Te olete öelnud, et ministeeriume kokku liites võiks vähemaks jääda nii-öelda silotorne. Olge hea, tooge sellest silotornistumisest mõni näide.

Tänapäeva need väljakutsed, mis meil vaja lahendada on, hõlmavad erinevaid ministeeriume. Selline ministeeriumide töökorraldus, et sul on üks teema ja selle teema peale ministeerium, pärineb kuskilt Napoleoni aegadest. Tänapäeval ühe teema ministeeriumid sageli ei sobi probleemide lahendamiseks.

Kui aeg-ajalt ümberkorraldusi teha, siis ametnikud liiguvad erinevate majade vahel, saavad endale terviklikuma pildi riigi toimimisest ja õpivad inimesi tundma. Seeläbi suudavadki nad paremini lahendada neid probleeme, mis nõuavad koostööd erinevate ametkondade vahel.

Kas te oskate ka sõrme peale panna, millal uued ajad algasid? Millal saabus see tänapäev, mis nõuab teistsugust riigi korraldamist?

OECD juhtis tähelepanu, et Eesti võiks paindlikumalt oma riiki valitseda, juba 2011. aastal. Ma arvan, et need nii-öelda uued ajad on meil juba mõnikümmend aastat olnud, kus riigivalitsemine võiks toimuda paindlikumalt. Ega varem on ka ministeeriume liidetud, valdkondi ümber tõstetud. Aga seda ei ole vast nõnda ulatuslikult tehtud.

Olge hea, tooge ikkagi mõni näide, kuskohas koostöö praegu ei toimi.

Näiteks taastuvenergia turuletoomine nõuab erinevatelt osapooltelt koostööd. Ja me ei ole suutnud kümmekond aastat turule tuua uusi taastuvenergiavõimsusi. See osundab sellele, et järelikult selline mudel meil riigivalitsemiseks ei toimi, et neid probleeme lahendada ja tuleb ümberkorraldust teha.

Teine on regionaalministeeriumi näide. Meil oli rahandusministeeriumis küll riigihaldusministri valdkonnas regionaalpoliitika ja omavalitsuste koordinatsioon, aga ikkagi ebavõrdsus üha kasvas, ääremaastumise probleeme ei lahendatud. Järelikult tuleb teistmoodi teha ja rohkem poliitikute tähelepanu ja ressurssi sellele teemale suunata.

Sellel, et meil tuuleparkide rajamine ei õnnestu, võib olla sada põhjust alates poliitikute soovimatusest kuni ettevõtjate saamatuseni. Kus on meil niimoodi, et keskkonnaministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi koostöö ei laabu ja sellepärast tuulikud ei kerki?

Eelmine valitsus tegi prioriteediks taastuvenergia turuletoomise protsessi kiirendamise. Selle jaoks oli vaja muuta tervet rida seadusi. Aastaid on sellest räägitud, et kogu planeerimisprotsess on vaja üle vaadata.

Riigikantselei juhtimisel võeti erinevad ametkonnad kokku ja suudeti ära teha nii seaduseelnõu, mis prognoosi järgi kaks korda kiirendab taastuvenergialubade menetlemist. Aga riigikantselei ei saa igal teemal hakata keskseks koordineerijaks. Me oleme liiga õhuke asutus ja nagunii ülekoormatud.

Mõni vaatab tasakaalustatud riigivalitsemist ideaalide võistlusena. Ühelt poolt võistlevad omavahel poliitilised ideaalid, parteide programmid. Ja teiselt poolt võistlevad oma koha pärast näiteks keskkonnakaitse ja majandusarengu ideaal. Keskpaigas, kus kokku tullakse, sünnib parim poliitika. Mis selles arutluskäigus valesti on?

Selles arutluskäigus ei olegi midagi valesti. Tulebki erinevaid huvisid kaaluda ja siis tuleb leida mingi punkt, kus otsus tehakse ja edasi minnakse. Nüüd, kas see otsus tehakse ühe ministeeriumi sees või ministeeriumite vahel? Kui see tehakse ühe ministeeriumi sees, siis on lootus kiiremini edasi liikuda. Jõutakse otsuseni.

Kui see on kahe ministeeriumi vaheline otsus, kui satuvad veel niimoodi, et ministrid on erinevatest erakondadest, siis võib juhtuda, et protsess kiilub kinni, otsus jääbki tegemata ja siis ei toimugi mingit progressi.

Aga kui me paneme majandusarengu ideaali ja keskkonnaideaali ühe ministeeriumi sisse, ühe juhtimise alal, kas ei ole ohtu, et need ideaalid hägustuvad?

