Aasta eest olid teravilja hinnad turul väga kõrged, nüüd on need alla tagasi tulnud, kuid mitte päris sellele tasemele, mis enne sõda oli. "Viljakaubandus on börsikaubandus ja seal emotsioonid mõjutavad alati rohkem kui võib-olla tegelik olukord. Kaheks-kolmeks kuuks peale sõja algust olid hinnad tõeliselt laes, kahe-kolmekordsed. Ka toona rääkisime, et 100 aastat vaadata, siis sellised hinnatõusud olid ka esimese ja teise maailmasõja ajal," kirjeldas Ameerikas.

Tipuhindade perioodil müüdi Eesti viljast 12 protsenti, märkis Ameerikas.

Kui sõda Ukrainas tõstis vilja hinda maailmaturul, siis see ei tähenda, et kõik põllumehed kõrgemast hinnast võidaksid. Ameerikas juhtis tähelepanu, et näiteks ka loomakasvatajad otsivad odavamat vilja. "Kui mehed käisid ju siin veel muned aastad tagasi ise [Ukrainast] toomas ja varustamas ennast odava maisiga, siis peale sõda oli kohe tunda, et kui seda enam ei saanud, külvati rohkem maisi endale," rääkis Ameerikas.

Kui enne sõja algust külvati Eestis maisi ligikaudu 13 000 kuni 14 000 hektarit, siis mullu külvati 3000 hektarit juurde, märkis ta.

Tegelikult võib ka Venemaalt endiselt sanktsioonideta tuua toiduaineid ja nende tootmiseks tarvilikku, näiteks väetisi. See on aga eetika küsimus. "Meie siin Põhja-Euroopas ja Baltimaades oleme võtnud seisukoha, et sealt seda ei too, kuigi Euroopa Liit seda lubaks. Lääne-Euroopa või Lõuna-Euroopa seda teevad ja seda võimalust kasutavad," sõnas Ameerikas.

Talivilja proportsioon on muutunud 30 aasta tagusega vastupidiseks

Möödunud talv läks Ameerikase sõnul põllumehe jaoks kergelt. "95 protsenti taliviljadest jäi ilusti alles. Kindlasti tahaks seda rõhutada, et veel paarkümmend aastat tagasi olime suviteravilja kasvataja maa, talivilja oli 20-25 protsenti, täna on vastupidi. Paari-kolmekümne aastaga oleme saanud talivilja kasvatavaks maaks ja palju ikkagi sõltume sellest, kuidas ta talvitub," rääkis Ameerikas.

Viimaste aastakümnetega on Eesti põllumehed ka saadud kogemustest õppinud talivilja paremini kasvama.

"Sordiaretajad on paremaid sorte aretanud, mis peavad paremini vastu Põhjamaa tingimustes, meil on erinevaid nn fungitsiide, mida saame talvitumisel haiguste vastu kasutada, oskame taime paremini toita, et ta talvel tugevam oleks," kirjeldas Ameerikas.

Viimastel aastatel on Lõuna-Euroopas olnud aina suurem probleem põudadega ning Ameerikas märkis, et Eestiski tuleb olla tänulik piisava vee eest.

"Kui globaalne kliimamuutus meil siin mingil määral tunda annab, siis Lõuna-Euroopas on järjest rohkem ja rohkem põuaperioode. Suved on kuivad ja sellele peabki see talivili paremini vastu, sellepärast oleme ka meie seda rohkem hakanud taliviljasid kasvatama, et ka meil on suviseid põuaperioode päris pikalt. Kui me oleks olnud edasi suvivilja kasvatajad, nagu veel mõned aastad tagasi, siis näiteks eelmine aasta oleks tõeline ikaldus olnud," rääkis ta.

Kevadel külvatakse Ameerikase sõnul praegu peamiselt vaid hernest, uba ja maisi. "Ülejäänud teraviljad ja rapsid on kõik juba sügisel külvatud," ütles ta.