Valitsuse tööplaanis on muuta haridus kohustuslikuks 18. eluaastani või kutsehariduse omandamiseni. Uus kord hakkaks kehtima järgmisest aastast ehk puudutaks juba neid, kes 2024. aastal lähevad 9. klassi. Et noor püsiks kuni 18. eluaastani haridussüsteemis, on suurem rõhk kutseõppeasutustel ja nende valmisolekul suuremal hulgal põhikooli lõpetavaid noori vastu võtta.

Haridusminister Kristina Kallas märkis 8. mail riigikogu kultuurikomisjonis teema arutelul, et lisakulutusi see kaasa ei too, sest näiteks kutsekoolides ongi rohkem mahtu õpetada, kui seda praegu tehakse ja kõik mahuksid ära. Ministri sõnul tuleb aga eelkõige lahendada küsimus, kes vastutab koolikohtade olemasolu ja hilisema kontrolli eest.

"Kutsekoolide ja gümnaasiumide puhul on ju täna vastutus jaotatud, et meil on omavalitsuse gümnaasium, riigigümnaasium ja kutsekoolid. Kui põhikoolide puhul on ju selge, et omavalitsus peab tagama õppekoha, siis põhikoolijärgselt on küsimus, kes on siis see, kes peab tagama noorele õppekoha. Meil on vaja seal selgus majja saada. Teine selgus majja on vaja saada, et kes jälgib selle õpikohustuse mittetäitmist," rääkis Kallas.

"Täna on põhikooli koolikohustuse täitmise jälgimise vastutus omavalitsusel. Ja me praegu just arutame seda, et kas ka edaspidi jääks õpikohustuse täitmine omavalitsusele. Aga selleks peab riik muidugi looma töövahendid, kuidas omavalitsus tegelikult saaks jälgida õpikohustuse täitmist."

Juba praegu saavad noored põhikooli lõpetamise järel kasutada vaheaastat, kuid vaheaasta roll muutub uue süsteemiga palju suuremaks.

"Noor inimene, kui ta põhikooli lõpus ei ole veel suutnud otsustada, mis temast edasi saab, siis tal on võimalik minna nii-öelda vaheaastaõppesse. See on selline üks aasta, kus ta saab küll mingit põhiõpet endale juurde, aga samal ajal on tal karjäärinõustamine ja temaga töötavad juhtumikorraldajad, karjäärinõustajad. Ta saab siis selle vaheaasta lõpus teha otsuse, mis temast edasi saab," selgitas Kallas tulevikuplaane.

Ministri sõnul on vaheaasta õppeid osade kutsekoolide juures juba praegu ja tema kinnitusel on  need väga edukad. Riik lubab laiendada just vaheaasta õppevõimaluste olemasolu järgmiseks aastaks.

Uue süsteemi puhul on eeskujuks võetud Soome samasugune süsteem.

Kallas selgitas, et Soome õpilastel on neli-viis erinevat valikut, mida nad põhikooli lõpus haridussüsteemis edasi saavad teha. Üks variant on ka töökohapõhine õpe ehk tegelikult minnakse tööle.

"Aga see tööl käimine on nii-öelda toestatud samal ajal sellise karjääriõppega, et see ei ole lihtsalt see, et ta läheb tööd tegema," märkis Kallas.

"Me arendame välja neid erinevaid õppimise jätkamise võimalusi. Põhikoolinoored on hästi erinevad. Ei saa kõiki nagu ühe vitsaga võtta, et kõik läheksid keskkooli edasi või kõik läheksid kutseõppe tasemeõppesse."

Seega on kohustusliku kooliea pikendamise teema tugevasti seotud kutsehariduse õppekavade muutmise, arendamise ja valikute laiendamisega.

Praegu on ainult ühte tüüpi põhikoolijärgsed tasemeõppe õppekavad, aga kui noor ei taha kokaks või automehaanikuks minna, siis ta jääb justkui laokile, et tal ei olegi nagu valikuvarianti, nentis haridusminister. Seetõttu peavad tema hinnangul kutseõppeasutuste juurde tekkima personaalsemad, sobilikumad valikuvariandid, mis tähendab õppekavade ümber tegemist päris palju.

Praegu võtab 70 protsenti põhikoolilõpetajatest gümnaasiumi suuna, kuid samal ajal on gümnaasiumi esimeses klassis väljalangemist päris palju, mis Kallase sõnul tähendab seda, et tegelikult ei ole see 70 protsendi jaoks alati parim valik. Samas on kutseõppes õppimisvõimaluste palett nende jaoks liiga piiratud.

Haridus-ja teadusministeeriumis valmib tegevuskava aasta lõpuks. 

"See süsteem peaks ideaalis töötama niimoodi, et järgmise aasta märtsiks on meil selline infosüsteem, kus noor saab teha teadliku valiku, mida ta tahab põhikoolijärgselt teha. Kas ta tahab minna kutsekooli, kas ta võtab vaheaasta, kas ta tahab minna gümnaasiumisse, kas ta tahab töökohapõhiselt minna?," selgitas Kallas, lisades, et Soome süsteemis on ühine põhikoolijärgne sisseastumissüsteem, kus noor teeb oma valikud erinevate õppeasutuste õppevormide vahel ja siis on riigil ettekujutus olemas, kuhu suundutakse. Sealt saab ka kohalik omavalitsus jälgida noore õpikohustuse jätkamist, kas ta on sügiseks jõudnud nendesse valikutesse, mis ta teinud on.