Millalgi 2004. aastal korraldasin Eestis oma esimese rahvusvahelise konverentsi. Konverents leidis aset Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis ja selle teemaks oli Siberi põlisrahvaste noorte elu ja kultuur, mis oli tol ajal täiesti uurimata ja käsitlemata teema. Sellele konverentsile kutsusin ma avakõnelejaks Piers Vitebsky, Cambridge'i Ülikooli Scotti-nimelise Polaaruuringute Instituudi direktori.

Piers oli tinglikult tol ajal läänemaailma kõige olulisem polaaruurija humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnas, sest tema juhatatav instituut oli kõige suurem ja mõjukam uurimisasutus, kui tegemist oli Arktika rahvaste antropoloogia, keeleteaduse, aga ka Arktika geograafia või migratsiooni- ja majandusuuringutega.

Rääkisime siis pärast konverentsipäeva ühest ja teisest ja muidugi Eesti teadusest. Ning Piers ütles midagi sellist, et kui Eesti teadus tahab olla maailmas esirinnas, siis peab see olema väga mitmekülgne. Ning lõpetas: "Eestis peaksid olema ka oma Aafrika-uuringud!"

Antropoloogia ja üldse kõigi sotsiaal- ning humanitaarteadustega kipub olema niiviisi, et nende mõttekus seatakse väga tihti kahtluse alla. Kui ma õppisin tookord veel Tartu Riiklikus Ülikoolis, siis oli etnograafias (see on see asi, mis tänapäeval läheb antropoloogia või etnoloogia alla) rusikareegliks, et diplomitöö kirjutati ühes kolmest valdkonnast: kas eestlastest, soomeugrilastest või (millegipärast) soomlastest-rootslastest.

Mind huvitasid juba teismelisena indiaanlased ja ma pead nüüd ei anna, aga võib täitsa olla, et ma murdsin esimesena selle nõukogudeaegse triumviraadi reeglit ja kirjutasin oma diplomitöö Põhja-Ameerika indiaanlastest. (Järgmine samal teemal diplomi kaitsnu oli muide Indrek Park).

Mäletan, et istusin ülikooli raamatukogu kohvikus ja lugesin mingeid indiaanlaste-teemalisi raamatuid ning tegin märkmeid, kui üks vanema kursuse tudeng mulle ütles: "Mis mõtet on Eestis uurida indiaanlasi?"

Teaduse mõttekusega on lugu niimoodi, et seda mõõdetakse enamasti rahas ja eriti just kiires rahas. Eksisteerib klišeelik väljend, et "paned ühe euro sisse ja saad kolm tagasi." On olemas rakendusteadused, kus see asi tõepoolest niimoodi kipub olema. Ent see ei käi kogu teadusmaailma, eriti sotsiaal- ja humanitaarteaduste kohta. Seal akumuleerub teadmine väga aeglaselt ja selle rahalist mõõdetavust on raske kindlaks teha. See on ka suur probleem, sest pidevalt tõstatub küsimus, kas meil on neid teadusi ikka vaja.

Ma arvan, et pole olemas antropoloogi, kes poleks vähemalt viis korda oma elus kuulnud küsimusi: "Aga mis on sinu uurimistööst kasu? Keda see ikka huvitab?" Ikka ja jälle kuuleb üleskutseid, et Eestile on vaja suurejoonelist rakendusteaduslikku uurimisinstituuti, kõik rahad peaksid sinna minema ja et sellise heldelt finantseeritud uurimisasutuse leiutisi ning teadmisi saaks kohe kasutada ka majanduse arendamiseks ja elavdamiseks.

Kahjuks ei ole see nii lihtne. See on minu isiklik veendumus ja kindlasti ka ümberlükatav, aga mulle paistab, et teadus on selline suur organism, mille tegemistest vaid heal juhul kolmandik on otseselt kasutatav ja rahaliselt mõõdetav. Probleem on aga selles, et ilma ülejäänud kahe kolmandiku või isegi kolmveerandita see kasu toov segment teadusest ei saa ka edukas olla ega kaua ka ela.

Kuidagi on juhtunud niimoodi, et minu akadeemiline karjäär on mind viinud Siberisse, aga vastupidiselt Eesti Siberi-uuringute traditsiooniga sattusin ma uurima mitte-soomeugri rahvaid. Sealt kandsid salapärased ja seletamatud hoovused mind Kesk-Aasiasse. Kümmekond aastat tagasi Kesk-Aasias oma uurimustega alustades olen ma nii Kasahstanis kui ka Eestis esitanud paljudele tähtsatele inimestele nii teaduses, majanduses kui ka poliitikas küsimuse: "Kas Eestil peaksid olema oma Kesk-Aasia-uuringud? Kui jah, siis miks?" Ja sellele küsimusele pole siiani keegi suutnud ühetähenduslikult vastata.

Mõned nädalad tagasi avaldati kaitsepolitsei aastaraamatus uudis, et Eesti seisvat Kesk-Aasia migratsioonisurve all. Ma ei ütle, mida ma arvan mõningatest kommentaaridest sel teemal, aga need demonstreerivad kaasaegse Kesk-Aasia mittetundmist.

Maailmas on väga hästi uuritud nii Kesk-Aasiat kui ka selle elanike töömigratsiooni, millel on nüüdseks globaalne dimensioon. Ma kahtlustan aga, et Eestis on väga vähe inimesi neid uuringuid on lugenud või isegi oskaks neid otsida.

Näiteks usbekid on väga ettevõtlikud ja liikuvad inimesed, Lätis kasvab usbeki võõrtööliste arv juba vähemalt viimased seitse kuni isegi kümme aastat, Riias on väga head usbeki restoranid ja isegi pagaritöökoda (soovitan minna Riia turul asuvasse usbeki tšaihhanaasse, kus saab meie kandi parimat plovi). Usbekke näeb ka Tallinnas ja nende keelt kuuleb siin ja seal. Ma arvan, et nüüd on saabumas aeg, mil Eestil on vaja selle regiooni tundjaid, kuid üleöö neid ei teki.

Teine suurem mullistus on teade võrokestest, kes kuulutasid ennast põlisrahvaks. Äsja kuulsin ühte selleteemalist n-ö ekspertkommentaari ja see oli diplomaatiliselt väljendudes küündimatu. Põlisrahvad, nende staatus ja nende organisatsioonid on osa Arktika rahvaste uuringutest ja sellega tegeleb Eestis terve uurimisrühm. Kes oleks võinud teada, et uurides Siberi rahvaid ja liikudes sealt edasi juba n-ö suurde Arktikasse, on äkki vaja neid teadmisi siin, Eestis.

Mida ma tahan öelda, on see, et sotsiaal- ja humanitaarteaduste kasu võib ilmneda ootamatult. Äkki võib vaja minna inimesi, kes teavad ühte või teist teemat. Äkki on nüüd tagumine aeg mõelda kodumaiste Aafrika-uuringute peale?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.