Te olete olnud pikka aega riigikogus, olnud riigikogu esimees ja praegu aseesimees - kas kuluhüvitiste süsteemi peaks muutma? Näiteks kehtestada samasugune süsteem kui on ministritel, kellele lisaks palgale makstakse esindustasu ja kes ise otsustab, millele seda kulutada ning mingeid tšekke ta esitama ei pea.

Ma mäletan, et üks 16 aastat tagasi seda prooviti kehtestada suhteliselt sarnaselt ministritele ja see ei tulnud välja. See tähendaks juba seda, et kõik riigikogu liikmed sarnaselt ministritele saavad esindustasu tublisti üle 1000 euro ja see, kuidas nad seda kulutavad, seal ei ole otseselt mingit kuluaruandlust ega regulatsiooni. Nii et ma ei usu väga, et oleks poliitiline tahe, et kantakse üle 1000 euro riigikogu liikmetele ja nad ei pea üldse enam kuluaruandeid esitama. Seda 2007 prooviti ja see ei õnnestunud.

Kuluhüvitistest rääkides, siis seal on kaks väga selget kriteeriumi. Üks tuleb seadusest - see peab olema tööga seotud kulu. Ja teine tuleneb riigikogu liikme heast tavast, mis tähendab lühidalt öeldes, et see peab olema tehtud mõistlikult, otstarbekalt ja riigi raha säästvalt. Ja need on põhimõtted, millest iga riigikogu liige peab kuluhüvitist kasutades lähtuma.

Aga kui me vaatame seda, mida töö lõpetanud riigikogu osa liikmeid tegi - kes üritas veel viimasel hetkel oma bensiinipaaki täita teades, et ta homme enam ei ole riigikogu liige. Kõiki neid taksodega ringisõitmisi ja nii edasi. Väga tihti riigikogu liikmed teavad, et nad ei pääse järgmisesse riigikogusse või nad ei tahagi sinna saada ja siis neil tõrge kaob ära ja eetika tase on nagu on. Sellised asjad lihtsalt toimuvad.

Antud juhul ei ole ju selles mõttes küsimus, millal see nullpunkt tekib. Ühel õhtul see nullpunkt tekib kellajaga 24.00, kui riigikogu liikme volitused lõpevad ja järgmisest hommikust ta ei ole enam riigikogu liige. Aga kui ta laseb sama päeva õhtul veel mitmekümneid liitreid kütust, siis ei tundu see kuidagi tööga tööga seonduv tegevus olevat. Ja kuluhüvitised on täpselt selline asi, et 101 liiget, neil on võimalus seda kasutada. Eelnevalt ütlesin, milleks tohib neid kasutada, aga kui seda kasutatakse valesti või hallis alas, siis loomulikult see on löök terve riigikogu mainele.

Kas riigikogu juhatus saab kasvõi sellesama Urmas Reitelmanni näite puhul midagi ka praegu ette võtta?

Juhatus kindlasti saab seda arutada. Aga öelda head retsepti, et mida saab ette võtta - nagu ma ütlen, kui riigikogu staatus oleks riigikogu liikmel lõppenud kaks või kolm päeva varem, siis oleks ta võinud ikka seda teha. Nii et ühel hetkel kaardid tuleb sulgeda ja kaardid suletakse siis, kui riigikogu liikmestaatus lõpeb.

Veel kord, see on ikka väga tugevasti iga inimese südametunnistuses kinni. Kas ta näeb, et kui ma õhtul veel tangin autot, et ma nüüd siis viimased kaks tundi või kolm tundi või seitse tundi teen veel midagi riigikogu liikmena või ma tegelikult sellega sõidan järgmisel päeval vabalt ringi, kui ma enam riigikogu liige ei ole. See ongi väga tugevasti eetika ja südametunnistuse ja enda enda aususe küsimus.

Tulles nüüd veel korra tagasi esindustasude juurde, siis te ütlesite, et 2007. aastal seda arutati ja sellele ei leitud poliitilist konsensust. Aga äkki aastal 2023 leitakse? Näiteks kui esindustasu vähendatakse! Praegu saab kuluhüvitisi taotleda kuni 30 protsendi ulatuses riigikogu liikme palgast, siis see võiks ju olla kompromissi koht?

Ma jään hetkel vastuse võlgu, et kas riigikogu liikme kuluhüvitised võrreldes ministri esindustasuga, mis tuleb ministritele otse arveldusarvele ilma kuludokumente esitamata, et kui suur see erinevus on. Ma arvan, et see on enam-vähem sarnane, aga mul ei ole seda infot hetkel käepärast võtta. Kas seda võib uuesti arutada, see on eeskätt vanematekogu teema. Aga kordan, see tähendab, et kogu aruandlus kaob ära ja ma ei arva, et selleks poliitilist tahet täna on olemas riigikogus.

Aga kas teil endal oleks tahe seda küsimust arutamisele viia ja kas te ise seda pooldaksite?

Ma arvan, et kuluaruannete alusel tööga seotud kulude hüvitamine on igas mõttes läbipaistvam ja selgem kui see, et kantakse üle esindustasu 101-le riigikogu liikmele ja seal ei ole mitte mingisugust aruandluskohustust.

Samas ministritele ei ole praegu ka aruandluskohustust, neile lihtsalt kantakse!

See vastab tõele. Ainult et valitsuses on ministreid suurusjärgus seitse pool kuni kaheksa korda vähem kui on riigikogu liikmeid.

Nii et riigikogu juhatuse liikmena teil väga head retsepti pakkuda ei ole, et selliseid asju ajakirjandusse ei ilmuks ja et me ei tunneks ennast maksumaksjatena puudutatuna?

No see retsept on see, mis ütleb seadus ja riigikogu liikme hea tava. Kui sellest lähtutakse, siis ju enamusel riigikogu liikmetest neid probleeme ei ole. Ega kuluhüvitised ei ole mingisugune illegaalne tegevus. Vastupidi - see on legaalne ja see on tööga seotud kulu. Ja kui on tööga seotud kulud, siis seda tuleb kasutada.

See on täiesti arusaadav, kui riigikogu liige sõidab valijatega kohtuma, tal on mingid tööülesandeid või et näiteks Ivari Padar peab saama Võrumaalt Tallinna. Aga teine asi on see, et kui tavainimese vaatest mingid väärkasutused toimuvad, siis ei saa mitte keegi midagi teha.

Ma arvan, et saab teha ja siin on ju ajakirjandus teinud väga tänuväärset tööd. On neid asju toonud päevavalgele ja see kindlasti distsiplineerib. On veel üks võimalus - need kuluhüvitised täiesti ära keelata, aga nagu ma ütlen, ma ei pea ka seda õigeks. Ega riigikogu liikmete kuluhüvitised ei tähenda seda, et seda tuleb iga kuu maksimummääras ära kasutada. Seda tuleb teha säästvalt, see on maksumaksja raha. Kui tööga on seotud kulud, siis loomulikult - selleks ju see ette nähtud ongi.

Kas need juhtumid, mis on Õhtulehes ära kirjeldatud, kas neid riigikogu juhatus ja vanematekogu hakkab arutama?

See on väga suuresti riigikogu esimehe küsimus, kas ta viib vanematekogusse need teemad või ei vii. Ma usun, et juhatuses kindlasti me seda seda teemat vaatame. Loomulikult.