väikese Martiniga, kes oma sugulase peres elamise asemel veetis aasta erinevates turvakodudes, kuna ka tema ja tema lähedaste soove ei võetud kuulda ning teenused jõudsid temani liiga hilja.
Turvakodu asemel kriisiperre?
Kõige parem oleks, kui vanemlikust hoolest ilma jäänud laps saaks endale pere, kasvõi ajutise, aga kodu, kus on pere. Nii võikski ohtlikuks muutunud kodus politsei viia lapse kohe näiteks kriisiperre.
SKA-s on kriisiperede hooldusmudeli väljatöötamine töös. See peaks valmima järgmise aasta jooksul. "Me näeme selgelt seda vajadust alternatiiviks nii turvakodu teenusele, kuna teenus ei ole tagatud ju igal pool üle Eesti võrdselt," toob välja Nadežda Leosk.
Keset ööd traumeeritud last vastuvõttev pere ei saaks Karis Mugamäe hinnangul olla tavaline lastega pere ega ka hoolduspere. Pigem peaks see olema lasteta pere, kel on varasem kogemus traumalastega lastega töötamisel.
Seaduse järgi ei tohi näiteks turvakodu ja asenduskodu ehk lastekodu lapsed omavahel kokku puutuda. Samuti ei tohiks seega kokku puutuda lapsed, kes on hooldusperes ja kriisi lapsed, kes toodaks sinna kui kriisipere juurde. Selle tõttu välistab Karis Mugamäe võimaluse, et hoolduspered võiksid olla ka kriisipered.
95 protsenti turvakodusse toodud lastest tuleb öösel ja politseiga. Kui kriisis ja traumeeritud laps tuua bioloogiliste lastega perekonna juurde, tähendab see traumat ka selle pere lastele.
Kas kriisiperede süsteem võiks asendada turvakodude süsteemi? "Ma arvan, et sellel on praktiliselt ellu viimisel väga palju raskusi. Aga põhimõtteliselt ju võiks jah," ütleb Mugamäe.
Kampaaniaga hooldusperesid juurde
Aga tuleme tagasi eelmainitud hooldusperede juurde. Hoolduspere on pere, kuhu laps saaks minna alternatiivina asenduskodule ehk lastekodule. Parimal juhul veedakski laps lastekodus võimalikult vähe aega või läheks otse turvakodust hooldusperre. Senine kogemus näitab, et otse turvakodust hooldusperre lähevad vaid üksikud lapsed ja enamasti on siis hoolduspereks vanaema.
Riiklikult tahetakse, et hooldusperesid oleks rohkem. Kui varem omasid ülevaadet hooldusperedest kohalikud omavalitsused, siis selle aasta algusest on hoolduspered kirjas üleriiklikus registris, mida haldab SKA. Registris olevad pered peavad olema läbinud PRIDE koolituse ning neile on tehtud taustakontroll.
Selle aasta algusest on SKA poole pöördunud üle 80 pere, neist 30 on läbinud koolituse ja on valmis võtma lapsi vastu. 16 last on selle aasta algusest suunatud hooldusperre. ERR-iga vestelnud asenduskodude juhid kinnitasid, et nende jaoks on üleriiklik register teinud tööd lihtsamaks, sest peredega saadakse paremini ühendust ning SKA teeb peredega põhjalikku eeltööd.
Siiski oleks hooldusperesid vaja juurde, mistõttu korraldab Tervise Arengu Instituut asendushoolduse kampaania "Südames sündinud". Sellega püütakse erinevate hoolduse- ja eestkosteperede kaudu panna inimesi kaaluma hoolduspereks hakkama.
Selles on omad kitsaskohad. Tegu peab olema väga teadliku valikuga, nendib lapsendajaperede MTÜ Oma Pere juht Liis Saarna. Need lapsed, kes hooldusperre või ka lapsendajaperre tulevad, ei ole roosad sinisilmsed inglikesed, vaid traumeeritud ja kriisis lapsed, kellega võib olla väga raske hakkama saada. Kuid alati pole probleem ka lapses.
Täna võtan lapse, homme annan tagasi
"Ma tooks näiteks ühe loo, kus lapsed olid hooldusperre väga oodatud ja nad said seal olla kenasti kaks aastat. Aga siis paarisuhe ei pidanud vastu, sest kaks last korraga oma murede ja rõõmudega – see on väljakutse. Ja see pere läks lahku. Mõlemad leidsid endale mõne aja jooksul uued kaaslased. Alguses jagati lapsed kaheks. Üks laps oli ühel teine teisel. Aga mida aeg edasi, seda selgem oli, et kumbki vanematest ei soovinud neid lapsi enam. Ja need lapsed jõudsid tagasi lastekodusse. See lapse perre võtmine peab olema kaalutletud otsus, hästi põhjalik otsus," kordab Saarna.
Selliseid laste tagasisaatmiste juhtumeid kirjeldasid mitu asenduskodu juhti. Nende sõnul on tegu ühiskonnas üha enam leviva trendiga, kus elukorralduse, näiteks paarisuhte muutumisel otsustatakse loobuda ka lastest.
Mõnikord saadavad lapsi tagasi ka hoolduspered. Enamasti juhtub see ajal, mil laps saab teismeliseks ning temaga on probleeme tavalisest rohkem, nagu teismeliste puhul ikka.
Karis Mugamäe ja Liis Saarna toovad välja, et vanemaid on vaja toetada. "Sest kui vanem ei jaksa, siis ei saa ka laps abi," märgib Saarna. Mugamäe, kes on samuti hoolduspere vanem, toob välja, et kui tema peresse võetud lapsega tekivad koolis probleemid, põrkub ta õpetajate ja tugispetsialistide suhtumisega, nagu oleks hooldusperede ettevalmistus selline, et lapsel ei tohikski probleeme tekkida.
Mugamäe ja Saarna leiavad, et hoodlus- ja lapsendajaperesid tuleb toetada ning vanemad peavad ka ise abi küsima – keegi ei pea üksi tulema toime, eriti veel ainult seepärast, et on saanud erilisema ettevalmistuse probleeme lapsega toimetulekuks.
Ilusa lõpuga lugusid on rohkem kui inetuid
Avalikkuseni jõuavad lood lastest, kes on süsteemi teenuste hammasrataste vahele jäänud, kuid Kõik ERR-iga vestelnud ametnikud kinnitavad, et tegelikkuses on palju rohkem lugusid, kus laps jõuab hooldusperre, eestkosteperre või lapsendajaperre ning kõik lõppeb hästi.
Selle näiteks võiks tuua Liis Saarna jutustatud loo perest, kes sai lapsendada ühe väikese poisi ning paar aastat hiljem ei tulnud bioloogiline ema taas toime oma järgmise lapsega. Leiti, et kõige parem oleks õel ja vennal koos kasvada ning lapsendajapere sai endale sobiva vanusevahega teisegi lapse.
Toimetaja: Merilin Pärli