Kuigi ajakirjandusvabadus on õiguslikul ja poliitilisel tasandil tagatud, ähvardab Eesti ajakirjanikke laimuvastaste õigusaktide ja küberkiusamise tõttu enesetsensuuri oht, tõdes RSF oma 2023. aasta raportis.

Eesti poliitilist keskkonda on iseloomustanud suhteline neutraalsus ajakirjanduse küsimuses ja vähesed verbaalsed rünnakud on lubanud ajakirjanikel tagakiusamist kartmata poliitikutelt vastutust nõuda, märgib RSF Eesti poliitilise konteksti kohta. Organisatsiooni poliitiline indikaator näitab siiski Eesti olukorra suhtelist halvenemist: kui 2022. aastal oli Eesti selles arvestuses maailmas viiendal kohal, siis tänavu on langenud 17. -le. Samuti on vähenenud selle näitaja arvuline väärtus.

Veel rohkem on Eesti koht halvenenud õigusliku keskkonna arvestuses, kus Eesti ajakirjandus kukkus mulluselt viiendalt realt 18. kohale ning langes ka õigusindeksi väärtus.

"Kuigi meediavabadus on põhiseadusega tagatud, piiravad seda õigusaktid, mis kaitsevad laimamise ja isikuandmete avaldamise eest. Kui laimuvastaste hagide kartus võib viia enesetsensuurini, siis isikuandmeid kaitsvad seadused on viimasel ajal muutunud Eesti võimudele ettekäändeks piirata üha enam meedia juurdepääsu avalikule teabele," rõhutas Piirideta Reporterid oma ülevaates.

Mõningal määral on Eesti meediavabadust halvendanud ka majanduslik kontekst: eelmisel aastal oli Eesti selle näitaja järgi maailmas kuuendal, tänavu kümnendal kohal.

RSF tõdes, et meediaomand on Eestis nii kontsentreeritud, et seda võib pidada oligopoliks, mis tähendab piiratud konkurentsiga turgu. "Kahe suurema meediakontserni omanikel on osalusi ka teistes ärisektorites. Eesti erameedia tegutseb väikesel turul, kus on piiratud juurdepääs rahastamisele, mis sunnib neid otsima uusi tuluallikaid, näiteks ürituste korraldamist. Avalik-õigusliku ringhäälingu eelarve on järjest piiratum ja seda võib mõjutada poliitika," seisab ülevaates.

Sarnaselt eelmise aastaga konstateerib RSF oma ülevaates Eesti meediavaldkonna kohta, et viimasel kümnendil toimunud konsolideerumise tagajärjel on siinsel meediaturul nüüdseks kaks suuremat meediamaja (Postimees Grupp ja Ekspress Grupp), avalik-õiguslik ringhääling ERR, kohalik meedia ja mitmed sõltumatud internetiväljaanded. Venekeelne meedia, sealhulgas avalik-õiguslik telekanal, avalik-õiguslikud ja eraraadiojaamad ning sõltumatud veebilehed, teenindavad venekeelset vähemust, mis moodustab veerandi elanikkonnast.

Hinnates ajakirjanike turvalisust, märkis RSF, et ehkki füüsilised rünnakud nende vastu on äärmiselt haruldased, on ajakirjanikud puutunud kokku üha suurema hulga eraisikute internetiähvardustega, millest kõige raskematest juhtumitest teatatakse politseile ja neid uuritakse. "Meediamajad on võtnud kasutusele meetmed ajakirjanike paremaks kaitsmiseks, kuid süstemaatilise psühholoogilise abi puudumise taustal võib küberkiusamine avaldada ajakirjanikele enesetsensuuri mõju," tõdes organisatsioon.

Eesti ühiskondlikku konteksti hinnanud RSF märkis, et ehkki ükski kultuuriline või ühiskondlik piirang ei ole takistanud ajakirjanikel oma tööd tegemast, süüdistas osa elanikkonnast meediat Covid-19 pandeemia ajal liigses leebuses võimude ja ravimifirmade suhtes. Selle tulemusena sattusid ajakirjanikud verbaalsete rünnakute alla.

Esirinnas on põhjamaad

Maailma kõige vabama ajakirjandusega riik on nagu ka eelmisel aastal Norra (95,18 punkti), millele järgnesid Iirimaa (89,91) ja Taani (89,48). Neljandal kohal oli sel aastal Rootsi (88,15), Soome (87,94), Holland (87,0), Leedu (86,79) ja kaheksandana Eesti (85,31). Läti on pingereas 16. kohal (83,27).

Ameerika Ühendriigid on 180 riiki hõlmavas RSF-i meediavabaduse indeksis 45. kohal (71,22) ja Venemaa 164. kohal (34,77).

Kolm kõige väiksema meediavabadusega riiki on Vietnam (24,58), Hiina (22,97), mille kohta öeldakse, et see on maailma suurim ajakirjanike vangistaja ning propaganda edastaja, ning viimasel positsioonil on Põhja-Korea (21,72).