Eesti pakutav Ukraina sõjaväelaste jalaproteeside projekt laieneb
Eestis on uue tehisjäseme saanud 23 Ukrainas käivas sõjas jala kaotanud võitlejat, aga nüüd tahetakse asi viia uuele tasemele. Projektist võidavad mitte ainult veteranid, vaid ka siinsed patsiendid.
Eesti oli üks esimesi riike, kes pani pärast Ukrainas täiemahulise sõja algust püsti spetsiaalse programmi just sõduritele tipptehnoloogiliste proteeside valmistamiseks ja paigaldamiseks.
"Pealtnägija" oli tänavu jaanuari lõpus kohal, kui kliinikusse saabusid esimesed patsiendid, Taras ja Oleksandr, kes mõlemad said umbes kolmenädalase tsükli lõpuks rätsepatööna valmistatud asendusjala.
Aasta jooksul on Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) amputatsioonijärgse taastusravi keskusest läbi käinud 18 ukrainlast ja praegu on sees veel viis.
47-aastane Ruslan Maruštšak töötas enne sõda ehitusinsenerina Kiievi lähedal Obuhhivis. Varem armeeteenistuse läbinud kuue lapse isa andis ennast vabatahtlikuna üles juba päev pärast sõja algust ja sattus võitlema Donetski oblastisse.
Eelmise aasta oktoobris lendas Jampolivka külas keldrisse, kus jalaväe komandör parasjagu koos kaaslastega varjus, Vene rakett ja plahvatas.
"Minust kahe meetri kaugusel. Ja seda jalga kohe ei olnud. Kui ma põrutusest toibusin, ühte jalga ei olnud, teine sai ka tabamuse. Paanikat ei olnud, sain aru, et jalga pole ja tuleb verejooks peatada. Raadiojaama kaudu andsin kohe märku, et meil on kannatanuid, et sinna on vaja evakuatsiooniautot ja siis hakkasin end abistama. Siis teised tulid minu juurde. Andsid mulle žguti sellele jalale ja sellele jalale. Kuni auto saabumiseni ootasime, sest sellest keldrist välja saada ei olnud nii lihtne," meenutas Ruslan.
Samuti inseneriharidusega 33-aastane Serhi Litovtšenko polnud varem aega teeninud, aga enda sõnul nähes Mariupolis, Irpinis ja Butšas Venemaa toime pandud hävitust, andis end eelmise aasta kevadel üles vabatahtlikuna. Läbinud vaid kolmenädalased õppused, saadeti ta Donetski lähedale ja sattus eelmise aasta oktoobris Horlivkas tulelöögi alla.
"Sapööridena olime seal väikese kaitsepiiri rajanud, et venelastel läbipääsu ei oleks. Ja kui olime seal nende "üllatused" ära koristanud ja enda omad ära paigaldanud, avastati meid kopterilt. Nad viskasid lõhkelaengu. Ma liikusin sel hetkel meie grupi keskel, inimeste vahel oli 10 meetrit. See plahvatus oli minu sõbra juures, aga kõik lendas minu poole. Sain põrutada, pea käis ringi, märkasin, et jalad on kuidagi erinevas suunas. Üks kaaslane tuli ja tõmbas jalale žguti, teisele panin ise. Mõtlesin, et kodus mind oodatakse. Ootavad abikaasa ja laps ja ma pean enda elu päästma," kirjeldas Serhi.
Ehkki lahinguväljalt päästetud, algas nende jaoks võitlus tagasi jalgele tõusta. Ruslanile, kes kaotas ühe jala ning kelle teine alajäse on halvatud, tehti 15 operatsiooni. Serhi, kes jäi ilma mõlemast jalast, pidi üle elama 25 operatsiooni, mille eesmärk oli vigastusi ravida, aga ka parandada könte tulevase proteesimise jaoks.
Iga protees on tehnoloogia tipptase
Patsiendid, kes Tallinnas uue proteesi saavad, valib välja Ukraina heategevusorganisatsioon koostöös Eesti arstidega. Reisi ja ravikulud katab Eesti maksumaksja.
"Läbiv joon on see, et nad on tugevad noored mehed. Selles mõttes on nendega lihtne, et see käib kõik kiirelt, see taastus nendega, nad on ennast treeninud tugevaks ja ka pärast õnnetust on treeninud, nad on füüsiliselt tugevad. Mis raskendab nendega tööd, on see, et nad on väga nõudlikud, ja nõudlikud heas mõttes. Nad teavad, mida nad selle proteesiga pärast edasi tahavad teha – osad tahavad kuskile kaevikusse tagasi minna sellega ja see peab olema piisavalt hea, et kui see pikka aega on neil all, siis nad saavad seal ronida üles ja alla, et oleks vee- ja korrosioonikindel. Palju nõudmisi on sellele proteesile. Tõesti peab olema perfektne," rääkis proteesimeister Anti Pigul.
USA militaarhaiglas õppinud proteesimeister Anti Pigul on valmistanud üle 500 proteesi, sealhulgas kümneid vigastatud sõjameestele. Koos teise ITK proteesimeistri Madis Põriga on nad valmistanud ka selle projekti jaoks kõik proteesid, mõnele mehele ka mõlema jala asenduse. Üle 90 000 euro maksev tehisjalg koosneb USA-s väljatöötatud tipptehnoloogiast ja käsitööst, kus iga hülss valmib kohapeal Tallinnas täpselt kandja jaoks.
"Aga kuna siin põlves on palju erinevaid andureid, alates güroskoop, aksillomeeter, erinevad nurkade mõõtjad, siis põlv saab kogu aeg aru, mis asendis ta on," rääkis Pigul.
