Riigikogu majanduskomisjoni esimees Andres Sutt tõdes Postimehele antud intervjuus, et meil on teist kvartalit järjest majanduslangus ja tööstustoodang kukub 15 protsenti. Tööturg ja pankade laenuportfellid olla aga suurepärases seisus.

Miks on sel juhul jaekaubandust tabanud hirmutavalt suur mõõn? Eurostati andmetel oli Eesti jaekaubanduse maht aprillis 2023 tervelt kümme protsenti väiksem kui aprillis 2022. Eurotsoonis oli sama näitaja meie omast ligi neli korda väiksem ehk 2,6 protsenti. Euroopa Liidus tervikuna vähenes jaekaubanduse maht aastaga 2,9 protsenti.

Eestile on kümneprotsendiline langus väga kuri uudis. Tänapäeva majandus põhineb suuresti tarbija käitumisel. Kui tarbija enam poes ei käi, lööb see majandust valusalt, olgu laenuportfelliga asjad statistiliselt kui kenad tahes. Võib küll väita, et osal tarbijatel on piisavalt raha pangaarvel, nii et ostujõu probleemi justkui poleks. Fakt jääb aga faktiks. Mistahes majandusteooria järgi on jaetarbimise langus majanduse dünaamika väga tõsine indikaator.

Teine halb uudis ongi, et Eesti majanduslangus jätkub täiel tuuril. See pole minu isiklik emotsioon, nii on öelnud SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) kukkus 2023. aasta esimeses kvartalis 3,2 protsendi protsendi võrra. Eurotsooni riigi kohta on seda liiga palju. Pole mõtet lohutada end mõttega, et 2008-2009. aasta majanduskriisi ajal ulatus langus kümnetesse protsentidesse. Praegu peaksime olema kordades paremal tasemel kui siis, 15 aastat arengut on ju seljataga.

Kolmas kuri sõnum on ikka veel lubamatult kõrge inflatsiooninäitaja. Mais 2023 oli see aastases baasis 11,2 protsenti ehk eurotsoonis tagant kolmandal kohal. Meist tagapool on vaid Läti ja Slovakkia. Kui ihkame olla Soome sarnane ja võrrelda end ka Saksamaaga, siis sellest teadmisest erilist tuge ei ole.

Kurvad rekordid

Eesti koguinflatsioon ehk tarbijahinnaindeksi kasv oli aprillis 13,2 protsenti, Soomes ainult 6,3 ja näiteks Saksamaal 7,6 protsenti. Hästi, ärme ihka Luksemburgi 2,9 protsenti, see on kättesaamatu. Kas peaks meid lohutama Läti 15 või Leedu 13,3 protsenti? Ei lohuta. Kui, siis nagu jänest tiigi kaldal: näe, konnad kardavad veel meidki!

Kui võtta aga tarbijahinna indeksist ainult toiduainete ja alkoholita jookide osa, saame Baltimaade kolmikus lausa viimase koha: Eesti 23, Läti 20,4 ja Leedu 21,2 protsenti. Saksamaa näitaja on 17,4 ja Soomel 13,7 protsenti.

Tõsi on aga, et majanduslangust pealtpoolt vaadates veel ei paista. Tallinna korteri keskmine ruutmeetrihind tõusis mais aprilliga võrreldes 7,6 protsenti ja küünib nüüd 3205 euroni. Noblessneri ja Kalaranna uusarendused võivad ruutmeetri eest küsida kuni 10 000 eurot. Äkki on IMF-i kogemusega Sutil siiski õigus?

Majanduse seis on vastuoluline mujalgi maailmas. USA-s on käibel termin "karuturg", mis tähendab varade hindade langust ja millega paratamatult kaasneb majanduslangus. Jänkid ootavad juba poolteist aastat, et karu tuleb ja koputab majanduslanguse uksele. Kuid seni pole seda juhtunud, kuigi majanduskasv on kidur. Samal ajal on neil tööturu näitajad head nagu meilgi.

