Tänavu 2. mai pidi teile tulema hoopis teistmoodi – pidulikult pidi lõppema teie 10-aastane ametiaeg politsei- ja piirivalveameti peadirektorina. Aga täna te istute siin mehena, kes on kahtlusalune ja kes püüab oma mainet päästa.

Tõepoolest pidi 2. mai olema sel aastal teistsugune. Ma pidin lõpetama oma politseiteenistuse, mis on kestnud üle veerand sajandi ja see on olnud väga-väga äge sõit. On olnud rõõmu, on olnud pisaraid, on olnud magamata öid, on olnud tuksiläinud suhteid, on läinud tuksi lähedust. Nii et kindlasti on see aasta kevad teistsugune.

Te ei olegi elus teinud midagi muud, välja arvatud üksikud tööampsud nooruspõlves. Olete kogu oma karjääri olnud politseis ja praegu selline lõpp. See peab olema ikka kibe?

Muidugi ma lootsin, et kõik saab olema teistmoodi ja ma valetaksin iseendale, kui ma ütleksin, et ma ei ole kurb. Aga samas ma tean, mida ma tegin. Ma tean, mida ma täna teen. Ja ma tean seda, et ma kaitsen oma õigusi kohtus.  

Kui minna algusesse, miks te üldse valisite politseiniku ameti?

Minu elus on üks selline aeg, kus mul varastati ära auto, siis ma nägin, kuidas kohalik politsei seda uurib. Ja teine, võibolla lõplik tõuge oli seotud sellega, et ma tundsin ebaõiglust. Ma töötasin teerullijuhina. Ma tegin palehigis tööd, et teenida raha sportimiseks, sest suvel makstakse teerullijuhile väga head palka. Aga ma sain aru, et ma ei saanud kätte kogu raha ja see tekitas minus taas kord ebaõigluse tunde ja asjaolud läksid nõnda, et otsustasin hakata politseinikuks.

See, kuidas saatus on mõnikord noatera peal ja et kõik võinuks minna täiesti teistmoodi – näide selle kohta on, kuidas läksite eksamitele ja mingi buss läks katki. Mis lugu sellega oli?

Jah, ma soovisin sisse astuda Sisekaitseakadeemiasse. Tollel hetkel oli selle õppeasutuse nimi Riigikaitseakadeemia. Ja teel Rakverest Tallinnasse, sest katsed toimusid ühel päeval, läks buss katki. Ma jõudsin kohale peale lõunat, siis kui sai teha ainult teadmiste testi, aga see spordi või üldfüüsilise test jäi mul tegemata. Ja selle pärast ma sinna kooli kahjuks ei saanud. Aga sellega minu politseihariduse teekond siiski ei lõppenud, vaid üks hea inimene soovitas, et homme on viimane päev sisse astuda Paikuse politseikooli. Need olid tol hetkel erinevad õppeasutused. Ja nii ma sõitsingi siis neljapäeva õhtul bussiga Pärnusse, et järgmisel päeval teha katsed Paikuse politseikooli.

Kuuldavasti ööbisite pargis pingi peal?

Raha mul ei olnud, tuttavaid Pärnus ei olnud, ega vanemadki teadnud, kus ma olen ja mis ma teen. Aga tahe politseikooli astuda oli nii suur, sest see ebaõigluse tunne oli kuklas. Ja tõesti – autobussijaama kõrval pargis, Lydia Koidula kuju kõrval ma pingi peal selle öö veetsin.

Te lõpetasite kooli juunis 1997 ja politseikadett Vaher suunati tööle Tallinna kesklinna politseijaoskonda. Algusaeg oli uskumatult askeetlik nii teie jaoks isiklikult kui ka Eesti politsei jaoks üldiselt?

Tööd tehti siis sellepärast, et see oli äge. Ja mis töövahendid siis olid, nendest isegi ei saanud rääkida. Kamba peale paar käeraudu. Autosid ei olnud, rääkimata andmekogudest. Kõik oli paberi peal ja žurnaalides. Olid väga askeetlikud ajad jah.

Olete oma naha ka korduvalt turule viinud ja saate tähistada teist sünnipäeva. Mis juhtus 1. mai volbriööl 1999, mis juhuslikult on ka päriselt teie sünnipäev, kui saite väga raskelt viga?

