Hiljuti kohtusin riigikaitsekomisjonis Tšehhi parlamendi meediakomisjoniga, mida juhib senaator David Smoljak. Toatäis Tšehhi senaatoreid ja riigiametnikke tahtis teada, kuidas Eesti kavatseb infosõjas ellu jääda, kuidas võidelda valeuudiste ja desinformatsiooniga ning end küber- ja digikaitsta.

Tšehhi parlamendi meediakomisjoni peamised töövaldkonnad on meedia reguleerimine, ajakirjanduse õigusruumi loomine ja ka rahastamise korraldamine. Riigikogus sellest komisjoni ei ole ja nagu ma Tšehhi kolleegidele enesekindlalt ütlesin, ei ole ka hädasti vaja, sest meil on ajakirjandusega kõik üsna hästi.

Eesti ajakirjandus on professionaalne ja tugev. Isegi trükimeedia, erinevalt meie lõunanaabritest. Ringhäälingulube jagab tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet, meedia reguleerimise ning digiruumi korrastamise üle käivad akadeemilised arutelud ja see on juba väga hea.

Samal ajal sulab klassikalise ajakirjanduse mõju nagu lumememm märtsis, sest suured meediahiiud, nagu näiteks Meta ja Google, on meie ajakirjanduse reklaamiturult ära viinud umbes 40 protsenti rahast, mida oleks saanud kasutada veel kvaliteetsema sisu tootmiseks.

Ajakirjanduse tulevik ei näi kõige helgem, sest digihiiud on toonud meie meediamaastikule kaose. Kui informatsioon on meie ajastu uus nafta, siis digimaailm, kust seda ammutatakse on nagu Metsik Lääs. Võidab see, kellel on kiirem päästikusõrm ja rohkem padruneid trumlis. Ükskõik mida globaalsed firmad lubavad, kõigest ja kõigist üle kõlab raha hääl.

Eesti ega Tšehhi hammas ei hakka digihiidude peale, ainus võimalus on kuidagi digimaastiku reguleerida ja digihiide maksustada Euroopa Liiduna koos. See aga eeldab kurnavaid läbirääkimisi oma raha kaitsvate ameeriklastega, kes tagavad sõjaliselt kogu Euroopa julgeolekut.

Eesti on ajakirjandusvabaduselt kaheksandal kohal ja Tšehhi 14. kohal, mis tähendab et meie mõlema ajakirjandus on täiesti vaba. Valeinformatsiooni ja vaenuliku mõjutustegevuse vastu on meie ühiskond kõige paremini kaitsnud oivaline ajakirjandus, hea kooliharidus ja uute põlvkondade meediakirjaoskus.

Samal ajal toob digimaailma ja tehisintellekti peadpööritav areng kaasa täiesti uue keskkonna ja olukorra. Meie vabad ühiskonnad seisavad silmitsi samade väljakutsetega. Autoritaarsed vastasvõistlejad (Vladimir Putini Venemaa ja kommunistlik Hiina) ründavad meie ühiskonda, aga ka rahvusvahelisi sõjalisi ning poliitilisi liite (NATO ja EL) siduvaid väärtusi.

Kõigepealt võetakse sihikule sõnavabadus, lõhkudes klassikalise ja kvaliteetse ajakirjanduse usaldusväärsust ning luues meediume, mis tunduvad ajakirjandusena (RT, Sputnik, Baltnews, jne), aga ei ole seda mitte. Kui vaba maailm hakkab ajakirjandusel ükskõik kuidas kruvisid kinni keerama, siis on see kasulik autoritaarsetele režiimidele. Mida halvem, seda parem. Lisaks panustavad vastasvõistlejad vandenõuteoreetikutesse ja kinnistesse kõlakambritesse. See maailm on täiesti reguleerimata ja seal ei kehti vabadusega kaasnev vastutus.

Venelased teavad seda suurepäraselt. "Infodomeen, millel pole selgelt määratletud rahvusvahelist piiri, annab võimaluse kaugeleulatuvateks varjatud tegevuseks mitte ainult kriitiliselt olulise info infrastruktuuri, vaid ka riigi elanikkonna suhtes, mõjutades otseselt riigi julgeolekuolukorda. Just seepärast on sõjateaduse kõige olulisem ülesanne töötada infosõja tegevuste ettevalmistamise ja läbiviimise küsimustega," ütles Venemaa kindralstaabi ülem kindral Valeri Gerassimov 2019. aastal oma kõnes sõjateadlastele. Ukrainas on Putin ja Gerassimov infosõja ilmselgelt kaotanud, ent globaalselt venelastel kahjuks nii halvasti ei lähe.

Putini režiimi kolm peamist sihtmärki on sõnavabadus (vaba ajakirjandus), demokraatia ja õiguskord.

Kui sõnavabadus on kaotatud või pärsitud, siis kaotame isikuvabaduse ja demokraatia ning lõpuks riikliku iseseisvuse. Nii nagu see juhtus enne Teist maailmasõda. Kõik algas poliittehnoloogiast, seejärel vaikivast ajastust, ajakirjanduse tasalülitamisest ja tsensuurist. Järgmist okupatsiooni ei pruugi me rahvana üle elada.

Ma ei ole kindel, kas Eesti parlamendis peaks olema samasugune meediakomisjon nagu on NATO ja EL-i liitlasriigis Tšehhis. Küll aga olen kindel, et vaidlus ajakirjanduse käibemaksu tõstmise üle on päevakajaline, ent asjakohatu, hoolimata sellest, et mõned nupumehed tahaksid kägistada ajakirjandust lausa 25-protsendilise käibemaksuga.

Tugev ajakirjandus on sõnavabaduse lahutamatu osa. See on ühe väikerahva julgeoleku küsimus, sest moodne sõda käib samal ajal maal, vee peal ja vee all, õhus, kosmoses, küberruumis ning tunnetuslikus lahinguruumis. Tunnetusliku lahinguruumi üks peamisi kaitseliine on vaba ja tugev ajakirjandus. Seepärast olen ma veendunud, et praegu ei tule ajakirjanduse käibemaksu mitte tõsta, vaid hoopis langetada.