Eesti tõusis ajakirjandusvabaduse indeksis maailmas neljandaks riigiks
Eesti tõusis teisipäeval Piirideta Reporterid (RSF) avaldatud 180 riiki hõlmavas ajakirjandusvabaduse indeksis maailmas neljandale kohale, eelmisel aastal oli Eesti 15. kohal.
Indeksi puhul väärib eraldi märkimist, et sel aastal muudeti selle arvutamise metoodikat, mis võis olla ka osalt põhjuseks, miks mõne riigi näitajad ja koht halvenes ja teisel seevastu paranes.
Kõige vabama ajakirjandusega riik on indeksi alusel Norra, millele järgnesid Taani ja Rootsi. Viimasele jäi napilt alla Eesti, mis omakorda edestas viiendal kohal olevat Soomet.
Leedu on pressivabaduselt maailmas üheksandal ja Läti 22. kohal.
Läänemaailma suurriikidest on näiteks Saksamaa 16., Ühendkuningriik 24., Prantsusmaa 26. ja Ameerika Ühendriigid 42. kohal.
USA kohta öeldakse raporti kommentaaris, et sealse meedia polariseerumine toidab ja tugevdab sisemisi sotsiaalseid lõhesid ühiskonnas endiselt vaatamata presidendivahetusele.
Ukraina on ajakirjandusvabaduselt maailmas 106. kohal (aasta varem 97. kohal).
Valgevene on pressivabaduselt maailmas alles 153. ja Venemaa 155. kohal. Aasta varem oli Venemaa 150. kohal. Ukraina ja Venemaa kohta öeldakse, et nende langus on tingitud propagandasõjast, mida enne Vene vägede sissetungi peeti.
180 riiki hõlmava pressivabaduse indeksi järgi on ajakirjandusvabadus kõige väiksem Põhja-Koreas, Eritreas ja Iraanis.
Raporti eessõnas kirjutatakse, et maailma ajakirjandusvabaduse indeks hindab ajakirjanduse olukorda 180 riigis. Negatiivse arenguna tuuakse välja, et globaliseerunud ja reguleerimata veebiruum julgustab võltsuudiseid ja propagandat. Samuti kasvavad demokraatlikes ühiskondades lõhed, mis on raporti koostajate hinnangul tingitud FOX Newsi mudelit järgiva arvamusmeedia ja desinformatsiooni levikust, mida võimendab omakorda sotsiaalmeedia.
Rahvusvahelisel tasandil tuuakse välja ka autoritaarsed režiimid, mis kontrollivad oma meediat ja veebiplatvorme ning peavad samal ajal demokraatlike riikide vastu propagandasõdu. Polarisatsioon nendel vahel suurendab pingeid.
Hinnangud Eesti kohta
Eesti kohta öeldakse, et viimasel kümnendil toimunud meedia konsolideerumisel on Eesti meediaturul nüüdseks kaks suuremat erameedia kontserni (Postimees Grupp ja Ekspress Grupp), avalik-õiguslik ringhääling ERR, kohalik meedia ja mitmed sõltumatud internetiväljaanded. Venekeelne meedia, sealhulgas avalik-õiguslik ETV+, avalik-õiguslikud ja eraraadiojaamad ning sõltumatud veebilehed, teenindavad venekeelset vähemust, mis moodustab 25 protsenti elanikkonnast.
Raportis tuuakse välja, et kahe suurema erameediakontserni omanikel on osalusi ka teistes ärisektorites. Eesti erameedia tegutseb väikesel turul, kus on piiratud juurdepääs rahastamisele, mis sunnib neid otsima uusi tuluallikaid, näiteks ürituste korraldamist. Avalik-õigusliku ringhäälingu (ERR) eelarve on aga järjest piiratum (0,14 protsenti SKT-st), mis võib suurendada poliitilisi mõjutusi.
Eesti poliitilist keskkonda nimetatakse raportis suhteliselt neutraalseks ajakirjanduse suhtes. See tähendab näiteks väheseid verbaalseid rünnakud, mis on aidanud kaasa sellele, et ajakirjanikud on saanud poliitikuid vastutusele võtta, kartmata tagakiusamist.
Kuigi põhiseadusega on tagatud Eestis ajakirjandusvabadus, piiravad meediavabadust õigusaktid, mis kaitsevad laimamise ja eraandmete avaldamise eest. Raportis tuuakse välja, et isikuandmeid kaitsvad seadused on viimasel ajal muutunud Eesti võimudele ettekäändeks piirata üha enam meedia juurdepääsu avalikule teabele.
Raport ei tähelda, et oleks pikaajalisi kultuurilisi või ühiskondlikke piiranguid, mis takistaks Eesti ajakirjanikel oma tööd tegemast. Välja tuuakse, et koroonapandeemia ajal süüdistas osa elanikke ajakirjandust selles, et nad olid võimude ja ravimifirmade tegevuse suhtes vähekriitilised. Selle tulemusena said ajakirjanikud nii veebis kui ka verbaalselt rünnakuid.
Kui füüsilised rünnakud Eesti ajakirjanike vastu on aga väga haruldased, siis puutuvad ajakirjanikud üha enam kokku eraisikute internetiähvardustega, millest kõige raskematest juhtumitest on teavitatud politseid. Raportis kirjutatakse, et meediamajad on võtnud kasutusele küll meetmed ajakirjanike paremaks kaitsmiseks, kuid süstemaatilise psühholoogilise abi puudumise tõttu võib küberkius avaldada ajakirjanikele enesetsensuuri mõju.
Toimetaja: Urmet Kook