Meil oli meeskonnana vaja leida üles üks tagaotsitav, meil oli info, et see tagaotsitav tuleb Raekoja platsile volbriööd tähistama. Seal oli palju inimesi ja nii me teda otsisime silmadega. Aga juhtus see, et me meeskonnaga – me olime kolmekesi – Viktor, Marko ja mina – olime omavahel lahku läinud, mis tegelikult ei ole õige. Aga rahvast oli nii palju, inimesed loopisid šampusepudeleid üle pea, meeleolu oli väga ärev. Ja ma asusin kinni pidama teda ja see ei õnnestunud. Sest tema sõber lõi kaks korda noaga mulle selga tagant.

Ma ise kõike ei mäleta, aga arst, kes mõned päevad hiljem mu õla peale koputas, ütles, et võite tähistada oma teist sünnipäeva. Ei olnud niivõrd rasked vigastused, vaid tegelikult oli verekaotus väga suur, sest kiirabi jõudis umbes 40–45 minutiga kohale. Aga elus olen ma tänu kahele mehele – tänu Markole, kes põhimõtteliselt hoidis näppe aukude ees ja tänu Viktorile, kes samal ajal püssiga vehkides teisi pätte eemale peletas. Seda ma olen hiljem kuulnud. Ja Markole ja Viktorile tuhat tänu.

Teine kord napilt pääseda oli teil 2004. aasta sügisel, kui pommivööga mees võttis autos pantvangi politseiniku. Teie olite valveläbirääkija, aga läbirääkimine ei jõudnud alatagi, kui auto lendas õhku!  

Eellugu oli väga lihtne lähisuhte vägivalla kaasus, kus pere oli tülli läinud. Naine kutsus politsei, mees oli teda pikka aega peksnud. Patrull jõudis ukse taha ja põhimõtteliselt algas kogu see probleem, mis oli seotud pommiga. Mees näitas, et pommivöö on ümber kere ja läks kõndima. Ta põhimõtteliselt kõndis politsei eest ära... Politsei alustas tema piiramist, kuni lõpuks siis see pommivööga mees suutis hüpata ühte politseiautosse. Üks politseinik sai autost välja, teine jäi kurjategija pantvangi. Ja minu ülesanne oli asuda läbi rääkima selle Jevgeniga, et lahendada olukord rahumeelselt. See kahjuks ei õnnestunud, sest päris algusfaasis kärgatas plahvatus...

Mind päästis tegelikult selle patrullauto, mis oli juhuslikult buss, tagumine parem post. Kui ma oleksin olnud meeter sinna või meeter tänna, siis ma oleksin rohkem viga saanud. Kui palju rohkem viga saanud, ma ei oska öelda. See oli õnnelik öö minu jaoks.

(Samas hukkus esimene naispolitseinik Julia Gorbatšova - M.K.)

Te ütlesite meie vestluse alguses, et on tulnud ette ka pisarate valamist. Mis ajab teiesugusel inimesel silmanurga niiskeks?

Kõige keerulisemad lood on ikkagi seotud lastega. Kui last on väärkoheldud või lapsega on juhtunud midagi, siis neid juhtumeid, kus sa pead minema ukse taha ja ütlema emale – teate, teie laps on tapetud või surnud, see on hästi keeruline.

Läbirääkija üks ülesanne on ka surmateadete viimine. Oli. Tänaseks mitte, nüüd on juba kaplaniteenistus olemas Eesti politseis. Aga varem oli ka läbirääkijate ülesanne viia selliste kurbade sõnumite operatsiooni läbi, mis oli emotsionaalselt väga raske, sest üsna tihti ei olnud sa sõnumi viija, vaid sinust sai hiljem perekonna liige. Sina olid sild riigi ja perekonna vahel.

Sedamööda, kuidas te ametiredelil tõusite, siirdus teie töö aina rohkem kabinetti. Aga see ei tähendanud, et emotsioonid ja pinge olnuks madalamad. Kui teist sai 2013 PPA peadirektor oli käimas politsei, piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniameti ühendamine, koondati 600 inimest. See tähendab, et nii mõnigi käib tänaseni ringi rusikas taskus teie suhtes?

Kindlasti. Töö kaotamine olukorras, kus organisatsioon peab muutuma selle pärast, et allesjäänud inimestele mõistlikku palka maksta, see ei ole kindlasti meeldiv olukord.

Üks näide reformi vajadusest oli näiteks see, et kui teie seda ühendama hakkasite, siis näiteks paljudel politseinikel olid veel viisnurgaga püstolid?