Ei, mina seda ohtu ei näe. Miks ta peaks hägustama? Samamoodi on huvigrupid kaasatud, asjad valmistatakse ette. Lihtsalt otsus, mis tehakse valitsuse tasandil, nüüd ühe ministri tasandil. Või siis kahe ministri asemel ühe ministri poolt. Aga see nii-öelda kaasamisprotsess ja ettevalmistusprotsess on sarnane. Teemad ikkagi kirjutatakse lahti.

Seaduseelnõu menetlemisel kohtame tihtipeale seda, et keskkonnaministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium pole mõnes asjas ühel nõul. Keskkonnaministeerium juhib tähelepanu eelnõuga seotud ohtudele ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium peab tegelema nende ohtude maandamisega. Kuidas see arutelu nüüd käima hakkab, kui me räägime näiteks teedeehitusest või taastuvenergiaks vajaliku taristu rajamisest?

See tuleb alles kliimaministeeriumi juhtkonnal välja mõelda, kuidas nad need protsessid endale disainivad. Aga umbes niimoodi ta peaks välja nägema, et need erinevad huvid tulevad asekantslerite tasandil juhtkonnas lauale arutamiseks ja siis vaieldakse läbi ja tehakse otsus.

Aga praegu me oleme saanud seda arutelu kaasa teha. Need kirjad, kooskõlastused ja mittekooskõlastused on ilmunud eelnõude infosüsteemis. Majasisesed memod ei pea minema isegi mitte ministeeriumi dokumendiregistrisse. Ja juhul, kui need sinna lähevad, siis ministeeriumite sees on paksu pahandust, et kes lekitas. Kas ainult mulle näib nii või arutelu erinevate ideaalide ja valdkondade vahel kaob kliimaministeeriumi sisse ära? Et ta kaob avalikkuse silme alt ära?

Ei, ta ei tohi kaduda ära. Kaasav riigivalitsemine, avatud riigivalitsemine peab jääma samamoodi alles, nagu ta meil praegu on. Huvigrupid kaasatakse. Nende seisukohad on kajastatud. Kui neid pole arvestatud, siis on seda põhjendatud.

Kaasav riigivalitsemine jääb samamoodi, nagu ta praegu on. Ja ametkondlikud memod, neid tehakse ka tulevikus edasi ja kui neid ei ole õiguslikku alust salastada, siis need peavad olema avalikud.

Kui keskkonnaministeerium ütleb praegu, et teedeehituseks tarvilik eelnõu keskkonna seisukohalt ei sobi, siis on see eelnõude infosüsteemis kohe avalik. Kas ka see, kui üks osakond hakkab teisele saatma memosid, jõuab eelnõude infosüsteemi?

Selline vastastikku kooskõlastuskirjade saatmine on ka ajast ja arust. Pigem peab kogu valitsussektor olema koosloomeline ja ühise eesmärgi nimel tegutsema. Sellisest menetlusest on meil suures plaanis ka kavas loobuda.

Eelnõude infosüsteemi asemele oleme koos justiitsministeeriumiga arendamas uut infosüsteemi, mis keskendub koosloomele. Seal me räägime kaasavalt ja avatult kõik need asjad läbi, mitte ei saada teineteisele kirju, et me ei kooskõlasta mingeid asju.

Aga niikaua, kui see eelnõude infosüsteem veel üleval on, ei hakka osakonnad muidugi selle kaudu kirju vahetama. Aga see on formaalsus.

Ei, see on väga oluline sisuline küsimus.

Sisuliselt peavad kõik need teemad olema avalikult kajastatud. Need erinevad argumendid, kuidas mingi otsuseni jõutakse, peavad olema eelnõu seletuskirjas välja toodud. Huvigrupid kindlasti esitavad oma seisukohad. Ka nendele peab olema vastatud.

Et mingisugune mittekooskõlastuskiri ei ole kättesaadaval, ei tähenda, et see info ei ole kättesaadav. See info peab olema avalik ja kõigile kättesaadav.

Mina ei ole nii informeeritud kui mõni keskkonnaministeeriumi osakonnajuhataja. Ma ei oska näha argumente, miks mõni teises osakonnas pakutud mõte võib olla ka kahjulik. Kust me saame edaspidi teada, mida mõtleb suure kliimaministeeriumi üks pool teise poole plaanidest?

Aga kust te praegu saate teada, mida mõtleb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi transpordiosakond, energiaenergeetikaosakonna plaanidest?

Ei saagi. Sellepärast, et ministeeriumisisesed kirjad ei ole avaliku teabe seaduse alusel avalikud. Sellest nähtuvalt välditakse nende dokumendiregistrisse seadmist igal võimalusel.

Aga miks need peaksid seal olema, kui need on mingisugused töö käigus avaldatud mõtted, mis ei ole veel jõudnud tulemuseni. Teil on ju oluline teada seda, mis saab olema konkreetne tulemus ja mis argumentidega on sinnani jõutud.