Tegemist on sõna otseses mõttes nutipõlvega, mis tunneb ära, kui inimene kõnnib trepist alla, üles või hoopis kaldteel, toetab teda erinevates istumisrežiimides ja võimaldab isegi sporti teha.
"Mis on veel kihvt osa, et saab määrata juurde lisaks tavalisele kõnnirežiimile erinevaid spordialasid, kui sa tegeled millegagi spetsiifilisemalt. Ja need valikud on siin päris põnevad. Alates rattasõidust, lauatennis, golf, jooga, jalgpall, korvpall, tennis – kõik on esindatud. Kõigil on eelseadistused olemas. Kui tahad näiteks lauatennist mängida, paned oma mobiiliäpist tööle, et nüüd ma hakkan lauatennist mängima, põlv laseb automaatselt ennast painutusasendisse põlvest, sellesse asendisse, kus lauatennise mängija reeglina funktsioneerib," kirjeldas Pigul.
"Ma arvan, et see ongi arstiteaduse tipptase hetkel. Me tegelikult kasutame täpselt samu proteese, mida pannakse ka USA võitlejatele. See ongi praegu tipptase. Kindlasti sealt tulevad mingisugused edasiminekud tulevikus, aga neid me ootamegi," ütles ITK taastusravikliiniku juhataja Kaupo Ole.
Ruslan ja Serhi said oma uued proteesid esimest korda alla ülemöödunud reedel ja kolm päeva hiljem kõndisid juba "Pealtnägija" kaamera ees.
"See on super, suurepärane. Kui saad juba aru, kui aju annab õige signaali, kuidas kõndida, siis see käib nagu oma jalg. Nüansse on ikka, aga see ei mõjuta. Ma siiralt tänan kõiki, kes panustavad ja aitavad meil pöörduda tagasi normaalsesse, täisväärtuslikku ellu," ütles Serhi.
"Ma olen südamlikult tänulik. Olen 100 protsenti kindel, et ma hakkan käima. Mitte käima, isegi jooksma. Ma saan hakkama, olen ju sportlane. Sügavad kummardused heategevusfondile, kõikidele arstidele, teie riigile, et võtsite meid vastu ja suhtute nii hästi," sõnas Ruslan.
Taastusravi ambulatoorse keskuse juhataja Katrin Olo-Laansoo ja raviarst Eve Soobaga tunnistavad, et sellise hulga noorte meeste ränkade vigastuste nägemine lühikese aja sees on raske neilegi, seda enam, et nii mõnigi läheb väeteenistusse tagasi nagu plaanivad ka Ruslan ja Serhi.
"Ega siin ei ole midagi salata, võib seda täitsa autundega öelda, et päris mitme patsiendi-võitlejaga on jäänud kontakt. Kuna need kokkupuuted on kõik ikkagi emotsionaalsed. Viimane, mida sai jälgitud, ongi see, et siit läks üks võitleja otse Madridi veteranide võistlusele esindama Ukraina koondist, kus kõik olid veteranid, sõjas ühte- või teistpidi haavata saanud. Läksid nad siis raskejõustiku võistlusele. Madridis see toimus, nii mina kui ka füsioterapeudid ja proteesimeistrid jälgisime Instagramist seda ja elasime talle väga kaasa," rääkis Olo-Laansoo.
"Kuni okupatsioon kestab, kuni nad on meie maal, ei ole mul õigust kodus olla. Väikseimgi abi, mida saan oma riigile anda, ma ka annan. Olen seal lõpuni, võiduni. Loodan, et olen ikka kaitseväe ridades, nii et tulen tagasi, ma ei saa jääda koju. Tulevikuplaane ma veel ei tee. Kus ma olen ja mida ma teen, otsustan pärast sõda, pärast võitu, siis on juba mingid plaanid rahulikuks eluks seal. Praegu on mul plaanid ainult teiste poistega. Kahjuks paljusid enam pole. Aga meie oleme," ütles Ruslan.
"Ukrainast rääkides, see on jäämäe veepealne osa või isegi veel vähem. Need miinid on seal maas. Need pommid ja raketid plahvatavad seal täna ja homme ja ma kardan, et ka jaanuaris edasi. Ja seda hulka inimesi, kes vajavad seda abi, on palju. Mida paremini me oma tööd teeme, mida rohkem me seda oskame, seda parem meile kõigile, ma ütleksin üldiselt Euroopas," sõnas Eve Sooba.
Projekt laieneb ja aitab ka Eesti inimesi
Projekti vedajad rõhutavad, et ravi ei käi Eesti haigete arvelt ja saadud kogemus võimaldab ka siinseid jäsemeta jäänud inimesi paremini aidata. Viimane uudis ongi, et sotsiaalministeerium andis esialgse kinnituse, et tuleval aastal projekti Eesti-poolne rahastamine umbes 1,7 miljoni euro ulatuses jätkub. Kusjuures plaan on Eesti meditsiini piire veelgi nihutada ja hakata paigaldama ka käeproteese.
"Jalg on jalg ja käsi on käsi. Varbaotsaga sa seda ei tunne, mida sa tunned nii, kui sa teed kahe sõrmega, ja kui sa ainult kahe sõrmega teed, aga kui sa teed juba nii, see aju ja käte ja kõikide sõrmede koostöö on hoopis uus maailm. See on nii, et sa võtad uue õpiku ja hakkad nullist õppima. Ehk siis väga suur töö ja väljakutse meile," rääkis Sooba.
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: "Pealtnägija"