Käibemaksu ei tohi tõsta

Olgu USA-s, kuidas on. Eestlasel tekib küsimus, kas valitsus peaks praeguses olukorras midagi tegema, et tekiks majanduskasv. Või kas saaks vähemalt inflatsiooni ohjeldada? Uus maksupoliitika võiks olla see koht, kus koalitsioon saaks näidata tegelikku hoolivust ja huvi inimeste elatustaseme ja sellest johtuva vastu.

Võta näpust. Valitsuse ettepanek maksupoliitikas on tõsta käibemaks 22 protsendi kõrgusele. Niigi käre inflatsioon saab nõnda jälle hoogu juurde. Riigieelarve vajab tasakaalu viimist, kuid enne, kui hakata rahvast pitsitama käibemaksu tõusuga, tuleks tõsiselt kaaluda alternatiive.

Ärilehe artiklis väidavad ettevõtjad, et maksutõusu asemel tuleks pigem püüda kaotada maksuauk. Lisaks on Eesti endiselt väga madala võlakoormusega riik. Võlg on küll võõra oma ja iga laen tuleb tagasi maksta, kuid juba majanduse eriala bakalaureuseõppe esimese kursuse tarkus ütleb, et reaalintress võrdub nominaalintress miinus inflatsioon. See tähendab, et valitsus saaks jätkuvalt laenata raha negatiivse reaalintressiga.

Kindlasti on teisigi häid mõtteid, kuidas riigikassat paremini täita. Aga palun, mitte inimeste, eriti eakate, väiksema sissetulekuga perede ja nende laste arvelt. Niidab ju käibemaks nagu surm ise vikatiga valimatult nii rikkaid kui ka vaeseid, erisusi sissetuleku järgi ei ole.

Igal juhul on selge, et nüüdne maksupakett on kokku klopsitud kiirustades ning tegijad pole suures õhinas võtnud vaevaks muudatuste mõju põhjalikult analüüsida. Lähtudes mitte Excelist, vaid inimesest.

Võimalused on olemas

Mõni küsib, kas liberaalses riigis üldse peab valitsus inflatsiooni ohjeldama. Mina ütlen, et peab küll. Inimese, kodaniku hüveks.

Me ei saa muuta nafta ega gaasi hinda maailmaturul, küll aga saame näiteks aktsiisimäärad üle vaadata ning hoiduda nende tõstmisest. Gaasi puhul oleks küll mõju väike, aga vedelkütuste puhul vägagi tähtis. Me ei saa muuta maailmaturu toiduhindu, kuid taas on valitsuse kätes võimalus toiduainete käibemaksu alandada. Ah et ei ole võimalik? Aga siis palun, hea valitsus, ärge seda vähemalt tõstke.

Lõpuks on meil ka võimalus ohjeldada elektri kõrget hinda. Enne valimisi pakuti nutikalt välja, et võiks ajutiselt maksta tarbijatele tagasi CO₂ komponendi, eriti tingimustes, kus valitsus CO₂ kvootide müügist suurt kasu saab.

Võimalusi on veelgi. Näiteks 8. juunil oli Eesti ja Soome elektri keskmise hinna vahe ligi neljakordne. Maksame elektrienergia eest neli korda rohkem kui põhjanaabrid. See ei ole normaalne. Miks? Sest see riivab väga tõsiselt Euroopa Liidu üht alustala, kaupade vaba liikumist. Ei kujutaks ju ette, et piima liitrihind on Soomes üks euro ja siin neli eurot. Autorong odava Soome piimaga oleks ammu Eesti poole teel. Just seda kaupade vaba liikumine eeldabki. Miks ei juhtu nii Soome soodsa elektriga?

Sahmida on lihtne, aga vanasõna ütleb: kaua tehtud kaunikene, kiirelt tehtud pilla-palla. Mage lugu, kui pillapallasus teeb juba praegu toimetuleku piiri kompava inimese veelgi vaesemaks.