Eelnõu ja selle seletuskiri kajastab seda mõttekäiku. Eelnõu ja seletuskiri toovad välja need erinevad aspektid. Samamoodi nagu nad praegu toovad selle välja, toovad nad selle ka tulevikus välja.

On olemas selline mõtteharjutus nagu hullu valitseja test. Sellega saab testida, kas süsteem, mida sa üles ehitad, sobib juhuks, kui seda hakkab tarvitama keegi, kes ei jaga sinuga samasid eesmärke või evib sinu hinnangul suisa kahjulikke eesmärke. Ehk kas süsteem aitab vältida kiireid ja väga halbu otsuseid. Kas kliimaministeerium, kus keskkonnakaitse ja mitmed keskkonnakaitset potentsiaalselt riivavad asjad on ühe juhtimise all, aitab kindlasti niisuguseid ohte vältida?

Ma arvan, et meie riigivalitsemine laiemalt on üles ehitatud nii, et see aitab vältida neid ohte. Kõigepealt on poliitiline süsteem ehk koalitsioonivalitsused, mis aitavad neid vältida. Ja siis on institutsionaalne süsteem. Meil on halduskohtud, õiguskantsler, riigikontroll, kes kõik aitavad vältida seda, et üks hull saaks hulle otsuseid teha.

Kas ma saan õigesti aru, et kui keskkonnavaldkond on teiste valdkondadega ühe katuse all, sõltub väga palju sellest, kes on see juht ja mis on tema meelestatus ehk kas ta on rohkem iga linnu ja orava kaitsja või on ta sellise suure majandusarengumootori nägija?

Kui te loete valitsuse seadust, siis näete, et meil ei ole ka ministritel absoluutse võimu teostamise õigust. Ministrite pädevused on täpselt sätestatud. Ja allasutused on ka autonoomsed.

Ma toon näite mõne aasta tagant, kui maaeluminister otsustas hakata veterinaar- ja toiduameti asemel otsustama, mis kala on ohutu süüa ja mis kala ei ole ohutu süüa. Siis meie süsteem toimis. Minister ei saanud hakata neid otsuseid tegema.

Ja analoogse näite puhul võib ka praegu öelda, et meil on olemas mehhanismid. Kui üks hull hakkab kuskil liiga aktiivselt möllama, siis on peaministril, on valitsusel oma normid, kuidas teda korrale kutsuda. Ja ka laiemalt, teiste tasakaalustavate ametite näol on meil olemas need mehhanismid, et sellised asjad ei juhtuks.

Millal saab öelda, et uued ministeeriumid töötavad täiel aurul?

Ma arvan, et järgmise aasta esimesel poolel. Aga eks seal on neid nüansse, detaile palju. Sisuliselt, ma arvan, hakatakse kohe tööle. Uued ministrid teevad kohtumisi juba uues formaadis, aga eks ta muutub üha aktiivsemaks.

Aga sõjaväe keeles full operational capability, ma arvan, on järgmise aasta esimeses pooles. Siis, kui on ümber kolitud, infosüsteemid on ümber kohandatud ja kõik sellised asjad on ära tehtud.

Kui keegi ministeeriumi poole pöördub või mõnda eelnõu ootab, siis millega peab ta ülemineku ajal arvestama?

Meie eesmärk on, et probleeme ei tekiks. Aga lihtsalt see, et protsessid paika saaks, et vaadataks üle töökorraldus, kuidas sünnivad kõige paremad otsused, see tuleb läbi mõelda ja uuel kujul tööle panna. Seal võib esineda tõrkeid, sest inimesed pole harjunud niimoodi töötama, nad on aastaid teistmoodi töötanud. Siis lihtsalt võivad asjad venida. Ühesõnaga selle protsessi disainimine võib võtta aega.

Keskmine valitsus on ametis vähem kui kaks aastat. Tuleb järgmine, kes otsustab, et kliimaministeeriumi asemel on meil vaja hoopis teist fookust, näiteks tööstusministeeriumi. Kas valitsuse vahetamisega suurt aparaadimuutust on iga kord mõistlik teha?

OECD soovitas meile seda teiste riikide praktikast lähtuvalt. Rootsis ja Iirimaal selliseid asju tehakse ja kui seda tehakse tihedamini, siis tuleb see ka kergemini välja.

Ja ma usun, et kui paari aasta pärast peaks valitsus ka vahetuma, siis tavalised on need valitsused, kes kohe peale valimisi tulevad kõige teotahtelisemate ja teevad kõige suuremaid asju ära. Siis võib-olla ei ole mõistlik kahe aasta pärast seda uuesti lõhkuma ja otsast peale tegema hakata. Aga mine tea, äkki meil kahe aasta pärast, kui see poliitiline soov on olemas, tulevad need muudatused hoopis lihtsamini välja, sest me oleme nüüd õppinud, kuidas neid teha.