Kõik politseinikud kandsid viisnurgaga püstolit. Politseinikud kandsid – mina nimetasin seda, kilepüksteks ja kilejopeks – politseivormi, millest isegi vanalinnas aknaid pesev Tamrexi tööriideid kandev töömees tundis ennast mugavamalt. Uuele vormile üleminek, mis võttis tegelikult miljoneid, uus relvastus. Igaühele oma kuulivest, see ei olnud 2013 nii. Piirivalvurid käisid piiril nii, et üks vahetus lõpetas ja järgmine vahetus pani selle vihmast, lumest või higist märja kuulivesti uuesti selga. Oli ka aeg, kus laskmas põhimõtteliselt ei käidud. Inimesed kandsid relva, pidid olema relva valmis kasutama kurjategija vastu, aga harjutada ei saanud. Sellist organisatsiooni mina ei tahtnud juhtida. See tuli teha teistsuguseks, tuli muutuda.

Aastate jooksul on teil olnud skandaale ja skandaalikesi, alustades mingitest kallitest kõrvaklappidest ja matkasaabastest, siis oli magistritööga probleeme, aga võibolla kõige erksam pahandus oli 2019 suve lõpus, kui tollane rahandusminister siseministri ülesannetes Martin Helme pani teile lauale lahkumisavalduse. Mis selle taga ikka õieti oli?

Vabastamise põhjuseks toodi olukord, kus mina peadirektorina ja varasem siseminister Andres Anvelt olime kinni mätsinud ühe inimese kuriteo, kes sõitis alkoholijoobes. Üle 1,5 promilli ja Eesti seaduste järgi on see kuritegu ja siis lugupeetud ministrid ilmselt vaatasid karistusregistrist – oi, see mees on puhas.

Ääremärkusena tuleb öelda, et tegemist on avalikkuses tuntud inimesega, kellel on poliitiline ja erakondlik taust. See mängis rolli?

Ilmselt küll jah.

See ei olnud juhuslik Juhan?

Juhuslik Juhan ta ei olnud ja juhuslikult ka selle nägija, et see inimene toodi jaoskonda, on praegu kõrge poliitik.

EKRE ridades?

EKRE ridades. Nii et sealt tekkis ilmselt võimalus ja tahe ja soov, aga vaesed mehed ei tunne seadust ja nad ei suutnud välja lugeda seda, et kui inimene jääb esimest korda joobes juhtimisega vahele, siis prokuröril on õigus suunata ta ravile. Ja seda karistust ei saabunud.  

(EKRE heitis politseijuhile ette, et ta mätsis kinni Hannes Rummu joobes juhtimise, mis tegelikult polnud tõsi - M.K.)

Hüppame tänavu 21. märtsi hommikusse. Mis siis sellel hommikul teie vaatest juhtus?

21. märtsil oli tavaline tööpäeva hommik. Kell 9 oli mul kohtumine sisekontrolli juhiga, kui astusid sisse kaitsepolitseinikud ja ütlesid, et ma olen kinni peetud. Algas läbiotsimine minu kabinetis ja hiljem ülekuulamine kaitsepolitsei majas.

Kui teile tutvustati, milles teid kahtlustatakse või milles probleem seisneb, mis oli reaktsioon?

Minu jaoks oli see loomulikult šokk, et kuidas see asi nüüd siia jõudis. Kuidas me aastaid kestnud juriidilise vaidlusega läbiotsimiseni jõudsime. Aga samas ma pean ütlema, et minus oli ka väike rahu, sest ma teadsin, mida me olime teinud. Ma teadsin, et me olime sellega tegelenud, me olime adresseerinud selle probleemi siseministeeriumisse – nii et see mõnes mõttes leevendas mu keerulist hetke tol hommikul.

Selle etteheite sisu on siis suurtes piirides tööstaaži ja eripensioniga manipuleerimine. Kahtlustus on esitatud ühele kõrgele ametnikule, Eerik Heldnale ja veel viiele tippametnikule, sealhulgas teile. Et tädi Maali ka ikka aru saaks, mille ümber see tants ikka õieti käib.

Minu jaoks käib tants ümber juriidilise vaidluse, kuidas ja kellel on õigus võtta inimene tööle, kuidas ja kellel on õigus inimene roteerida organisatsioonist välja ja kolmandana ka kindlasti see, kes need otsused langetab. Sest mulle ette heidetav tegu on kaasa aitamine ja väidetavalt siis mina aitasin kaasa toime panna kelmuse kuriteole.

