Ott Jõesaar käis Estcoy-6 liikmena 2008. aastal Afganistanis. Ühel rutiinse kontrolli käigus jalgsipatrullil astus ta juhuslikule isevalmistatud miinile.

"See tõi kokkuvõttes kaasa vasaku jala amputatsiooni kuni põlveni ja parema sääreluu murru kolmest kohast. Pluss mõningase lihase ja luu kaotusega. Nii et nüüd olen viis sentimeetrit lühem," kirjeldas Jõesaar.

Algul oli ta pikalt Inglismaal ravil ja käis seal veel edaspidigi korduvalt. Ratastoolist alustanud ja siis karkude ning jalutuskepiga liikunud mees sai neist lõplikult lahti 2010. aastal. Jalaproteese on tal vähemalt neli erinevateks tegevusteks, langevarjuhüppeni välja.

"Oli põhijalg, millega käia, sellele pidi olema paralleelselt alati varujalg, et kui oled kuskilt potentsiaalsest proteesimeistrist eemal, siis on sul vähemalt, millega kõndida. Siis mulle võimaldati veel eraldi jalg rattaga sõiduks ja ka lumelauasõiduks. /.../ Võimalik, et ilma abivahenditeta köielkõndimist ei saa (proteesiga teha)," rääkis Jõesaar.

Pärast jalakaotust on ta käinud veel kahel välismissioonil ja töötab kaitseväes edasi ning loodab aasta pärast uuesti missioonile minna. Vahepeal on ta aga olnud oma kahe tütrega järjest isapuhkusel.

"Mulle see mingeid raskusi ei valmistanud ja proua ausalt öeldes vaataski, et kõike seda närvikava arvestades, ta leidis, et see ongi tegelikult meestetöö. Naise närvid ja füüsis ei ole selleks mõeldud tegelikult, et lastega nii pikalt üksi tegeleda," rääkis Jõesaar.

Raigo Roots on kõige raskemini missioonil viga saanud Eesti kaitseväelane. Tema roll oli Afganistanis demineerijana teid miinidest puhastada. 2012. aasta alguses juhtunud plahvatus vigastas tugevalt ta nägemist ning jättis mehe jalutuks.

Esimesed poolteist kuud oli ta koomas ja see, et ta ellu jäi, on ime. Temagi turgutati toona üles Inglismaa haiglates.

"Arstidel ja õdedel ja sõjajumalal olid ikka käed-jalad tööd täis, ma arvan. /.../ Linna peale ise uitama ei lähe, kasutan abivahendeid ja kasutan teistsuguseid, hääljuhtimisega telefone ja asju. Riietuda, süüa – need ma teen ise ära ikkagi," rääkis Roots.

Algul kasutas ta bioonilisi jalaproteese, kuid kui nägemine halvenes, pöördus tagasi algeliste jalgade juurde, sest tunneb end nendega turvalisemalt.

"Selles mõttes ei ole nad tervisele väga kasulikud, et neil ei ole sellist amortisatsiooni, kõik asi käib läbi keha ja läbi alaselja. Ma olen nendega 3,2 kilomeetrit Sinilillejooksu ka läbi teinud. Järgmine päev oli küll selline tunne, nagu oleks auto alla jäänud," kirjeldas Roots.

Taastumise järel on temast saanud sisuliselt tippsportlane, kes tegeles esmalt rinnaltsurumisega ja vahetas selle siis kettaheite vastu, et nõrgenenud nägemist säästa.

Mõlemad vigastatud mehed nimetavad taastumisel kõige olulisemaks pere ja sõprade tuge ning kiidavad Eesti taastusravi ja proteeside maailmaklassi taset.

Esimesed raskemate vigastustega kaitseväelased tulid Iraagi ja Afganistani missioonidelt aastatel 2004. kuni 2007. aastal. Sestpeale on Eesti taastusravivõimekus hüppeliselt paranenud.

"Riik pakub kõike seda abi, mida neil just personaalselt vaja on. Tänaseks on see vajadus suuresti taastusravipõhine. Suures osas saadakse seda Eestis. /.../ Kaitseväelane ise selle eest maksma ei pea. /.../ Keegi meie vigastatu ei pea ootama pikalt ravivajaduse korral järjekordades," selgitas kaitseressursside ameti peadirektor Anu Rannaveski.

Vajadusel tagatakse ravi elu lõpuni.