Nimekiri prominentsetest inimestest, kes on alla kirjutanud mõnele avaldusele tehisintellekti arenduste pausile panemiseks või vähemalt range kontrolli alla võtmiseks, täieneb kiiresti. Nende kõrval, kelle seisukohti võib pidada selgelt omakasupüüdlikeks, sest potentsiaalsete konkurentide pidurdamine oleks neile äriliselt kasulik, leidub üha rohkem ka tehisintellekti, sealhulgas viimastel kuudel hiigellaineid löönud suurte keelemudelite väljatöötajaid. Ka president Kersti Kaljulaid, kes on seni olnud progressi piiramise suhtes üsna skeptiline, astus mõne aja eest murelike ridadesse.

Tehnoloogilised arengud võivad toimuda plahvatuslikult, aga ka pikaks ajaks vinduma jääda, seega ei oska tegelikult keegi öelda, kas hetk, mil meie ei kontrolli enam tehisintellekti, vaid tema meid, on aastakümnete taga, igavikus, või aasta-paari kaugusel.

Üsna selge on aga see, et paljude töötajate leivakannikat hakkavad suured keelerobotid ja intelligentsed visuaalprogrammid õhemaks nüsima õige kiiresti ning kõige vahetum oht, et tehisintellekti hakatakse ära kasutama valeinfo levitamiseks, pole kellegi suurte silmadega hirm, vaid juba toimunud fakt. Tõsi küll, seni pole see veel muutunud massiliseks, kuid ilmselt võtab trollivabrikute ümberõpetamine lihtsalt natuke aega.

Koordineeritud pahatahtlikud kampaaniad on isegi puhta inimjõu toel olnud üsna tõhus ning odav relv. Asjatundjate hinnangul saaks Venemaa selle raha eest, mida kulutab aasta jooksul läänevastaseks infosõjaks, Ukrainas ehk vaid ühe päeva päris sõda pidada.

Ent kujutame nüüd ette, et sajad infosoldatid ei trüki enam ise sotsiaalmeedias ja ajakirjandusväljaannete kommentaariumites Kremli jutupunkte, vaid annavad lihtsalt robotile suuniseid, kuidas ja kuhu mida postitada. Pikkade, valedel põhinevate ja üsna labaste, kuid siiski teatud piirini argumenteeritud kommentaaride kirjutamine võtab vaid mõne hetke. Lääne poliitikuid kompromiteerivate realistlike fotode ja videote loomine ei nõua enam aega ja erioskusi, vaid lihtsalt tehisintellektile õigete käskluste andmist.

Enam ei komista tehisintellekt ka sõrmede joonistamisel ja muudel detailidel, mis varem teda kergesti tuvastada aitasid, ja kui eksibki, siis parandab vea käsu peale kiiresti.

Juba Nõukogude ajal räägiti anekdooti, et kui Napoleonil oleks olnud ajaleht Pravda, ei teaks maailm Waterloo all lüüa saamisest siiani poolt silpigi. Mida siis oodata maailmas, kus propagandalehe asemel painutavad tõde robotid? Ja jutt ei käi kaugeltki ainult Venemaast või Hiinast. Need vahendid on kättesaadavad kõigile räpaseid võtteid armastavatele tegelastele, olgu nendeks siis mõni poliitiline jõud, suurkorporatsioon või nihkes mõttemaailmaga kiuslik tegelane kuskil pimeda elutoa tolmunud nurgas.

Seda kõike silmas pidades ennustavad eksperdid, et internet valatakse üle säärase solgilaviiniga, millest tavalisel inimesel on ülikeeruline tõetera üles leida. See stsenaarium on üsna tõenäoline. Ent võib anda ka vastupidise tulemuse.

Nagu poleks ilma heata kurja ja kurjata ei oleks head, ei saa ka vale valitseda ilma tõeta. Ükskõik, kui tihedast kangast kott ka poleks, võib pettur põrsa asemel sinna midagi muud panna ainult siis, kui lõviosa kauplejatest ostjale siga ei mängi. Seega, kui valeinfo levik sotsiaalmeedias muutub sedavõrd laialdaseks, et inimene seal enam midagi uskuda ei julge, kukub valede võrk iseenda raskuse all kokku.

Loomulikult teavad seda ka ühismeedia haldajad. Juba mitu head aastat püüavad nii Facebook kui ka teised sotsiaalmeediahiiglased valeinfo levikule päitseid pähe saada, kuid see läheb üle kivide ja kändude. Tehniline võimekus areneb, kuid tavaliselt on kontrollimehhanismid ikka rikkujatest sammu võrra tagapool, eriti, kui valeinfo levik kasvab eksponentsiaalselt. Et vähegi arvestatav kogus võltskraamist kätte saada, tuleb seda kokku riisuda sedavõrd laia ja tiheda rehaga, et maha tõmmatakse ka paljud päris inimeste mõtteavaldused, mille suunast või satiirilisusest tehisaru aru ei saa.  

Te võite pidada seda soovmõtlemiseks, sest kahtlemata ei istu ma erapooletu kohtuniku toolil, vaid ikka oma, ajakirjaniku mätta otsas, kuid mida rohkem võtab vale võimust sotsiaalmeedias, otsingumootorites ja teistel toimetusliku sõelata interneti teadetetulpadel, seda enam peaks suurenema ajakirjanduse tähtsus. Keegi ei jõua kontrollida iga loo tausta ning seega muutub taas oluliseks, millist kaubamärki ehk väljaande või ajakirjaniku nime see kannab.  

Vaadates ajakirjandusväljaannete veebitellimuste kasvu, on nõudlus kvaliteetse info järele ilmselgelt olemas. Küsimus on pigem selles, kas reporterid, toimetajad ja ajakirjandusjuhid lasevad ennast liialt kallutada sellise sisu poole, mis tundub lühivaates kõige tulusam, või hoiavad pikka perspektiivi silmas pidades nii teemavalikus kui ka usaldusväärsuses kvaliteedistandarditest kümne küünega kinni.

Ma ei pea siinkohal silmas, et veebiajakirjandus ei peaks nii formaatidelt, levikanalitelt kui ka teemakäsitlustelt uuenema, vaid et ei unustataks vastutustunnet ja kajastatava vajalikkust, mis huvitavuse kõrval moodustavad ajakirjanduse tabureti teised kaks jalga.

Kolme jalaga taburetil ei ole nii mugav istuda kui tugitoolis, kuid see ei kõigu kunagi ega lase laisalt lösakile vajuda. Ka ajakirjandus ei tohi lasta ühiskonnal laisaks minna ja kaduda kübermaailma ilusatesse valedesse. Neisse mullidesse, olgu need siis valeinfo miiniväli, mõttekaaslaste kajakambrid või Instagrami teeseldud täiuslikkus, on ülilihtne uppuda. Ent kui me seda endale lubame, ei ole tuleviku tõelisus ühestki otsast ilus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.