2019 oli meie jaoks selline aasta, kus riigikogu oli vastu võtnud seaduse ja president selle välja kuulutanud, et kui sa oled teenistuses 2019. aastal, siis tulevikus hakkad saama eripensioni. Kui sa ei ole 2019 tööl, näiteks alustad 2020, siis sa eripensioni saaja tulevikus ei ole. Meil oli väga suur personalipuudus, sadu inimesi oli puudu. Ja me alustasime eraldi värbamiskampaaniaga, me nimetasime seda "Tagasiotsitava" kampaaniaks, mille käigus helistasime läbi sadu inimesi ja tegime neile ettepaneku – teate, te olete töötanud 20...22 aastat  politseis, tulge tagasi. Kui tulete praegu, siis te olete eripensioni saajad.

(Riigikogu kaotas eripensionid alates 1. jaanuarist 2020 ehk see, kes oli politsei ridades hiljemalt 31. detsember 2019, kvalifitseerub kõrgemale pensionile, kui tal on politseistaaži vähemalt 25 aastat ja täis 50 eluaastat. - M.K.)

Teie nägite selles võimalust, mitte probleemi kutsuda inimesi tagasi just nimelt pakkudes seda boonust?

Tõepoolest, palgad olid väikesed ja arutades selle värbamiskampaania seda turundusaspekti, siis leidsime, et see on üks võimalus.

See kampaania oli avalik sotsiaalmeedias, see tunnistati tagantjärele isegi 2020 parimaks personaliprojektiks, sest PPA-sse toodi tagasi 61 politseinikku. Tänu sellele hoiti kokku 1,5 miljonit koolituskulu. Lisaks on aga veel viis inimest, kes palgati samal ajal, kuid roteeriti kohe tagasi senisesse töökohta.

See kampaania võimaldas meil tuua tagasi selle sama tegevuse kaudu 61 politseinikku, kes asusid tööle kohe ja viis politseinikku, kes pidid lõpetama oma tegevuse mõnes teises luureasutuses ja naasma siis tagasi PPA-sse.

Ehk siis nende viie hulgas on ka Eerik Heldna, kelle ümber praegu see poleemika on?

Jah, täpselt. Just.

Riigiprokuratuur räägib siiski näilisest töölepingust. Ehk Eerik Heldna töötas kaitseväe luures, teie võtsite ta paberil tööle politseisse, aga ta jätkas töötamist kaitseväe luures. Jätab ikkagi pettuse mulje.

Tegemist ei ole mingi pettusega. Tegemist on organisatsiooni huvide kaitsmisega. Eerik Heldna on minu hinnangul väga kõva ekspert. Ta on töötanud aastaid narkopolitseinikuna, viinud läbi väga mitmeid rahvusvahelisi suuri operatsioone. Eerik Heldna on töötanud KKP juhina ja Eerik Heldna on töötanud kaitsepolitsei uurimise juhina. Selle inimese tagasisaamine organisatsiooni ridadesse on tegelikult väga oluline.

Ehk oleme selged – see oli nende poolt lubadus või teie kokkulepe, et hea küll, te täna ei tule, te jätkate mõnda aega, aga te kindlasti tulete PPA-sse?

Selline kokkulepe oli. Selline kokkulepe oli Eerik Heldnaga. Et ta lõpetab oma tegevuse kaitseväe luurekeskuses ja naaseb tööle PPA-sse. Ja ta seda tegigi, ta pidi asuma teenistusse PPA-s sel kevadel ja tema tööks pidi olema Ukraina missioon, tegelemaks tulirelvade ja lõhkeainega.

Ma saan aru, et hetkel on neli inimest veel, kes töötavad luureasutuses väljaspool PPA-d, aga on paberil teie hingekirjas, kellega on potentsiaalselt samasugune probleem.

61 inimest said tulla kohe tööle ja viiega – pluss siis viis – me tegime tõesti kokkuleppe, et nad teevad oma tööd hetkel – 2019. aastal – teises riigiasutuses. Teevad sarnast tööd, nagu nad teeksid politseis ja tulevad hiljem tagasi.

Ma saan aru, et jutt käib välisluurajatest?

Tegemist on ühe luureasutusega.

Kriitikud ikkagi ütlevad, et sellist võimalust pakuti ainult omadele jopedele?

