Madis Somelar: lahendused põhihariduse probleemidele
Meie ühiskonnas probleem. Mingi osa õppijatest ei saavuta õppekavas toodud õpitulemusi. Seda kinnitavad nii aineõpetajate poolt tunnistusele kantud puudulikud hinded kui ka välishindamisest tehtud kokkuvõtted, kirjutab Madis Somelar.
Mõne päeva eest täitus 175 õppepäevast koosnev üldhariduskoolide õppeperiood ning algas koolivaheaeg. Õpetajad mõtestavad arengukavas seatud eesmärkide saavutamist, kavandavad tegevusi uueks õppeaastaks ning analüüsivad õppetöö tulemuslikkust. Juuni keskpaika ja augustisse jäävate arutelude kandev eesmärk on toetada õpiruumi kujunemist, mis enim toetaks iga õppija arengut.
Kuna põhikooli kolmanda kooliastme lõpus toimub ka riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste välishindamine, siis on analüüsi lahutamatuks osaks põhikooli lõpueksamitel saadud tagasiside. Õpetajate kokkuvõtva hindamise kõrval annab läbiviidav välishindamine tagasisidet põhihariduse eesmärkide saavutamisest.
Elukestev õpe saab alguse üldharidusest
Eesti suurimaks ressursiks on meie inimesed, kelle teadmistest, oskustest, hoiakutest ning väärtushinnangutest peegeldub meie riigi olemus. Selleks, et inimesed kohaneksid ühiskonnaga, püsiksid tööturul konkurentsivõimelised ning toodaksid riigi toimimiseks piisavalt maksutulu, oleme ühiskonnana rõhutanud elukestva õppe vajalikkust.
Veelgi olulisem on ühiskonna liikmete suutlikkus oma riiki kanda, tagada selle jätkusuutlik toimimine. Õpetajana tunnen vastutust ja kutsumust panustada ühiskonna kujunemisesse, mille kõrgkultuur on püsiv ja arenev ning mis on seeläbi ka vaimselt nauditav. Selles osas ei erine paljude praeguste õpetajate elutöö nendest, kes kündsid hariduspõldu enne 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni.
Elukestev õpe saab alguse üldharidusest, mis koosneb alus-, põhi- ja keskharidusest ning lähtub riiklikest õppekavadest. Eestis kehtib ühtluskool, milles õpe üldhariduses põhineb riiklikel õppekavadel ning iga järgnev kooliaste põhineb eelmisel.
Eesti Vabariigi kodanikkonna 1992. aasta otsuse järgi on põhiharidus kohustuslik üldharidusmiinimum. Põhiseadus sätestab, et õppimine on kooliealistele lastele kohustuslik, tasuta ning hariduse andmine on riigi järelevalve all.
Põhiseaduse Assamblee arvestas põhiseaduse koostamisel parlamendis ratifitseeritud rahvusvahelisi norme, millest näiteks lapse õiguste konventsioon sätestab, et igal lapsel on õigus haridusele ning see peab olema suunatud lapse isiksuse, vaimuannete, vaimsete ja kehaliste võimete potentsiaali võimalikult täiuslikuks arendamisele ning valmistama last ette vastutusvõimeliseks eluks vabas ühiskonnas.
Põhikooli riiklikku õppekava võib käsitleda ka kui ühiskondlikku kokkulepet. Õppekava koostamisel on lähtutud rahvusvahelistest kokkulepetest, teaduspõhisusest, erinevate haridusekspertide seisukohtadest, meie õpetaja kogemustest.
Seega oleme ise ühiskonnas kokku leppinud väärtused, teadmised ja oskused, mille saavutamist peame oluliseks. Koolirahvas teab, et Eesti õppekavad on maailmas leidnud väga palju tunnustust.
Samuti on rahvusvahelist tunnustust leidnud tõsiasi, et Eesti koolidel on väga suur autonoomia riiklikke õppekavasid täiendavalt disainida nii, et need arvestaksid piirkondlikke eripärasid, kohalikku kultuurilugu, koolimeeskonna pedagoogilist repertuaari. Eraldi rõhutatakse väärtusena ühtluskooli olemasolu, õpetajate võimalust valida ise metoodika õpitulemusteni jõudmiseks ning õpitulemuste saavutamise läbipaistvust.
Samal ajal on meie ühiskonnas probleem. Mingi osa õppijatest ei saavuta õppekavas toodud õpitulemusi. Seda kinnitavad nii aineõpetajate poolt tunnistusele kantud puudulikud hinded kui ka välishindamisest tehtud kokkuvõtted.
Esimestest ajakirjanduses juttu ei ole ning need tagasisidestavad riiklikust õppekavast reeglina ambitsioonikamate kooli õppekavade täitmist. Põhikooli lõpueksamitel antakse tagasisidet aga kokkulepitud haridusstandardile. Eksamite või lävendi kaotamine ei muuda tõsiasja, et õpitulemusteni ei jõuta. Teravik tuleks suunata selle probleemi põhjuste lahendamisele. Piltlikult öeldes, haigus ei taandu siis, kui loobume kraadimisest.
