Eestis saab omajagu raha kokku hoida, kui riigiasutustes oleks vaid ressurssi oma tegevuste mõttekuse hindamiseks. Ja ka teistelt riikidelt õppimiseks. Nimelt teavitas keskkonnaamet vastu kevadet, et lubab sel kevadel kormoranimune õlitada ja linde heidutada.

Midagi uut selles muidugi polnud, sest ka 2011. aastal käis Eestis võimas munaõlitamine. Kui sellest tegevusest olnuks kasu, poleks probleemi. Aga kasu puudus. Ja ka selles polnud midagi uudset, sest Rootsis sai juba üle 20 aasta tagasi selgeks, et munade läbitorkimisel ja pesapuude maharaiumisel puudus nii kormoranide populatsioonile kui ka kalakaitsele igasugune efekt*.

Rootslased said aru, et esiteks langeb siis pesitsussurve siseveekogudele, kuhu kormoranid massiliselt pesitsema lähevad. Teiseks, kui aastate pärast enam mune laiul ei torgitud, kolisid kormoranid enda vanadesse valdustesse tagasi. Kuigi kogu see tee sai ka Eestis läbi käidud, põleme jätkuvalt valmidusest sellele mitte midagi muutvale ettevõtmisele uuesti raha kulutada.

Mis puudutab neid õnnetuid siseveekogusid, mille kormoranide armaada merelt minema aetuna asustab, siis on mõju vägagi arvestatav. Sellistes veekogudes on vähem kalu, mis tähendab, et need kalad süüakse ka kiiremini ära. Rootsis selgus, et kormoranid mõjutavad siseveekogude angerjasaaki päris kõvasti. Merekalade arvukusele polnud aga kormoranidel kaugeltki nii suurt mõju kui arvati.

Nagu Eestis, oli ka Rootsis selline tegevus lubatud vaid valitud piirkondades, ent efekti see ei andnud, sest kõrval, kus häiringut polnud, suurenes selle võrra populatsioon ja mingit üldist langust ei täheldatud. Munade läbitorkimine, õlitamine või kormoranide peletamine ei kaitse kalu, sest kalu söövad täiskasvanud linnud, kes pärinevad teistest kolooniatest, kus mune ei torgita ega õlitata. Vihjeks veel seda, et kormoranid võivad elada kuni 23-aastaseks.

Kormoranide küttimine ja munade korjamine söögiks oleks keskkonnaametil toiduohutuse seisukohalt ehk isegi mõttekas idee. Nii kormoranide liha kui ka munad on täitsa söödavad ja kormoranigurmee koha peal haigutab siinsel restoranimaastikul veel tühjus.

Kalavarudele poleks aga ka sellisel tegevusel arvestatavat mõju, sest juba nimetatud teadustöös sai rootslastele selgeks, et kormoranide küttimine annab vaid siis efekti, kui igal aastal hävitada üle 13 protsendi populatsioonist.

Sellise ettevõtmise kulukus on Eesti jaoks paraku kättesaamatult suur. Nimelt pesitseb Läänemere piirkonnas 190 000 – 210 000 kormoranipaari ja lindude tapmiseks tuleks sel juhul luba saada ka naaberriikidelt.

Asjal oleks jumet vaid siis, kui me kiinduks kalaroogade asemel kormoranilihast ja -munadest delikatessidesse. Et valitsus ei kukuks, peaksid siis mõistagi Eesti kalamehedki hakkama vabalt peetavate ökokormoranide liha ja mune eelistama. On ju märkimisväärselt mõttekam süüa külluses olevaid loodussaaduseid kui avaldada lisasurvet niigi ülepüügiprobleemidega populatsioonidele.

Kormoranid on meie planeeti asutanud 20 miljonit aastat, inimene aga ainult 300 000 aastat. Selle 20 miljoni aasta jooksul ei ole kormoranid suutnud veel ühegi kalaliigi arvukusele fataalselt mõjuda. Inimkonna kohta seda samas väita ei saa. Nimelt on meil käsil kuues massväljasuremine ja selle on põhjustanud just inimkond – hinnanguliselt kaheksast miljonist taime- ja loomaliigist Maal on umbes üks miljon väljasuremisohus. Seega sööb inimkond hoopis kormoranide eest kalu ära.

* Engström, H. (2001). Effects of Great Cormorant predation on fish populations and fishery. Doctoral dissertation, Acta Universitatis Upsaliensis.