Liisa Pakosta: kelle oma on abieluvõrdsus?

Eesti Vabariik korraldab perekonnaasju nii, nagu otsustab riigikogu, mitte kirik. Usuvabadus on aga üks põhiõigustest ja see tähendab, et kõigil kirikutel on õigus oma usutunnistuse järgi talitusi korraldada, sealhulgas abielusid registreerida, kirjutab Liisa Pakosta.
Eesti ühiskonnas on käivitunud debatt, kas abiellumine on ilmalik või kiriklik toiming. Vastus sellele on lihtne: ilmalik, sest põhiseaduse § 40 alusel pole Eestis riigikirikut, ent samal ajal on igaüks vaba oma usutunnise järgi täita usutalitusi, kui need ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.
Väärtusliku suhte toetamise nimel
Abielu sõlmimine on usuvaba riiklik toiming, mis on kõikidele kättesaadav oma väärtusliku suhte registreerimiseks. Riiklikku abieluvõrdsuse üle otsustab seega riigikogu. See pole ainus võimalus. Kirikus laulatamise tingimuste üle saab iga kirik otsustada oma kiriku usutunnistuse järgi.
Kirikutel üle maailma on samasooliste abielu küsimuses erinevaid seisukohti, luterlased pigem toetavad ja katoliiklased mitte. Meile ajalooliselt kultuuriliselt lähim, 20 miljonit saksa protestanti ühendav Saksa Evangeelne Kirik (EKD) pühitseb samasooliste abielusid ja kannab need kirikuregistrisse. Põhjendus on EKD sõnul lihtne: teineteisele pühendumine, võrdsus ja vastastikune hoolekanne on tähtsaimad väärtusliku suhte määratlemisel. Kas me mitte sellisena ei mõista abielu ka Eestis?
Katoliiklikel kogudustel peab mõistagi säilima õigus mitte registeerida selliseid abielusid, mis on nende usutunnistusega vastuolus. Nii on täidetud põhiseaduse mõte, et riik otsustab ilmalike asjade üle ja kirik kiriklike asjade üle.
Viimati tsaariajal
Ajaloos on olnud tõesti periood, mil kirikuõigusel oli roll perekonnaasjades, ent sellele tegi noor Eesti Vabariik lõpu juba enam kui sada aastat tagasi. 1920. aasta põhiseadus lahutas kiriku riigist (§ 11) ja sellele järgnes ka abielude korraldus ilma kirikuta (abielu seadus 1922, jõustus 1923). Sellega koos lõpetati ka mehe perekonnapeaks olemine ja naine sai tööle minna ilma mehe nõusolekuta.
Võrdsuse põhimõte tekitas omal nii palju vaidlusi, et tervikliku tsiviilseadustiku vastuvõtmiseni ei jõutudki. Küll aga liikusid tsiviilseadustiku eelnõud jõudsalt abieluvõrdsuse ehk toonases mõistes naise ja mehe täieliku üheõiguslikkuse poole.
Samamoodi on kirikutelt üle võetud ka näiteks lapsele nime andmine ja surmatunnistuse väljastamine. Ega sellepärast veel tasu arvata, et neid toimingud varemgi kirikuväliste traditsioonidega korraldatud. Varrud või kivi panemine hauale pole praeguseni kadunud.
Kokkuvõttes on päevselge, et Eesti Vabariik korraldab perekonnaasju kogu austuse juures nii, nagu otsustab riigikogu, mitte kirik. Usuvabadus on aga üks põhiõigustest ja see tähendab, et kõigil kirikutel on õigus oma usutunnistuse järgi talitusi korraldada, sealhulgas abielusid registreerida. Riik teeb oma asju aga nii, nagu on kõikidele kodanikele parim. Rõhutan: kõikidele.
Näiteks saab tänavusest abieluavaldust esitada digitaalselt. Pärast vajaliku ooteaja lõppu (vanasti tuntud kihladena) tuleb ikkagi perekonnaseisuametniku, notari või vaimuliku juurde minna ning kõigil neil kolmel on ja saab jätkuvalt olema õigus abielu sõlmida. Kes ei taha arvutis asju ajada ei taha, saab mõistagi minna kohe ametniku või kiriku juurde.
