Rehabilitatsioonikeskus Superhumans avati 2023. aasta kevadel. Keskus töötab puhtalt tänu annetustele. Kahe aasta jooksul on seal tehtud ligi 1500 proteesi.

"Liikuva põlvega protees maksab ühe hea auto hinna, 10 000 kuni 13 000 eurot. Elektrooniline protees, nagu ütles üks meie patsient, võib maksta korraliku korteri hinna Odessas. Ainuüksi põlveliiges maksab 70 000 eurot," kirjeldas keskuse esindaja Andrii Ištšik.

Tegemist on ainulaadse ja ilmselt parima rehabilitatsioonikeskusega Ukrainas. Korraga saab seal abistada kuni 100 inimest. Järjekorras on aga üle 3000.

German jäi vasakust käest ilma 2022. aasta suvel, kui evakueeris oma lahingugruppi tule alt. Nüüd on ta oma saatusekaaslastele toeks.

"Kui mul oli kaks kätt ja kaks jalga, ei teinud ma nii palju, kui ma pärast käe kaotamist teen. Mu elu muutus kardinaalselt. Alati on nii, et sa ei oska hinnata, mis sul on. Aru saad sellest alles siis, kui oled ilma. Vaatad oma elu üle ja saad aru, et aeg on liikuda teises suunas," rääkis ta.

"Traumaatiline amputatsioon käivitab mitmeid protsesse. Tegemist on kehakuju moondumisega, millega kaasneb masendus ja kaotusetunne. See tuleb läbi elada. Elu mõte tuleb uuesti üles leida. See üleminekufaas ongi kõige raskem," tõdes kliiniline psühholoog Volodõmõr Lihatš.

"Minu naine toetas mind väga. Vaatas mind, nuttis ja siis ütles: "Vasak käsi on küll läinud, aga parem on ju alles. Sa oled ju paremakäeline, sa oled tugev, me saame
kõigega hakkama. Munad jäid alles, järelikult teeme lapsi". Tütar on juba aasta
ja ühe kuu vanune, nii et kõik toimib," rääkis German.

Zahar kaotas mõlemad käed, parema jala, kuulmise vasakust kõrvast ja ühe silma. Samuti sai ta hulgaliselt põletushaavu, sealhulgas näol.

"Pärast seda olen ma nagu kolmeaastane laps. Ma saan endaga hakkama täpselt nagu kolmeaastane. Ma saan öelda ainult, et ma tahan süüa või tahan kakale. See ongi minu reaalsus. Minu naine on mulle väga tähtis, ta on mulle toeks. See on tõeline armastus. Hoolimata sellest, mis minuga juhtus, on ta tingimusteta mulle toeks. Ta on lihtsalt rõõmus, et ma olen elus," ütles Zahar.

"Minu jaoks pole see raske. Kui sul on juba kaks last, ei ole see nii raske. Proteeside panek võib küll füüsiliselt raske olla, aga saame hakkama," sõnas Zahari abikaasa Julia.

Kas Ukraina ühiskond on ikka valmis traumadega veterane aktsepteerima?

"Kõige raskem on valmistada veterane ette ühiskonda naasmiseks. Kahjuks ei ole meie ühiskond päris valmis neid aktsepteerima, eriti sellises koguses. Mitte veteranid ei pea valmistuma ühiskonda naasmiseks, vaid ühiskond peab olema selleks valmis. Praegu aga on nagu on," tõdes German.