Eestimaa seis on rohkem kui murettekitav. Oleme silmitsi inflatsiooniga, mis on vallutanud Euroopa Liidu tippe, ja laiaulatusliku majanduskriisiga, mida ilmestab, et Eesti oli eelmisel aastal ainuke majanduslangusega riik Euroopa Liidus. Majanduslik mõõnaperiood jääb ilmselt kestma ka tänavu, sest esimeses kvartalis langes SKP juba 3,2 protsenti. See on selgelt pärssinud meie inimeste toimetulekut ja heaolu.

Vähetähtis ei ole ka fakt, et Eesti Panga värskest uuringust ilmneb, kuidas viimase kümne aastaga on Eesti leibkondade vara küll suurenenud, kuid probleemiks on jätkuvalt tohutu ebavõrdsus, mis on taaskord euroala riikide seas üks kõrgemaid. Lõviosa netovara väärtusest kuulub vähestele rikkamatele leibkondadele: Eesti jõukamale viiele protsendile kuulub pea pool kogu varadest, samal ajal kui vaesemale 50 protsendile eestimaalastest kuulub vaid 7,4 protsenti varadest.

Mediaanpalga saajale +6 senti

Reformierakonna juhitav valitsus osutatud probleemidele lahendusi ei otsi, vaid pigem süvendab neid läbi jõukaid soosiva maksureformi. Kui arvutada, kui palju annab Reformierakonna pea pool miljardit eurot maksev tulumaksuvaba miinimumi astmelisus ehk nn maksuküüru kaotamine raha mediaanpalka teenivale inimesele juurde, siis on see kuus senti.

See on täiesti naeruväärne summa, arvestades, et valitsusel on plaanis käibemaksutõus, tulumaksutõus, automaksu kehtestamine, kütuseaktsiisi tõus, tulumaksuvabastuse kaotamine alates teisest lapsest, lasterikaste perede toetuse kärpimine, tasuta ühistranspordi kaotamine ja majutusasutuste käibemaksutõus. Ma ei oleks üllatunud, kui see loetelu täieneb.

See on täiesti valelik poliitika. Mul on kahju, et valitsus ei ole valmis ühiselt arutama ega võta tõsiselt Eestimaa praegust seisu. Veel enam: meil mitte ainult ei arutata, vaid tehakse kõike vastupidi lubatule.

See, kuidas valitsuskoalitsioon maksutõuse läbi surub, on valelik ning sisult vale. Need muudatused suurendavad ühiskondlikku ebavõrdsust, halvendavad Eesti majanduskeskkonda ja tekitavad inimestes ebakindlust. Tagajärg võib olla sama, mis eelmise majanduskriisi ajal ja ees on väga raske aeg meie inimestele ja ettevõtetele ning vaevaline taastumine. Meil pole analüüse ega visiooni, on vaid summad, mis maksude najal inimestelt kokku korjata loodetakse.

Aga tühi kott ei seisa püsti. Meie üks peamisi eesmärke peab olema avatud arutelu, kuidas majanduskasvu taastada. Ainult nii saame tugeva julgeoleku, parema arstiabi, laiapõhjalise regionaalpoliitika, tulevikku positiivselt vaatavad pered ja korras majanduse.

Arutelu peab olema suunatud ebavõrdsuse vähendamisele, et kuidas me muudame Eesti keti kõige nõrgema lüli veel tugevamaks. Nii, et elu oleks igas Eestimaa paigas jätkusuutlik, kus ka ühiskonna kõige nõrgematele liikmetele oleks tagatud väärikas toimetulek, kus oleksid võrdsed võimalused arendada ettevõtlust ja luua töökohti.

Kuidas aga Eesti elu edasi viia? Kindlasti tuleb elavdada majandust läbi kontratsükliliste investeeringute, mitte kriipsutada olulisi investeeringuid maha, nagu on teinud Reformierakond. Panustada tuleb regionaalsesse arengusse. Mäletatavasti andis Reformierakonna ainuvalitsus eelmisel suvel hiidlastele ja läänlastele sõnumi, et "teid on liiga vähe" ja "poliitilises võitluses ei oma te olulist kaalu", tõmmates maha Tallinna-Rohuküla raudtee rajamise.

Maavarasid tuleb väärindada

Loodusressursside kasutamisel peame lähtuma nendest maavaradest, mis meil on, ja sellest, kuidas väärindada neid veel rohkem; seisma selle eest, et meie ökoloogiline jalajälg väheneks järgnevate põlvkondade ees ja suutma maha raputada tugevad dogmad, mis meid on saatnud viimased 30 aastat.

Näide, kuidas me loodusressurssi kasutame nutikalt, on biosöe pelletid, mida toodetakse Põltsamaal. Rohelisest ja taastuvast toorainest toodetud süsinikurikast pelletit saab kasutada näiteks Euroopas terasetööstuse lisandina, vähendades seeläbi metallitööstuse CO2 emissioone.

Põlevkivist elektrienergia tootmine saab lähema kaheteistkümne aasta jooksul lõpu, kuid põlevkivist järgnevate ressursside tootmine ja põlevkivi põletamisel CO2 kinnipüüdmine peab olema meie väljakutse nii teaduslikult kui ka tehniliselt, mitte asjatundmatu ja populistlik lause põlevkivi kaevandamise lõpetamiseks.

1987. aastal alguse saanud fosforiidisõda hüüdlausega "Ei fosforiidile" oli sisult, aga veel rohkem poliitiliselt õige ja täitis toona oma eesmärgi. Fosforiidikaevandust ei tulnud. Nüüd olen arvamusel, et tulenevalt uutest tehnoloogiatest peaksime julgelt edasi arutama ka haruldaste muldmetallide kaevandamist.

Rohepöörde üheks läbivaks teemaks on taastuvenergeetika ressursivajadus ning üha kasvav nõudlus järjest haruldasemate maapõuevarade järele. Peame seda enda huvides ära kasutama. Fosforiidist saadav kasu on minu arvates kooskõlas säästva arengu põhiprintsiipidega.