See, kes mind tunneb, see teab, kuidas mina oma personaliotsuseid teen. Mina valin oma kümmet inimest, nelja prefekti, nelja asetäitjat, sisekontrolli juhti, siseuditi büroo juhti. Kõik muud personaliotsused teevad tegelikult prefektid või osakonna juhid. Mina usaldan neid. See tähendab seda, et see võimalus niimoodi käituda oli PPA huvides ja PPA tippjuhtide otsused.

(See on ka põhjus, miks antud kaasuses on kahtluse all lisaks Eerik Heldnale viis PPA tippjuhti, kellel oli mingi puutumus tema palkamise ja roteerimisega. - M.K.)

On öeldud ka, et te olete Eerik Heldnaga eriti head sõbrad ja just tänu sellele selline kingitus lisapensioni näol.

Ma olen Eerik Heldnaga töötanud veerand sajandit koos uurimisasutuses erinevatel kohtadel. Muidugi ma tunnen Eerik Heldnat ja ma pean teda väga heaks eksperdiks ja organisatsiooni huvi on, et sellised oma ala eksperdid, kellel on väga suur võrgustik, kellel on rahvusvaheline tuntus, töötaksid politseis. See oli meie võimalus.

Kes ja millal siis esimest korda tõstatas selle teema, et selline Heldna lahendus nagu te olite teinud, ei pruugi olla okei?

2019. aastal, kui Eerik Heldna tööle vormistamine algas, siis ma küsisin Arnold Sinisalu (kapo peadirektor - toim) käest, kas see on okei. Arnold Sinisalu vastus oli väga selge – see on sinu otsus. Kuna Eerik Heldna lahkumine kaitsepolitseist oli kuidagi kiire ja väga paljud üllatusid selle üle, siis ma küsisin ka tollase riigi peaprokuröri Lavly Perlingu käest, kas Eerik Heldnaga on probleeme. Vastus oli, et kõik on hästi. 

See, et aastal 2020 tekkis meil juriidiline vaidlus kaitsepolitsei ja PPA vahel, tegelikult sellest olukorrast või probleemist või erinevast arvamusest rääkisin ma nii ministrile Mart Helmele, rääkisin Kristjan Jaanile, rääkisin kantsler Lauri Lugnale ja kursis oli ka kantsler Tarmo Miilits. Mitte keegi ei võtnud seisukohta, et meie, PPA käitumine ja otsus oleks vale. Sellest tulenevalt lähtusin mina kuni 21. märtsini, et kõik on hästi.

Te räägite rotatsioonist. Kas siis Eerik Heldna tegevusel sõjaväeluures ja nendel huvidel ja tegevusväljal PPA poolel, kas seal oli mingi kattuvus tollel ajal?

Me oleme väike riik ja on selge, et sõjaväeluure kasutab PPA andmeid. Nii nagu kasutab välisluureamet, nii nagu kasutab kaitsepolitseiamet, nii ka luurekeskus toitus ja elatus PPA piiriinfost, mereseire infost. See, et me töötame üheskoos, me tunneme üksteist, meil on usalduslikud suhted, see tegelikult on väga oluline, et õnnestuda selles väikeses riigis, kus asutused ei ole väga suured.   

Te ütlete, et küsisite kõikvõimalikelt inimestelt, kas see lahendus on okei. Ja lisaks ma saan aru, on selle kohta ka mingi kirjavahetus, kus te mustvalgel küsite, kas me tohime seda teha või me ei tohi seda teha. Kas selle peale mingit selget vastust teile ei tulnud?

Kõik need, kes andsid nõu – nii PPA personali juristid, hiljem õigusbüroo, kes on peadirektori jaoks juriidiline kompetents, või teised asutused, näiteks kaitseväe luurekeskuse juristid, näiteks teiste luureasutuste juristid ütlesid selgelt – kui ei ole sellist kokkulepet, et Eerik Heldna vormistatakse tööle, roteeritakse kuhu iganes ja ta ei tule mitte kunagi tööle, see on küll kuritegu. Sellist kokkulepet ei ole kunagi olnud. Eerik Heldna pidi tulema tööle ja tuligi tööle selle aasta kevadel, aga lihtsalt vahepeal 21. märtsil peeti meid kinni.  

Ajakirjanduses on ikkagi ühemõtteliselt versioon, et probleem on isiklikult Heldnaga ja kriminaalasja päästik oli kavatsus ta Eesti politsei nimel Ukrainasse lähetada.

