Asendushooldusel lapsi ehk neid, kes ei ela oma peres, on Eestis umbes 2500. See arv on püsinud aastaid muutumatuna. Neist ligi 1400 last on eestkostel, mis tähendab enamasti sugulaste juures elamist.

Asendskodus ehk lastekodus elab neist tuhatkond.

"Nende arv oleks veelgi suurem, kui meil poleks perekondi, kes on avanud oma südame ja kodu lastele, kes pole küll sündinud nende perre, kuid saavad võimaluse seal üles kasvada. Selliste perede puhul räägime me perepõhisest asendushooldusest ehk hooldusperedest," ütleb lapsendamisi korraldava sotsiaalkindlustusameti (SKA) lastekaitse osakonna asendushoolduse valdkonna juht Nadežda Leosk.

Neid peresid, kes oma perekonna toeta jäänud lastele hooldusperet pakuvad, oli möödunud aastal alla 200.

SKA tegeleb aktiivselt uute hooldusperede otsimisega, mis aga eeldab PRIDE-koolituse läbimist. See on pikk koolitustsükkel perele, kus spetsialistid õpetavad, kuidas võõra lapsega ette tulevate probleemidega toime tulla ja millised on kaasaegsed lastekasvatusmeetodid. Kuna järjekorrad koolitusele on pikad ning tahtjaid palju, pärsib see ka laste peresse võtmise tempot.

Tänavu on hoolduspereks saamise avalduse täitnud 49 peret, neist 30 on on praeguseks tunnistatud sobivaks ja osa neist on alustanud PRIDE-eelkoolitusega. Hooldusperedesse on tänavu jõudnud 16 last.

SKA pakub PRIDE-koolitust ka lapsendamisperedele. Üks mitu aastat tagasi lapsendanu rääkis ERR-ile, et toona pakuti tallegi võimalust koolitustsükkel läbi teha. Ta oli huvitatud ja pandi järjekorda, aga sestpeale pole temaga rohkem ühendust võetud. Kas teda hoitakse järjekorras edasi, ei teagi.

"Need järjekorrad on väga pikad, riigil puudub rahaline ressurss, et koolitust rohkem pakkuda. Täna väita, et selle poolega on kõik korras, kindlasti ei saa. Ei ole ka näinud, et riik oleks teadlikult võtnud ette teatud samme, et siin midagi muutuks," heidab süsteemiga kokkupuutunu ette.

SKA-le on see etteheide üllatav, amet kinnitab, et pikalt keegi ootama ei pea. "Lapsendaja-, hooldus- ja eestkosteperedele suunatud PRIDE eelkoolitused toimuvad regulaarselt (ka praegu), üle Eesti, nii eesti kui ka vene keeles. Mõnikord juhtub, et perele ei sobi koolituse toimumise aeg või koht, kuid sellele alati otsitakse paindlikke lahendusi," ütleb Leosk. "Kõiki peresid, kellel on PRIDE eelkoolituse osas küsimusi või sellega seoses on tekkinud segadus, julgustame pöörduma sotsiaalkindlustusameti poole, kes annab informatsiooni ja suunab vajadusel koolitusele. Põhjalikku infot koolituse kohta saab alati küsida ka tervise arengu instituudist."

Need tuhat, kes aga asenduskodus elavad, unistavad aga ilmselt samuti uuest perest. Käärid tekivad sellest, et pered, kes on valmis võõra lapse üles kasvatama, tahaksid neid pigem lapsendada, aga seadus seda alati ei võimalda. Nimelt saab lapsendada üksnes neid lapsi, kelle vanemad on kas surnud, neilt on ära võetud oma lapse hooldusõigus või nad on ise andnud nõusoleku lapsendamiseks. Palju selliseid lapsi on, kusagilt teada ei saa.

"Selliseid andmeid me eraldi ei kogu, kui palju viibib asenduskodudes lapsi, kes seaduse järgi oleksid lapsendamiseks vabad. Soovime rõhutada, et iga lapse juhtum on unikaalne ning iga konkreetse juhtumi puhul tuleb kaaluda, mis on lapse huvides parim asendushoolduse osutamise viis. Lapsendamine on vaid üks lapse peres kasvamise võimalusi lisaks eestkostele ja hooldusperele," ütleb sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Helen Jõks. "Samuti võib lapsendamise võimalikkus oleneda lapse tervislikust seisundist, vanusest, soovist ja muudest asjaoludest. Seega fakt iseenesest, kas laps juriidiliselt on lapsendamiseks vaba või mitte, ei anna sisulist infot."

Pered kurdavad, et ehkki lastekodud on lapsi täis, saab lapsendada neist väga väheseid. Tõsi, aasta-aastalt selliste laste hulk väheneb, sest hooldusõiguse äravõtmine on juriidiliselt viimane samm. Riik püüab viimse võimaluseni aidata lapse bioloogilist perekonda ning hooldusõigus võetakse ära alles siis, kui on kindel, et oma pere lapsekasvatamisega hakkama ei saa ning kodune keskkond võib lapsele ohtlik olla.

Sageli ei olegi asenduskodulaste vanematelt hooldusõigust ära võetud, vaid see on hoopis peatatud või piiratud. Põhjuseid on väga erinevaid: vanemate haigestumine, vangi sattumine jms.

