Eesti meditsiiniasutustes on hinnanguliselt puudu umbes 2000 õde, kõige raskem on olukord maakonnahaiglates.

"Väikehaiglate eripära ongi selles, et kui siin on puudu neli või viis õde, siis võib teatud valdkondades ka teenus katkeda. Väikestes haiglates on vajalik ja oodatakse väga eriõdesid, kes saaksid teha spetsiifiliselt selliseid vastuvõtte, kus on võimalik anda patsientidele abi ja on võimalik ka hinnata,  kui abivajadus on nii suur,  saaks selle patsiendi edasi saata näiteks eriarsti konsultatsioonile," lausus õdede liidu president Anneli Kannus.

Haiglates, kus töötab vähe arste, on eriõdedel kanda üha suurem vastutus, tõdes 39 aastat nahahaiguste erialal töötanud ja tänavu aasta õe tiitli pälvinud Eda Mudalomp.

"Õe töös ongi muutunud eriõendus; see, et õde saab ise otsustada, mida ta haigega teeb, ise jagada nõuandeid – see on põhiline, muidu oli õde ju arsti abiline," ütles Mudalomp.

Selleks, et õdedel oleks motivatsioon tööle minna maakonnahaiglatesse, tuleks muuta rahastussüsteemi.

"Tervishoiu rahastus on see, mis peaks olema maahaiglatel natuke erinev. Kollektiivlepinguga kokku lepitud töötasu järgi on äärealadele personali leidmine äärmiselt keerukas. Tihtipeale me peame tasustama veidi enam, arvestama seda, et väga paljud inimesed käivad kuskilt mujalt näiteks 50 kilomeetri kauguselt tööl, mis vajab ka kompenseerimist. Tegelikult selline rahastussüsteem oleks vaja ümber muuta ja see peaks olema erinev nendest haiglatest, mis töötavad suurtes linnades," rääkis Põlva haigla juhataja Margot Bergmann.