Ma ei oska seda kommenteerida, miks selle uurimise realiseerimine toimus sellisel ajal. Siis kui aastal 2020 oli asi eriti kuum – toimus vaidlus, ilmselt kaitsepolitsei juht käis andmas ülevaateid ministrile, mina andsin ülevaateid ministrile selles samas asjas –, siis tegelikult kaitsepolitsei saatis meile märgukirja. Märgukiri kolmel lehel, mis on täis selliseid personalijuriidilisi küsimusi, aga mille sees on ka üks lause – võib olla ka kelmuse kahtlus, kelmuse kuriteo kahtlus.  

Peale seda, kui me selle märgukirja kätte saime ja pöördusime riigiprokuratuuri poole, siis süüdistusosakonna juht andis meile riigiprokuröri nime, kellega keskkriminaalpolitsei juht ja õigusosakonna juht kohtusid. Sellest kohtumisest tulenevalt saime taas kord aru, et meie käitumine on õige. Ja me midagi ette võtma ei pea. Nii et ka kuriteo kahtluse võimalus kukkus meie jaoks täielikult ära. Miks 21. märtsil niimoodi tehti, jääb osaliselt mulle mõistmatuks.  

Kas võib olla ikkagi veel inimesi PPA-s, kellega on potentsiaalselt samasugune probleem?

Ma olen üllatunud, et kogu see kuriteo uurimine keerleb ümber ühe inimese. Teades, et roteerimine on riigiasutustes üsna tavaline. Nii et ma usun ja loodan, et kogu see rotatsiooni küsimus saab selgema lahenduse tulevikus.  Sest PPA käitus praegu nii, nagu me oleme varem käitunud. Me käitusime nii, nagu me varem oleme roteerinud. Me oleme käitunud niimoodi, nagu seadus meile on võimaluse andnud.  

Teie jutustate, et see kõik oli läbi räägitud, selle kohta olid isegi kirjalikud korrespondentsid, kus seda arutati. Riskid olid justkui maandatud ja nüüd siis võetakse ikka riigi kõrgeim politseijuht ja kaaskond kinni kuriteokahtlusega?

Mul on raske kommenteerida seda, mida teised mõtlevad või on teinud. Mina saan kommenteerida ja olen siin täna avatud südamega rääkimaks, mida me tegime, kuidas me käitusime ja ütlemaks ka seda, et meie oleme õigust valmis kasvõi kohtus kaitsma.   

Prokuratuur on jällegi öelnud, et isegi kui asi on piiripealne või kui rikkumist lõpuks õiguslikult ei tuvastata, siis keegi ei seisa seadusest kõrgemal. Et neil ei olnud võimalust mitte algatada, mitte menetleda sellisel moel.

Ma mõistan ka kriminaalmenetluse põhimõtteid, olles ise olnud aastaid uurija ja politseijuht, ja ma mõistan ka seda, et kahtlust tuleb uurida. Aga loomulikult tuleb ka hoolega mõelda, kuidas seda teha, kuidas seda kahtlust uurida.

Veel korra – tegemist oli vaidlusega, mida oleks saanud lahendada teistmoodi. Võimalusi nelja aasta jooksul lahendada neid kas halduskohtus, kas kohtumiste kaudu, kuni selleni välja, et avatakse kaardid ja öeldakse, miks siis see üks inimene, Eerik Heldna ei sobi politseinikuks. Ja sellekohase kirja ma olen saatnud kaitsepolitseile 24. juulil 2020, mille kohta ei ole siiamaani ühtegi vastust tulnud. Minu eesmärk oli teada saada – palun, kaitsepolitsei, öelge, loetlege need teod või tegematajätmised, mille tõttu Eerik Heldna ei sobi politseinikuks. Vastus on null! Nüüd aastal 2023, 21. märtsil algab läbiotsimine. Arusaamatu.  

Veel hiljuti räägiti teist kui võimalikust siseministrikandidaadist, omal ajal on olnud juttu, et olete kaalunud prokuröriks hakkamist. Kuidas te täna enda tulevikku ette näete?

Vastab tõele, et mind on kutsutud poliitikasse mitu korda. Ja vastab tõele, et mulle on ka tehtud ettepanek hakata siseministriks. Praegu ma olen nendest võimalustest loobunud. Praegusel hetkel ma tegelen iseenda kaitsmisega ja vaatab, mis tulevik toob. Aga poliitikasse mina ei suundu.

Kui me selle osati väga emotsionaalse, osati väga juriidilise jutu kokku võtame, siis mis järelmaitsega te 2. mail punkti panete sellele peatükile enda elus?

Suure-suure autundega PPA töötajate vastu. Aitäh teile.