"Oluline on lapse huvidest lähtuvalt olukord ja lapse vajadused hinnata ning langetada otsus, mis on lapsele parim. Kui kohaliku omavalitsuse hindamise tulemusena selgub, et laps ei saa pöörduda tagasi oma vanemate juurde ning lähivõrgustikus ei ole lapsele sobivaid hooldajaid, peab kohalik omavalitsus kaaluma alternatiivseid perepõhise hoolduse võimalusi," ütleb Leosk.

Nõnda ongi lapsendamiste arv aasta-aastalt vähenenud. Näiteks möödunud aastaks kukkus see seni madalaimale tasemele - lapsendati 71 last, neist 37 ehk üle poolte peresiseselt (st üks abikaasadest lapsendas oma abikaasa lapse, kelle bioloogiline vanem ta ise ei ole). Uude perre lapsendati 33 last. See on vaid 1,3 protsenti kõigist asendushooldusel olevatest lastest.

Tänavune statistika võib veelgi kasinam tulla: septembri seisuga on uude perre lapsendatud kokku 16 last.

Peresid, kes tahaksid lapsi lapsendada, on aga palju - hetkel on registris 178 sellist peret. Sama palju ootajaid oli registris ka möödunud aastal. Mõned neist ootavad juba aastaid ja nad ei saa aru, mille taga olukord seisab või kas nad saaksid midagi teha, et nende järjekord kiiremini kätte jõuaks, kommenteeris üks ERR-iga suhelnud lapsendajapere.

"Mõnikord võib olla takistuseks see, et inimesed soovivad lapsendada väga kindlatele tingimustele vastavat last, näiteks alla aastast imikut või väikest tüdrukut. Suur osa uut peret vajavatest lastest on aga teismelised, kellel võivad olla erinevad tervise- ja käitumisprobleemid, neile on lapsendajaperet keerulisem leida," viitab Leosk.

"Siiski on näha, et see olukord on muutumas ja meil on positiivseid kogemusi, kus lapsendatakse ka erivajadustega lapsi, samuti on meil täna peresid, kes on valmis lapsendama või võtma hooldusele ehk hakkama hoolduspereks teismelisele lapsele," lisas Leosk. 

Paljud lapsendajad arvavad ekslikult, et on olemas lapsendajate järjekord. Tegelikult SKA peredest järjekorda ei pea, nii nagu pole järjekorras ka lapsendamist ootavad lapsed.

"Kui meieni jõuab info lapsendamiseks vaba lapse kohta, siis asume sellele lapsele kohe sobivat perekonda otsima. Peret otsivad sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse valkdonna spetsialistid üle Eesti, abiks on siin üleriigiline lapsendada soovijate register," selgitas Leosk.

Lapsendajate põhimure ongi, et neil on pidev infonappus - ootaja aeg on teadagi pikk ja selle jooksul riik nendega ei suhtle, samuti ei saa nad ei saa süsteemi toimimisest aru, see pole nende jaoks läbipaistev.

"Kuidagi peab see süsteem arvestama ka ooteaega. Ja sel ajal tuleks suhelda ja anda mõista inimestele, kes seal järjekorras on aastaid asjatult oodanud, kas nad saavad ise midagi teha, et see aeg lühem oleks. Inimesed on segaduses, ei tea, mida riik neilt ootab," ütleb üks kadalipu edukalt läbiteinu.

"Lapsele sobiva pere valikul arvestatakse eelkõige lapse huvide ja vajadustega, nagu lapse rahvuslik, usuline, kultuuriline ja keeleline päritolu, võimalikud eripärad jne, samuti lähtutakse pere ootustest ja kindlasti lapse ja pere omavahelisest sobivusest," loetleb Leosk pere valiku kriteeriume. "Väga oluline on lapse arvamuse väljaselgitamine tema vanust ja arengut arvestaval viisil. Konkreetsele lapsele sobivaima pere leidmisel on tegemist alati põhjalikult kaalutud kollegiaalse otsusega."

Arvestades, et lapse keeleline ja kultuuriline päritolu ning rahvus on olulisimaks kriteeriumiks sobiva pere valikul, torkab iseäranis silma suur välismaale lapsendamiste osakaal. Aasta-aastalt lapsendati välismaale viis kuni kaheksa protsenti kõigist lapsendamisele läinud Eesti lastest, kerkides 2016. aastal lausa kümnendikuni kõigist lapsendamistest (11 last). Möödunud aastal oli aga välismaale lapsendamine eelnenu taustal silmatorkavalt vähene - kõigest üks laps. Kas see tähendab, et välismaale lapsendatud lapsed said oma keele- ja kultuurikeskkonda, SKA ei täpsustanud.

Lapsendamissooviga pered, kes juba aastaid tühja lootnud ja oodanud, et neile Eestist sobiv laps leitaks, oleksid valmis ka välismaalt lapsendama.

Peredele on öeldud, et seaduslikku võimalust välismaalt lapsendada pole, ent ERR-ile kinnitab SKA: välisriikidest laste lapsendamine ei ole välistatud.

Üksikjuhtumitel on välismaalt lapsendamine õnnestunud, kuid süsteemset võimalust selleks siiski ei ole, kinnitavad pered. Nad ka ei näe, et riiklikul tasandil keegi selle küsimusega sisuliselt tegeleks.