Põhiõigus on ka sõna- ja arvamusvabadus. Igaüks võib teise inimese väärikust riivamata arvata, et talle ei meeldi tema usutunnistusega vastuolus olevad asjad. Niisamuti võib vastu arvata uskliku inimese väärikust riivamata, et üks või teine usutunnistus koos oma reeglitega pole meelepärane. Kedagi halvemini kohelda ühel või teisel põhjusel aga ei tohi, põhiõigus on ka õigus mitte olla diskrimineeritud oma usuliste veendumuste või nende puudumise pärast.
Riigiabielu on üheõiguslik
Abielu legaaldefinitsiooni Eestis pole ja seega ei saa seda ka ümber defineerida. Riik reguleerib abielu sõlmimist perekonnaseaduse järgi selleks, et vastastikused õigused ja kohustused oleks selged nii abielu ajal kui ka pärast selle lõppemist.
Aastaid juba on Eestis sündinud rohkem lapsi väljaspool abielu kui abielust. Põlvnemise ja lastega polegi abielul mingit märkimisväärset seost, sest lapse õigused ei sõltu üldse sellest, kas tema vanemad on abielus või mitte.
Samuti ei sõltu abielusõrmusest vanema kohustused lapse suhtes. Ainult pärimisel pärib abielus olnud vanema laps vähem, kui sama laps oleks pärinud siis, kui tema vanem poleks olnud abielus. Pärimisel on lapse jaoks vahe suur juhul, kui vanem oli abiellunud hiljem ja mitte lapse teise vanemaga.
Abielu saab sõlmida kirikus näiteks 60-aastane pruut, seega puudub ka kirikul abielule lapse saamise eeldus. 2010. aastast on võimalik abielluda nii, et abikaasade vahel on täielik varalahusus. Sellisel juhul on leivad veel rohkem erinevates kappides, kui need oleksid siis, kui pere niisama koos elaks. Seega on 180-kraadise muutuse läbi teinud ka kirik ise, olles kurtmata võtnud valmisoleku laulatada kirikus täieliku varalahususega abielusid. Selliseid abielusid sõlmivad näiteks jõukamad mehed, kes ei soovi oma vara naisega jagada.
Abielus on põhimõttelisi muudatusi toimunud veel, alates lihtsast lahutamisest ja lõpetades sellega, et mehest abikaasa ei tarvitsegi olla abielust sündinud lapse isa, vaid selleks võib seaduse järgi hõlpsasti olla üks teine mees.
Eestis on kodanikel ühesugused õigused ja kohustused. Kõigil on õigus abielluda nii, et ei soovitagi saada lapsevanemaks või ühist majapidamist luua. Suhe võib olla väärtuslik mitmel erineval õiguspärasel moel. Sellest järgmine samm on loogiliselt see, et kõigil on õigus ilmalikult abielluda, kes soovivad väärtuslikku suhet registreerida.
Abieluvõrdsus 1923 murdis abiellujate soost tulenevaid erinevusi üheõiguslikuks. Abieluvõrdsus 2023 on üheõiguslikkus abiellujate soost sõltumata. See on Eesti Vabariigi iseseisvumisega ja kirikust lahutamisega tekkinud üheõiguslikkuse järgmine loogiline samm.
Igal kirikul oli 1923. aastal õigus seada omi reegleid ja järgida omi usutavasid. 2023. aastal ja siit edasi on samuti õigus usuvabadusele tagatud ja peab nii ka jääma. Katoliiklaste enamus aktsepteerib homoseksuaalseid suhteid lääne kultuuriruumiga riikides.
Usk ja armastus ei ole omavahel vastuolus, eriti ilmekalt tõestas seda katoliikluse üks kantse Iirimaa, kus rahvahääletusel toetati samasooliste abiellumise seadustamist. Abieluvõrdsus on riigi korraldada ja kirikud tulevad sellega kaasa nii palju, kui kirikud ise täiesti vabalt otsustavad. Aga kirikud ei saa otsustada kõikide koguduseväliste inimeste armastuse üle, seda voli pole enam kui sajand.
Riik ei tohi ilma selge ilmaliku põhjuseta piirata armastust ega usku. Armastus ja usk on ilusad, kõrged ja väga olulised väärtused. Eestis on vabalt ruumi nii armastusele kui ka usule. Mõlemat mahub senisest tegelikult rohkemgi ja just selle pärast on siin ruumi ka abieluvõrdsusele.
Toimetaja: Kaupo Meiel