Olukorda analüüsides kangastub filmist "Don't look up" tuttav seis¹, kus vaatamata Ukraina tsiviilelanike argipäeva tajumisele läbi meediapildi ning briifingute, on otsustatud süsteemselt panustada peamiselt kuvandtegevustesse. Nende kuvandtegevuste eesmärk on näidata, et midagi toimub, sellised on näiteks avalike varjumiskohtade (mis pole varjendid) märgistamine, olematu sireenivõrgu promo ning mainitud teavituskampaania.

Kui sukelduda sügavamale viimaste aastate elanikkonnakaitse kosmeetilistesse arendustesse, tekivad tõsised küsimused. Miks on vaja õpetada inimestele, kuidas käituda sireeni kuuldes, kui sireene endid pole?

Miks suunata inimesi varjumiskohtadesse, mille ohutust on siseministeeriumi tellimusel hinnatud juhul, kui rakett ei taba maja (nagu need Ukrainas kipuvad ikkagi tegema), vaid plahvatab 25-50 meetri kaugusel?² Miks kleebitakse varjumiskohtade silte jalakäijate tunnelitele ja maa-alustele parklatele, mille kohta TalTechi teadlaste uuring üks ühele ütleb: "need ei sobi kaitseks otsetabamuse korral"? Näpud ristis loota, et Venemaa pidevalt mööda sihib, on kohatu ning inimestele päriselt ka ohtlik. Inimesed ju tahavad kuulata riiki ja uskuda, et riik teab, mida teeb.

Eelmainitud valikuid elanikkonnakaitse arendamisel on keeruline põhjendada. Ukraina elanike reaalsusest sõjas Venemaaga on võimatu mitte aru saada, sõda on kestnud piisavalt kaua ning meediakajastus on laialdane, rääkimata kõrgematele otsustajatele kättesaadavast infost. Seda, et olukorra tõsidust adutakse, on näha ka meie kaitsekulutuste tõstmisest. Seega on elanikkonnakaitsesse mitte panustamine ning kaheldava mõjuga kuvandtegevused strateegiline valik.

Ülesanne elanikkonnakaitse arendamiseks on seejuures päästeametile antud, vaid raha jäeti andmata ning seega on päästeameti ametnikud kahvlis: tulemused on vaja tuua (näiteks loodud varjumiskohad, mis siis, et otsetabamuse korral ohutud need pole), aga vahendeid sisuliseks tööks (näiteks päriselt nõuetele vastavate varjendite nõuete väljatöötamine, esimeste varjendite piloteerimine või evakuatsioonivõimekuse tõstmine) ei ole. Ka selle vähese raha, mida elanikkonnakaitseks anti, on inflatsioon lihtsalt ära söödud.

Paraku toimuvad asendustegevused sisemiste ressursside ehk muu turvalisuse arvelt. Nii on elanikkonnakaitse vajadusele viidates absurdselt kinni minemas Kopli päästekomando. See, et laiapindse riigikaitse ja elanikkonnakaitse osa on ka komandode võrgustik, ei tajuta, mure on ka elanikkonnakaitse mõtestamises.

Siseturvalisuse kärbet põhjendas mõni minister sellega, et kõigil valdkondadel on vaja solidaarne, kõigil peab võrdselt halb olema. Kas see kehtis ka kaitseministeeriumi kohta ning kui ei, siis miks on siseturvalisus seatud niivõrd enam madalamale positsioonile?

Kui väidet, et "elanike kaitse on kõige olulisem" ei saa uskuda, tuleb lähtuda printsiibist follow the money (järgne rahale). Nii kõnelevad riigieelarve ning selle kokkupanekuks ettenähtud kärped eelkõige riigi väärtustest. Kui kärbitakse siseturvalisust ning seeläbi elanikkonnakaitset, pole see tegelikult oluline. See on aus ja rahas mõõdetav sõnum, mille tagajärjeks on, et elanikkonnakaitse realiseerumine võibki niivõrd õhukeseks lihvituna tähendada paljude jaoks vaid kriisikommunikatsiooni sõnumite kuulamist.

Laialdase elanikkonna kaitseks ses jõudu pole, sellest annab omakorda aimu siseministeeriumi viimaste aastate tänuväärsed pingutused kogukondade võimestamisel. See on praeguses seisus elanikkonnakaitse reaalsus, et abi jõuab kohale kogukonnast. See on ka oluline, ent see ei tohiks olla ainus olemasolev reaalne abi. Elanike ootused on kõrgemad, kui näiteks Tartu Ülikooli teadlaste Kagu-Eesti piirialade olukorra põhjalikus uuringus mainitud seis: "nendeni jõuab reaalsus enne, kui riigipoolsed hoiatused".⁵

Tõsistes kriisides on paratamatult kannatanuid ja ohvreid. Isegi kui meie laiguline kaitsevõime on parimal võimalikul tasemel, kannavad kaotusi linnad ja asulad ning seal elavad inimesed. Mõelge näiteks Hroza küla rünnakule, ründedroonidele või õhurünnakutele linnades. Pole mingit alust arvata, et Venemaa ei kasutaks siin sarnast taktikat.

Ukraina sõjaväeluure ülema asetäitja Vadõm Skibitski on samuti märkinud,³ et üks peamine õppetund Eestile võiks olla see, et elanikud peavad teadma, mida neilt oodatakse. Ka koos NATO liitlastega oleks sõjas riigi kaitsmine "aeganõudev ning väga valus" ning "ühiskond peab olema vastupidav", et üleüldse toime tulla, sõnas intervjuus ERR-ile ka NATO kirdekorpuse ülem.⁴

Küsimus on selles, kas ja kui palju oleme nõus ennetavalt panustama, et kannatavaid inimesi ja inimohvreid oleks võimalikult vähe. See on küsimus eelkõige valitsusele, aga ka kogu ühiskonnale. Näib, et elanike kaitsmine tagalas vajab poliitilist kokkulepet, sest Eesti inimeste elu ja tervise kaitse tagalas ei ole iseenesestmõistetav.

Allikad