Minu jaoks on õpetajatöö suuresti võrreldav tööga, mida teevad arstid. Tulemuste saavutamine sõltub pädevusest ning inimestest, kellega tööd teeme. Nagu väljaõppe saanud arstid, peavad ka kvalifikatsiooniga õpetajad seisma hea selle eest, et ei leviks väärtõed.
On avalikkust eksitav väita, et riiklikud õppekavad ei toeta 21. sajandi oskuste kujunemist, samuti on vale, et muutunud õpikäsituse tõttu ei saavuta õpilased õpitulemusi. Iga koolis töötav inimene teab, et läbimõeldud lõiming toetab õpitu mõistmist ning õpitulemuste saavutamist.
Probleemi peamised põhjused ning kuidas neid lahendada
1.
2014. aastast on Eesti Vabariigis juurutatud kaasava hariduse põhimõtete rakendamist. Vajalikke tugiteenuseid neile õppijaile avalik sektor piisavalt pakkuda ei ole suutnud, mistõttu on neil õppijail õpitulemuste saavutamine väga-väga raske. Oleks tegu haiglaga, ütleksime, et patsiente on ühe arsti ja õe kohta liialt palju.
Analoogne probleem on paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides. Tulemuste analüüsi pinnalt on mitmed riigid hakanud 2014. aastal seatud sihte ümber mõtestama. Õpetajate esindused on kaasava hariduse põhimõtete juurutamist palunud analüüsida ka haridus- ja teadusministeeriumil.
2.
Kvalifikatsiooni omavate õpetajate nappus on muutunud üldiseks ning väga teravaks probleemiks. Õpetajaskond vananeb, samal ajal on järelkasv üliväike. Pädevad õpetajad on ülekoormatud, mis vähendab töö kvaliteeti. Lisaks töötab Eesti koolides õpetaja ametikohal väga palju inimesi, kel ei ole vajalikku pädevust. Viimaste tagasihoidlikkus peegeldub paratamatult ka õppijate õpitulemuste saavutamises.
Teiste hulgas on ka riigikontroll juba õige mitu aastat tagasi olukorra tõsidusele tähelepanu juhtinud. Euroopas on mitu riiki, mis olid sarnase probleemi ees. Need riigid lahendasid selle probleemi tõstes märkimisväärselt tasu, mida pädevad õpetajad oma töö eest saavad.
3.
Aastaid on valitsenud osas koolides nii-öelda minnalaskmise meeleolu ja pole võetud vastutust õppijatele kvaliteetse haridusteenuse pakkumise eest. Probleemi sügavuse on jõuliselt esile toonud üleminek eestikeelsele haridusele.
Sellel on väga mitu tasandit. Mõnel omavalitsusel puudub huvi selle vastu, mis koolis tegelikult toimub, on koolijuhte, kes on juhuslikud inimesed, kel puudub igasugune esiõpetajaks olemise võimekus.
Kuna kvalifikatsioonita töötajaga võib sõlmida koolijuht vaid aastase töölepingu, siis on õpilaste õpetamine mitmes koolis muutunud juhuslikuks. Ühel aastal õpetab üks inimene, teisel aastal teine. Vastutus õppetöö kvaliteedi eest on seetõttu hajunud. Kompetentsi saab tõsta üksnes valdkonda väärtustades. Vajalik on läbipaistvus ning kahjuks ka järelevalve.
4.
Enam kui 20 aastat on toimunud põhikooli lõpetamisel akadeemiline petturlus. Õpilasele, kes põhikooli riiklikul eksamil põrub, koostatakse koolipoolne eksam, mille ta paari päeva möödudes läbib.
Olukord on piinlik ja naeruväärne ning selle eest kannab koolimajas vastutust koolijuht. Ajalugu teab koolijuhte, kes on pidanud pettuse eest riigieksamil oma ametikohast loobuma. Piisaks riiklike järeleksamite tegemisest. Viimaste aastatega on süsteem muutunud läbipaistvamaks ning probleemid õpitulemuste mittesaavutamises tulevad selgemini esile.
5.
Tervisekriisi ajal ei suutnud osa õpetajaid korraldada õpet mõtestatud ja tulemuslikul viisil. Distantsõpe kiirendas nende õpetajate lahkumist, kel oli pädevus oma valdkonnas, kuid nappisid oskused digitehnoloogias. Haridus- ja teadusministeerium eraldas rahasid õpilünkade täitmiseks, kuid samal ajal rõhutas, et haridusvaldkonnas kokkulepitud õpitulemuste saavutamine ei ole oluline. Need koolijuhid ja õpetajad, kes võtsid vastutuse ning jätkasid õppekavade sisulist elluviimist ka distantsilt, saavutasid ka tulemused.
Lõpetuseks
Aeg on näidanud, et oluline roll sisulise, järjepideva ja süsteemse õppimise väärtustamisel on kanda ka valdkonna ministril. Mul on hea meel, et viimased haridus- ja teadusministrid suhtuvad õpetajatesse ja nende töösse päriselt ka lugupidavalt.
Toimetaja: Kaupo Meiel